Kiievi-Vene: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
EmausBot (arutelu | kaastöö)
Addbot (arutelu | kaastöö)
P Bot: Migrating 57 interwiki links, now provided by Wikidata on d:q1108445 (translate me)
143. rida: 143. rida:
{{Link FA|hr}}
{{Link FA|hr}}


[[af:Kiëf-Roes]]
[[als:Kiewer Rus]]
[[ar:كييف روس]]
[[az:Kiyev Rus dövləti]]
[[az:Kiyev Rus dövləti]]
[[id:Rus Kiev]]
[[be:Кіеўская Русь]]
[[be-x-old:Кіеўская Русь]]
[[bg:Киевска Рус]]
[[ca:Rus de Kíev]]
[[cv:Кейӳ Руçĕ]]
[[cs:Kyjevská Rus]]
[[cy:Rws Kiefaidd]]
[[da:Kievriget]]
[[de:Kiewer Rus]]
[[el:Κράτος των Ρως]]
[[en:Kievan Rus']]
[[es:Rus de Kiev]]
[[eo:Kieva Regno]]
[[eu:Kieveko Rusa]]
[[fa:روس کیف]]
[[fr:Rus' de Kiev]]
[[ko:키예프 공국]]
[[hy:Կիևյան Ռուսիա]]
[[hi:कीवयाई रूस]]
[[hr:Kijevska Rus']]
[[it:Rus' di Kiev]]
[[he:רוס של קייב]]
[[ka:კიევის რუსეთი]]
[[kk:Киев Русі]]
[[lv:Kijevas Krievzeme]]
[[lt:Kijevo Rusia]]
[[hu:Kijevi Rusz]]
[[mk:Киевски Рус]]
[[mn:Киевийн Русь]]
[[nl:Kievse Rijk]]
[[ja:キエフ大公国]]
[[no:Kievriket]]
[[nn:Kievriket]]
[[pnb:کیویائی روس]]
[[pl:Ruś Kijowska]]
[[pt:Principado de Kiev]]
[[ro:Rusia Kieveană]]
[[ru:Киевская Русь]]
[[rue:Київьска Русь]]
[[simple:Kievan Rus']]
[[sk:Kyjevská Rus]]
[[sl:Kijevska Rusija]]
[[cu:Роусь]]
[[sr:Кијевска Русија]]
[[sh:Kijevska Rusija]]
[[fi:Kiovan Venäjä]]
[[sv:Kievriket]]
[[th:จักรวรรดิเคียฟรุส]]
[[vi:Rus Kiev]]
[[tr:Kiev Knezliği]]
[[uk:Київська Русь]]
[[ur:کیویائی روس]]
[[zh:基辅罗斯]]

Redaktsioon: 10. märts 2013, kell 12:14

 See artikkel räägib samast riigist mis Vene, aga erinevast vaatenurgast.

'Рѹсь
Vene'
[[Fail:|75px]]
Valitsusvorm monarhia
Pealinn Suur-Novgorod, Kiiev, Vladimir
Religioon õigeusu kirik
Peamised keeled vanavene
Rahaühik kuna, grivna, nogata

Kiievi-Vene (vanavene keeles Рѹ́сь) oli varafeodaalne riik, mis asus tänapäeva Ukraina, Venemaa ja Valgevene maa-alal 9. sajandist 13. sajandi keskpaigani keskusega Kiievis.

Tekkimine

Vana-Vene riiki kujutatakse üldiselt idaslaavlaste riigina, ent vähemalt algusperioodil paistab sel slaavlastega vähe pistmist olevat. Riigi rajajateks olid tõenäoliselt Skandinaaviast pärit, ilmselt russide hõimu kuulunud varjaagidest (viikingitest) ülikud ja nende kaaskond, esimesteks alamateks aga soomeugrilased. Proto-Novgorod, riigi oletatav keskus 862882, asus soomeugrilaste asualal. Rjuriku ajal ei elanud riigis ilmselt arvestataval arvul slaavlasi, pigem oli tegu soomeugri riigiga.

