Uputus (Poola): erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
AvicBot (arutelu | kaastöö)
Addbot (arutelu | kaastöö)
P Bot: Migrating 19 interwiki links, now provided by Wikidata on d:q631163 (translate me)
23. rida: 23. rida:
[[Kategooria:Rzeczpospolita]]
[[Kategooria:Rzeczpospolita]]
[[Kategooria:17. sajand Poolas]]
[[Kategooria:17. sajand Poolas]]

[[br:Potop]]
[[bg:Шведски потоп]]
[[de:Potop (Geschichte)]]
[[en:Deluge (history)]]
[[es:El Diluvio (historia polaca)]]
[[eo:Sveda diluvo]]
[[fr:Déluge (Pologne)]]
[[ko:대홍수 (역사)]]
[[hr:Švedska invazija na Poljsku]]
[[it:Diluvio (Polonia)]]
[[lt:Švedų tvanas]]
[[ja:大洪水時代]]
[[pl:Potop szwedzki]]
[[pt:O Dilúvio (história polonesa)]]
[[ro:Potopul (istorie)]]
[[ru:Шведский потоп]]
[[sv:Karl X Gustavs polska krig]]
[[uk:Шведський потоп]]
[[zh:大洪水时代]]

Redaktsioon: 10. märts 2013, kell 05:25

Uputuseks nimetatakse sündmusi Poola (Rzeczpospolita) ajaloos, mis leidsid aset aastatel 16481667.

Algus

Aastal 1648, kui suri Poola kuningas Władysław IV, ei suudetud Poolas kohe uut monarhi valida ning riiki vapustas Ukraina kasakate ülestõus hetman Bogdan Hmelnõtski juhtimisel. Et viimastel aastatel oli Poola Seim ajanud äärmiselt rahumeelset poliitikat, et piirata võimalikult palju kuningavõimu, siis oli Poola sõjavägi allapoole igasugust arvestust ning väike püsiarmee purustati juba samal aastal Hmelnõtski ülekaalukate vägede poolt. Aasta lõpul valiti uueks kuningaks eelmise monarhi vend Jan II Kazimierz, kes oli kogenud väejuht ja haritud mees. Ta suutiski kasakad ajutiselt tagasi lüüa, kuid Seimi tegevus piiras tugevalt ta tegutsemisvabadust, nii et tal ei läinud korda korralikku armeed koguda. Kasakate võimu all oli sisuliselt kogu Ukraina ning Seim, kuningas ja väejuhid vaidlesid üpris tulutult selle üle, mida ette võtta.

Kulminatsioon

Ka 1654. aastaks polnud suudetud kasakate mässu maha suruda ning see julgustas Moskva tsaaririiki Poola vastu sõtta astuma (algas Kolmeteistkümneaastane sõda). Venelaste ülekaalukad väed sisenesid, kokkuleppel Hmelnõtskiga, Ukrainasse ja Leedu Suurvürstiriiki. Olulisim piirikindlus Poola Smolensk langes peagi vene vägede kätte ning nende väed rüüstasid tugevalt Leedut. Poola oli võimetu midagi otsustavat selle vastu ette võtma, ehkki viimaks oli hakatud moodustama suuremaid väeüksusi.

Vene vägede kiire edu jahmatas aga Rootsit, kes kartis, et Poola täieliku kokkuvarisemise korral haarab too Läänemere idarannikul kiirelt ülemvõimu. Et seda takistada, otsustas kuningas Karl X enne ise kogu läänepoolse Poola vallutada. Rootsi väed liikusid 1655. aastal Ees-Pommerist ja Liivimaalt Rzeczpospolita aladele ning vallutasid kiiresti enamiku Moskva vägede poolt alistamata jäänud aladest. Karl kuulutas end ka (Radziwillide toetusel) Leedu suurvürstiks. Aasta lõpuks olid poolakate kätte tähtsamatest linnadest jäänud vaid Lviv ja Danzig (Gdańsk). Jan Kazimierz lahkus pagendusse Sileesiasse ja Poolat valmistuti juba laiali jagama (kuningatrooni pakuti seejuures Habsburgidele).

Kuid Rootsi vägede julm ja hoolimatu käitumine Poolas tekitas peagi tugevat vastuseisu ning tõi kaasa patriotismi kiire tõusu. Jan Kazimierz kutsuti troonile tagasi ning Poola armeed asusid kiiresti kaotatud alasid tagasi võitma. Esialgu oli Rootsi poolel Brandenburg (selle käes oli ka Poolast vasallisõltuvuses olev Preisimaa, kes aga 1657. aastal Poolat toetama asus, kuna rootslastest ei paistnud enam kasu olevat. Nii õnnestus poolakatel ajapikku maa rootslastest vabastada, seda enam, et Moskva tsaaririigiga kehtis vaherahu ning too oli alates 1656. aastast sõjas Rootsiga.

Lõpp

Kasakate ühisrinne oli vahepeal Hmelnõtski surma ning tsaaririigi despootlikkuse tõttu lagunenud ja see tegi peale 1660. aastal sõlmitud Oliwa rahu Poolale võimalikuks asuda edukalt sõtta ka Ukraina ja teiste idaalade tagasivõitmise nimel. Moskva väed tõrjuti Poola idapiiri juurde, kuid otsustavat edu ei õnnestunud saavutada. 1667. aastal sõlmisid sõjast kurnatud pooled Andrussovo rahu, millega Vasakkalda-Ukraina ja Kiievi linn ning Smolensk läksid Moskva tsaaririigi kätte. Uputus oli lõppenud ning Poola sellest suhteliselt õnnelikult pääsenud. Kuid sellest ei võetud õppust ning seetõttu muutus Rzeczpospolita peagi mängukanniks tema tugevamate naabrite käes.