Kukersiit: erinevus redaktsioonide vahel
P HC: lisatud Kategooria:Põlevkivi |
P Bot: Migrating 4 interwiki links, now provided by Wikidata on d:q1536758 (translate me) |
||
29. rida: | 29. rida: | ||
[[Kategooria:Eesti maavarad]] |
[[Kategooria:Eesti maavarad]] |
||
[[Kategooria:Põlevkivi]] |
[[Kategooria:Põlevkivi]] |
||
[[de:Kuckersit]] |
|||
[[en:Kukersite]] |
|||
[[pt:Kukersite]] |
|||
[[uk:Кукерсит]] |
Redaktsioon: 10. märts 2013, kell 00:31
Kukersiit on põlevkivide hulka kuuluv settekivim, mida leidub Eesti ja Venemaa loodeosa Ordoviitsiumi ladestus.
Kukersiidi orgaaniline osa on moodustunud tsüanobakteri (arvatavasti) Gloeocapsomorpha prisca jäänustest[1]. See bakter on lähedane tänapäevasele bakterile Entophysalis major, mis elab madalas vees ning moodustab mere ja maa piiril kividele rohekat kilet.
Kukersiit on üks maailma kõige rikkamatest põlevkivilademetest: rohkem kui 40% sellest moodustab orgaaniline ollus ning 66% sellest on töödeldav põlevkiviõliks ja -gaasiks. Saadud põlevkiviõli mass moodustab 30–47% lähteaineks olnud kukersiidi massist.
"Kukersiit" on regionaalne kiviminimi. Eestis on kukersiit tuntud põlevkivina. Kukersiit on Eesti tähtsaim maavara. Eesti kukersiit asub Kukruse lademes.
Kukersiit esineb Eestis 2,5–3 m paksuse kihina. Põhja-Eesti panga lähedal on ta suhteliselt maapinna lähedal, aga lõuna poole minnes järjest sügavamal, nii et lade asub 7–100 m sügavusel.
Kukersiidi mineraalsed lisandid koosnevad peamiselt vähese magneesiumisisaldusega kaltsiidist, dolomiidist ja ränipurdkivimist. Raskemetalle selles ei leidu.
Kukersiiti on Eestis kaevandatud alates 1916. aastast.[2] Eesti maapõues leidub üle 7 miljardi tonni kukersiiti. Suurim aastane kaevandamismaht oli 29,7 miljonit tonni (1980. aastal).[3]
Kukersiiti on kirjasõnas esimest korda maininud August Wilhelm Hupel 1777[4]. Kivim on saanud nime Kukruse mõisa saksakeelse nime Kuckers järgi[5]. Nime andis kivimile baltisaksa geoloog Friedrich Schmidt[6].
Viited
- ↑ Bauert, H. & Kattai, V. (1997). Kukersite oil shale. Kogumikus A. Raukas & A. Teedumäe (Toim.), Geology and mineral resources of Estonia. Estonian Academy Publishers. Lk 321. ISBN 9985501853
- ↑ A. Raukas, H. Viiding. "Maavarad". Kogumikus A. Raukas (koostaja), Eesti Loodus, Valgus ja Eesti Entsüklopeediakirjastus 1995. Lk 82–85. ISBN 5440013555
- ↑ H. Bauert, V. Kattai. "Kukersite oil shale". Kogumikus A. Raukas, A. Teedumäe (toim.), Geology and mineral resources of Estonia. Estonian Academy Publishers 1997. Lk 313. ISBN 9985501853
- ↑ A. W. Hupel. "TopographischeNachrichten von Lief- und Ehstland". Bd. II. Riga 1777. 1–768
- ↑ A. Aaloe, H. Bauert, A. Soesoo. "Kukersiit – Eesti põlevkivi". MTÜ GeoGuide Baltoscandia, Tallinn 2006. Lk 30. ISBN 9985976347
- ↑ H. Bauert, V. Kattai. "Kukersite oil shale". Kogumikus A. Raukas, A. Teedumäe (toim.), Geology and mineral resources of Estonia. Estonian Academy Publishers 1997. Lk 314. ISBN 9985501853
Kirjandus
- Aarna, A. (1989). Põlevkivi. Valgus. 191 lk.
- Bauert, H. & Kattai, V. (1997). Kukersite oil shale. Kogumikus A. Raukas & A. Teedumäe (Toim.), Geology and mineral resources of Estonia. Estonian Academy Publishers. Lk 313–327. ISBN 9985501853
- Kattai, V. (2003). Põlevkivi – õlikivi. Eesti Geoloogiakeskus. 162 lk. ISBN 9985815467
- Kattai, V., Saadre, T. & Savitski, L. (2000). Eesti põlevkivi: geoloogia, ressurss, kaevandamistingimused. Eesti Geoloogiakeskus. 226 lk. ISBN 9985815300