Wilhelm II

See artikkel räägib Saksamaa keisrist; teiste samanimeliste valitsejate kohta vaata lehekülge Wilhelm II (täpsustus).

---

Wilhelm II preisi ohvitserimundris, 1890-ndatel

Wilhelm II (27. jaanuar 1859 Berliin – 4. juuni 1941 Doorn, Holland) oli viimane Saksa keiser ja Preisimaa kuningas 1888–1918. Teda on peetud üheks peamiseks süüdlaseks Esimese maailmasõja algatamises, ent selle väite õigsus on kaheldav.

Wilhelm II oli vaid sada päeva keisrina valitsenud Friedrich III poeg ja esimese Saksa keisri Wilhelm I pojapoeg. Wilhelm II oli inglise kuninganna Victoria vanim lapselaps. Tema üks käsi oli sünnitrauma tagajärjel äärmiselt nõrk, Wilhelm jaksas seda vaevu tõsta, kuid teine käsi oli seevastu väga tugev. Wilhelm tavatses kanda sõrmust nii, et selle kivi oli sissepoole pööratud ja kätlemisel teretatava ihusse tungis.

Ta soovis valitseda oma riiki sisuliselt absolutistlikult ning seetõttu saatis 1890. aastal erru ka riigikantsler Otto von Bismarcki. Ta huvitus väga kõigest sõjaväelisest ning moderniseeris pidevalt Saksa armeed, püüdes isegi luua omal käel uute relvade ja sõjalaevade mudeleid. Tema valitsemisajal hakkas Saksamaa otsima kohta päikese all. Wilhelm arvas, et Saksamaale oleks kohane omada sama palju kolooniaid kui on Prantsusmaal, mis tekitas hulga konflikte, kuna enamik maailmast oli juba teiste Euroopa suurvõimude, Jaapani ning USA vahel laiali jagatud. Wilhelm lootis sõjaga olukorda Saksamaa ja ta liitlaste kasuks muuta, kuid ometigi ei soovinud ta maailmasõda, kuna see viis Saksamaa sõtta kahel rindel ning nõrkade liitlastega. Pärast sõda püüti aga teda näidata peamise sõjasüüdlasena, et võitjariikidelt vastutus ära veeretada. See tendents jätkub ajalookäsitlustes kohati tänini.

Wilhelmi sõjaeelne poliitika oli agressiivne. Ta püüdis Saksamaa positsioone tugevdada kõikjal, kus vähegi võimalik, tekitades sellega Maroko kriisid ning põhjustades Saksamaa-vastase Antandi tekke.

Pärast Franz Ferdinandi mahalaskmist (28. juunil 1914) toetas Wilhelm tugevalt keiser Franz Joseph I, andes nii Austria-Ungarile võimaluse alustada sõda Serbia vastu. Ent nähtavasti ei kavatsenud Wilhelm siiski valla päästa üleeuroopalist sõda, sest otsustavatel nädalatel juulikuu alguses läks ta oma jahiga Põhjamerele seilama ning lõikas end nõnda riigiasjust ära. Kui suur sõda juuli lõpus juba puhkemas oli, püüdis ta seda isikliku sekkumisega veel ära hoida, ent tema katsed ei toonud tulemusi.

Pärast Esimest maailmasõda

Wilhelm II mausoleum Doornis

Pärast sõda lahkus Wilhelm II Hollandisse eksiili ja elas seal kuni surmani. 1919. aastal ostis ta Doorni omale maja. Holland keeldus teda Antantile välja andmast.

Esialgu toetas ta natsionaalsotsialismi, sest lootis, et natsionaalsotsialistid taastavad monarhia. Kui Adolf Hitler aga diktatuuri kehtestas, loobus Wilhelm tema valitsust toetamast. Teise maailmasõja ajal asetas ta pärjad nii Saksa kui ka Hollandi sõdurite haudadele, näidates sellega oma lahtiütlemist natsionaalsotsialismi pooldavast suunast ja vastuseisu Saksamaa välksõdadele. Seetõttu ei saatnud pettunud Hitler tema matustele enamat ühest tagasihoidlikust pärjast. Ekskeiser oli keeldunud ka natsionaalsotsialistliku sümboolika kasutamisest ja riiklikest matustest.

Tegevus ühingutes

Keiser Wilhelm II on Corps Borussia Bonni vilistlane.

Seosed Eestiga

1890. aastal toimunud Venemaa visiidi ajal oli tal määratud pooletunnine kohtumine baltisakslastega Tallinnas ja seejärel peatumine Narvas luksuslikus Stieglitzi villas.

1912. aasta suvel juulikuus toimus keiser Wilhelm II riigivisiit Venemaa Keisririiki kohtumaks tsaar Nikolai IIga Eestimaal Paldiski sadamas, Wilhelm saabus Hohenzollerni laevaga ristleja Moltke saatel. Paldiski reidil peeti Nikolai II jahil Standart lõuna 50 inimesele ning toimusid meremanöövrid, mida jälgisid koos Wilhelmiga admiral Alfred von Tirpitz ja Preisi Heinrich. Toimusid ka läbirääkimised poliitilise olukorra üle Euroopas, mis siiski ei suutnud ära hoida hilisemat Esimest maailmasõda.

Oktoobrist 1917 – 9. novembrini 1918 oli ta Eesti valitseja.

Isiklikku

Ta vasak käsi oli sünnist saati nõrk ja teisest käest pisem. Ta kandis iseloomulikke W-tähe kujulisi vuntse.

Välislingid

• Wilhelm II: Deutscher Kaiser und König von Preußen – Deutsches Historisches Museum
• Peeter Treiberg, Bismarck ja Wilhelm II uute allikate valgustusel., Ajalooline Ajakiri nr. 2/1922

Eelnev: Friedrich III	Saksa keiser 1888–1918	Järgnev: Monarhia kaotati
	Preisimaa kuningas 1888–1918