Grigori Potanin

Grigori Potanin

Grigori Potanin (vene keeles Григорий Николаевич Потанин; 4. oktoober (vkj. 22. september) 1835 Jamõševski kindlus, Semipalatinski ringkond — 30. juuni 1920 Tomsk) oli vene geograaf, etnograaf, publitsist, folklorist ja botaanik.

1852 lõpetas Potanin Omski kadetikorpuse. 1853–58 oli ta sõjaväeteenistuses Semipalatinskis ja Omskis ning osales ekspeditsioonis Ili jõe, Hiina ja Tjan-Šani vahelisele alale. 1859–62 õppis ta Peterburi ülikoolis.

1863–64 osales ta Karl Struve ekspeditsioonis Zaissani järve, Irtõši ülemjooksu ja kuni 2992 m kõrguse Tarbagatai aheliku juurde. Ekspeditsiooni käigus kogus ta ulatusliku herbaariumi.

1865 määrati Potanin Tomski kubermangu statistikakomitee sekretäriks. Kuid juba sama aasta suvel vahistati ta väidetava vandenõu tõttu Vene Keisririigi vastu. Ta oleks justkui tahtnud Siberit Venemaast eraldada ja Siberi omariikluse välja kuulutada. Ta oli Omski kindluses vangis seni, kuni ta 15. mail 1868 süüdi mõisteti. Talle määrati tsiviilnuhtlus ehk kõigi auastmete, tiitlite ja õiguste äravõtmine koos kogu vara konfiskeerimisega. Ühtlasi mõisteti ta sunnitööle Sveaborgi (tänapäeval Suomenlinna), kus oli kuni 1871. aasta novembrini. Seejärel saadeti ta välja Vologda kubermangu Nikolskisse. Alles 1874 anti talle Venemaa Geograafiaühingu palvel armu.

Ta uuris Kesk-Aasiat, Mongooliat ja Hiinat. Tema järgi said nime ahelik, liustik, asula, tänavad, asteroid, roosõieliste sugukonda kuuluv Hiinas ja Mongoolias kasvavate väikeste põõsaste perekond Potaninia ning 63 taimeliiki.

1843 abiellus ta Aleksandra Potaninaga (sündinud Aleksandra Viktorovna Lavrskaja). Nad saatsid teineteist kõigil ekspeditsioonidel. Aleksandra aitas oma mehel koguda etnograafilist ainest ja muid materjale ning ta oli esimene naine, kes võeti Venemaa Geograafiaühingu liikmeks. Aleksandra haigestus neljanda Hiina-ekspeditsiooni ajal ja suri 19. septembril 1893 Šanghais.

Alates 1901 oli Potanin kirjavahetuses Barnauli poetessi Maria Vassiljevaga. 1911 nad abiellusid. 1917/18. aasta talvel jättis Vassiljeva oma mehe maha. Potanin oli siis juba raskelt haige ja suri 1920. aasta suvel Tomskis.

Maailmasõja ajal hakkas Potanin taas poliitikaga tegelema. 1917 osales Potanin, kes valdas vabalt kasahhi keelt, Orenburgis Semipalatinski oblasti saadikuna Esimesel Ülekirgiisialisel kongressil ja valiti Asutava Kogu saadikuks. 1918 osales ta Siberi oblastiduuma loomises ja oli üks selle 47 saadikust.

1915 nimetati Potanin Omski aukodanikuks ja 1918 nimetas Siberi ajutine valitsus ta Siberi aukodanikuks.

1956 maeti Potanin ümber Tomski riikliku ülikooli maa-alale.