Olukord muutus 882, mil uus valitseja Oleg vallutas lõunas asuva rikka kaubalinna Kiievi ja tegi sellest oma riigi keskuse. Nüüd asusid valitsejad ümber slaavi aladele, ehkki slaavistumine polnud ilmselt kuigi kiire. Viikingid säilitasid veel aastakümneid ülemkihis ülekaalu. Ka esimesed suurvürstid polnud slaavlased. Esimene slaavi nimega valitseja oli Svjatoslav, kuid temagi teod sarnanesid pigem berserki kui venelase omadega. Siiski saavutasid slaavlased arvulise ülekaalu tõttu viimaks ülemkihi sulamise nende sekka. Nad asusid ümber ka riigi põhjaaladele, esialgu rohkem linnadesse, kus sinnani olid ilmselt ülekaalus soomeugrilased.[viide?]

Idaslaavlastega asustatud Põhja-Venemaa esimene riik oli 862 normannide-viikingite poollegendaarse valitseja Truvori moodustatud Novgorodi vürstiriik, mille järgmine valitseja Oleg aga jätkas vallutusi. 882 vallutas ta Smolenski ja Ljubegi linnad ja Kiievi suurvürstiriigi, liitis need alad vanima slaavlaste riigi Novgorodi vürstiriigiga ning viis riigi pealinna üle Kiievisse, kus ta moodustas põhjaslaavlasi ja osa lõunaslaavlasi ühendava Kiievi-Vene riigi. 883885 alistas Oleg drevljaanid, severjaanid ja radiimitšid. Oleg sai esimeseks Kiievi suurvürstiks.

Kiievi-Vene suurvürstiriigi tuumiku moodustasid Kiievi, Tšernigovi ja Perejaslavli vürstiriigid. Oleg pani aluse Rjurikute dünastiale, mis valitses pika aja jooksul tänapäeva Venemaa, Ukraina ja Valgevene, niisiis slaavi aladel eksisteerinud vürstiriikides, millest tuntuimad olid Tšernigov, Perejaslav, Polotsk, Rostov ja Ljubetš. Vürstiriikide kuulumine Kiievi suurvürstiriiki ja lahkulöömine sellest toimus vahelduva eduga kuni 12. sajandi keskpaigani, mil moodustus umbes 20 rahvusgrupist ja hõimust koosnev suurvürstiriik. Kiievi-Venemaa lagunemise põhjustasid 12. sajandi keskel Tšingis-khaani juhitud mongolite vallutused Euroopas ja suurvürstiriigi koosseisu kuulunud vürstiriikide vürstide iseseisvumispüüded.

Valitsejad

 Pikemalt artiklis Kiievi suurvürst

Halduskorraldus

Kiievi-Vene (1054–1132)

Kiievi-Vene riigi võimukese oli suurvürst, kes täitis nii seadusandja, sõjaväejuhi, haldusjuhi kui ka kohtumõistja ülesandeid. Vallutatud maa-aladele ehk alluvatesse vürstiriikidesse määras ta juhtideks oma perekonnaliikmeid, näiteks poegi.

Suurvürst realiseeris võimu talle alluva sõjaväestatud kaaskonna družiina kaudu. Družiina liikmeid nimetati družinnikuteks. Družiina oli suurvürsti täielikul ülalpidamisel ning täitis tema sõjaväe, maksukogumise ja õigusemõistmisel vajalikke ülesandeid. Družiina jagunes kaheks klassiks: olid vanemad ehk auväärsemad družiinaliikmed (sõjaliste teenetega ja materiaalselt paremini kindlustatud) ning nooremad. Vanemad družinnikud osalesid suurtvürsti juures nõupidamistel ja nende seast valis vürst talle riigijuhtimiseks vajalike ülesannete täitmiseks meelepäraseid družinnikuid – possadnikuid.

Peale družinnikute olid vürsti teenituses tiuunid (тиуны), kes valiti vürsti kaaskonnateenrite seast ning kelle ülesandeks oli hoolitseda suurvürsti majapidamiste eest külades ja eluruumides (kindlustes). Vastavalt teenistuskohale oli nende nimetuseks külatiuun (тиун сельски) või õukonnatiuun (тиун дворски). Maksukogujate hulka kuulusid kaubanduselt maksukogujad – mõtnikud (мытинки), virnikud (вирники), kes kogusid kohtumakse, mis määrati karistuseks isiku tapmise eest, prodašid (продажи), kes kogusid kohtumakse teiste toime pandud kuritegude eest, pjatnaškad (пятенщики), kes kogusid maksu 1/5 hobusemüügilt jne.

