Paks Margareeta: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Addbot (arutelu | kaastöö)
P Robot: muudetud 5 intervikilinki, mis on nüüd andmekogus Wikidata
64. rida: 64. rida:
[[Kategooria:Kesklinna linnaosa ehitised]]
[[Kategooria:Kesklinna linnaosa ehitised]]
[[Kategooria:Eesti vanglad]]
[[Kategooria:Eesti vanglad]]

[[be:Тоўстая Маргарыта]]
[[hu:Kövér Margó]]
[[nl:Dikke Margareta]]
[[ru:Толстая Маргарита]]
[[uk:Товста Маргарита]]

Redaktsioon: 12. märts 2013, kell 18:05

Paks Margareeta
Dicke Margarete
Üldandmed
Asukoht Tallinna vanalinn
Liigitus Tallinna linnamüüri kaitseehitis
Ehituse algus 1518
Ehituse lõpp 1529
Aadress Pikk tänav 70, Tallinn
Koordinaadid 59° 26′ 33″ N, 24° 44′ 58,2″ E
Tehniline ülevaade
Ehitusmaterjal paekivi
Projekt ja ehitus
Ehitusinsener Gert Koningk Münsterist

Paks Margareeta on Tallinna linnamüüri välisehitiste hulka kuulunud kaitsetorn Tallinna vanalinnas Pika tänava otsas, milles asub Eesti Meremuuseum.

Ajalugu

Paks Margareeta 2011. aastal

Suurtükitorn Paks Margareeta ehitati Hollandi bastionidesüsteemi järgi[1] Suure Rannavärava eesvärava kolmanda uuendamise käigus 15181529. Praeguse nime sai torn 1842. aastal, enne seda kandis torn nime Rosencrantz [2]. Suurtükitorni ehituse kavandas tõenäoliselt Clemens Pale, 1520. aastaist juhtis töid meister Gert Koningk Münsterist, kes oli ametis olnud ka Oleviste kiriku juures. Rekonstrueerimistööd lõpetati täielikult 1531. aastal, põhiliste tööde lõppu (1529) märgib dolomiidist leekestiilis vapitahvel värava esiküljel[2]. Paksu Margareeta ehitamisega lõpeb Tallinna linnamüüri ehitamise ajalugu.

Suurtükitorn Paks Margareeta ehitati kolmveerandringikujulisena, läbimõõduga 25 m ning seinte paksusega 4,4–6,5 m, kusjuures seinte paksus kahanes astmeliselt ülespoole. Torn oli algselt viiekorruseline, kolm alumist korrust olid mõeldud suurtükkidele, neljas ja viies olid aga masikuliikorrus ning masikuliil asetsev korrus koos arvukate laskeavadega.

Suurtükitorni neljas korrus oli lahtise platvormina, vaid selle äärtes olev kaitsekäik oli katustatud. Torni kõrgus oli maapinna looduslikust langusest tingituna lääneküljel 16 m, idaküljel aga 22 m. Koos Paksu Margareetaga rajati ka 3 m paksune ja 6.8 m kõrgune külgkaitsevall Paksust Margareetast Stoltingi tornini[2].

Aastatel 16401650 rajati Paksu Margareeta kirdenurga ette Hornbastion. 16. sajandi lõpul rekonstrueeriti Hornbastion Suure Rannavärava bastioniks ning on tänaseni säilinud, mattes endasse Paksu Margareeta alaosa[2]. 16831704 rekonstrueeriti ka Paks Margareeta suurtükitorn – algne masikuliikorrus ning sellel asetsenud korrus lammutati ning asendati tavalise suurtükikorrusega, torn ise kaeti kõrge kivikatusega[2].

Torn kohaldati 1830. aastatel vanglaks, 1884. aastal ehitati Paksu Margareeta lõunaküljele neljakorruseline paekivist vangla abihoone, mis oli ka esimene algselt vanglaks mõeldud hoone Tallinnas. 1902. aastal likvideeriti Margareeta aias ehk Suure Rannavärava bastioni lähedal asunud vangimaja tarbeks rajatud kapsaaed ja prügila ja rajati vanakraami ehk "täiturg".

Fail:Paks Margareeta 1917. aastal.jpg
Paks Margareeta 1917. aastal

Paks Margareeta jäi ka pärast Tallinna Venemaa maakindluste nimekirjast väljaarvamist Insenerikorpuse valdusse ning seda kasutati vanglana. 1917. aasta märtsirevolutsiooni ajal vangla süüdati ja seal asunud poliitvangid vabastati.

Fail:Paks Margareeta, 1930.jpg
Paks Margareeta, 1930ndail aastail

Aastatel 19181922 oli suurtükitorn Eesti Vabariigi Sõjaministeeriumi; 1922–1923 Haridusministeeriumi ja 1923–1932 Teedeministeeriumi valduses.

1930. aastatel kavandati selle ajani tühjalt ja korrastamata seisvasse torni Tallinna Ajaloomuuseumi. 19381940 rekonstrueeriti vangla abihoone ning eesväravahoone Linnamuuseumi ruumideks[2].

Aastatel 19781980 rekonstrueeriti kogu säilinud kompleks Meremuuseumi tarbeks[2]. Paksus Margareetas paiknevad meremuuseumi näituseruumid, Suure Rannavärava peal ja nurgatornis asuvad personaliruumid.

Viited

Välislingid