Kiievi Püha Sofia katedraali makett
Kiievi Püha Sofia katedraali taastatud kellatorn

Kirik Kiievi-Vene riigis

988. aastal võttis Kiievi suurvürst vastu õigeusu kiriku usutunnistuse ja aja jooksul sai Kiievi-Vene riigiusuks vene õigeusk, mille juht Kiievi metropoliit allus Konstantinoopoli patriarhile. Kuna kirik toetas suurvürsti võimu, tunnistades tema erakordsust ja õigust valitseda, siis eraldas Vladimir Svjatoslavitš riigi kogutud maksudest 1/10 kiriku ülalpidamiseks. Nii kujunes aja jooksul vastastikku kasulik sümbioos Vene riigi ja Vene kiriku vahel, mis kestis kuni 1917. aastani.

 Pikemalt artiklis Vene õigeusu kiriku juhtide loend

989. (vkj. 6497.) aastal ehitati suurvürsti Vladimir Svjatoslavitši korraldusel Kiievisse Ülipüha Jumalaema Kuulutuse kirik[1].

Peale suurvürsti materiaalse toetuse omas kirik ka ise maavaldusi (вотчина) ning nõudis sellel elavatelt talupoegadelt tasu ja koormiste täitmist. 10. sajandi lõpus anti kirikule õigus kohut pidada ja kohtupidamistasusid nõuda. Nende jurisdiktsiooni alla kuulusid perekonna ja olmeprobleemide lahendamine ning vaimulikega seotud küsimused. Ilmalikule ehk vürstivõimule ei allunud piiskopid (иерарх), vaimulikud ja mungad-kirikuteenrid, samuti isikud, kes olid kiriku hoole all: vanad, vigased, heidikud, samuti isikud, kes sõltusid kirikust: kirikule ilmalikelt maaomanikelt annetatud holopid.

"Novgorodi kaubalaevastik seilab üle mere", Ivan Bilibin
"Täidesaatev õigusemõistmine Kiievi-Venes", Ivan Bilibin
"Igor Svjatoslavitši lahinguväli polovetsidega", Viktor Vasnetsov.

Kiievi suurvürstide sõjakäigud

Suurvürstiriigi lagunemine

11. sajandi keskpaigas toimus seni Kiievi suurvürstiriigi koosseisu kuulunud Polotski vürstiriigi ja Novgorodi Vabariigi vahel võimuvõitlus domineerimise eest suurvürstiriigis. Osaks suursugususe ja võimsuse demonstreerimisel oli samal ajal kõigis kolmes vürstiriigis ehitatud Sofia kirikud (Kiievis, Polotskis ja Novgorodis, mille hiilgus pidi olema võrreldav Teise Rooma - Konstantinoopoli Hagia Sophia katedraaliga.

Omavaheliste lahingute käigus vallutas Polotski vürst Vseslav Tšarodei (Imetegija) 1066 Novgorodi. Ta laskis Novgorodi Sofia katedraali kirikukella maha võtta ja paigutada Polotski Sofia katedraali kellatorni.

Suurvürstiriik ei olnud 12. sajandil stabiilse ja tugeva keskvõimuga riik ning sellest eraldus teisi riike. Suurvürstiriigi koosseisu olid selle lõpliku lagunemise ajaks jäänud Rostovi-Suzdali vürstiriik, Smolenski vürstiriik, Rjazani vürstiriik, Galiitsia-Volõõnia vürstiriik, Perejaslavi vürstiriik, Tšernigovi vürstiriik, Polotski vürstiriik, Turovo-Pinski vürstiriik ja Novgorodi vürstiriik.

1130. aastatel kujunes uueks slaavi vürstiriikide keskuseks Vladimiri-Suzdali vürstiriik (nimetatud ka Rostovi-Suzdali vürstiriigiks) keskusega Vladimiris. Selle riigi juhid olid Juri Dolgoruki ja Andrei Bogoljubski. Sinna läks üle Kiievi suurvürsti tiitel ja kolis ka Kiievi kirikujuht metropoliit.

Kiievi-Vene riigi lõpuks loetakse aastat 1169, kui vürstiriikide omavahelises sõjategevuses vallutas Andrei Bogoljubski Kiievi linna ja röövis selle varad.

 Pikemalt artiklis Kiievi vürstiriik (1132–1471)

Viited

Vaata ka

Mall:Link FA Mall:Link FA