Läänemeresoomlased

Euroopa 9. sajandil. Läänemeresoomlaste elukoht kollase värviga.

Läänemeresoomlased on läänemeresoome keeli kõnelev ajalooline rahvuste grupp Põhja-Euroopas. Läänemeresoomlaste põlised elupaigad on Läänemere ümbruses, peamiselt Eestis, Ingerimaal, Karjalas ja Soomes.

Tänaste läänemeresoomlaste klassikaline jaotus on järgmine

• eestlased
• vadjalased
• liivlased
• soomlased
• karjalased
• vepslased
• isurid

Neile lisanduvad väiksemad paikkondlikud rühmad, nagu võrokesed, setod, lüüdilased, livvikod, kainulased, hämelased, savolased jt.

Läänemeresoomlaste ühisjooned

Geneetiliselt ühendab läänemeresoomlasi (ka saame, lätlasi ja leedulasi ning põhjavenelasi) isaliini Y-haplogrupid N1c1d1a ja N1c1d1b märgatav ülekaal (35-65%), mille kandjad eraldusid teistest soomeugrilastest umbes 10 tuhat ja jõudsid Põhja-Euroopasse 8 tuhat aastat tagasi (Derenko et al. 2007).

Antropoloogiliselt ühendab läänemeresoomlasi idabalti, läänepoolseid ka läänebalti rassitüüp, eripärana ka maailma heledamad silmad ja juuksed (K.Mark et al. 1994).

Odontoloogiliselt ühendab suuremat osa läänemeresoomlastest gratsiilset põhjatüüpi hambad, osaliselt ka keskeuroopa tüüpi ja piirkonniti ka põhjaeuroopa relikttüüpi hambad (K.Mark et al. 1994).

Arheoloogiliselt ühendab läänemeresoomlasi Kunda, seejärel Narva ning kõige enam kammkeraamika kultuur, mis kõik ulatusid lõunas Visla suudmeni, teatud ulatuses venekirveste, paiguti kivikirstkalmete ning seejärel kääbaste kultuur.

Keeleliselt ühendab läänemeresoomlasi soomeugri keelterühma hulka kuuluv algläänemeresoome keel, millest tänased keeled välja arenesid. Algläänemeresoome keel (Viitso 2011) suruti välja praegustele asualadele lõuna või kagu poole jäävast piirkonnast.

Esialgu jagunesid (Kallio 2006, 2007) algläänemeresoomlased sisemaa (tšuudi-lõunaeesti) ja rannahõimudeks, rannahõimud jagunesid omakorda lõuna- (liivi) ja põhjahõimudeks (põhjaeesti, vadja, vepsa, karjala ja läänesoome). Siinkohas pole arvesse võetud liivlastest kaugemale lõuna poole jäävaid ja tänaseks pea jäljetult kadunud hõime Läti, Leedu ja Preisi aladel.

Üksikute rahvarühmade paisumine, hääbumine, ränded, looduslikud olud, erinevad kontaktid, liitumised ja segunemised kujundasid ajapikku tänase pildi. Killustumine algas kõige enam 2500 aastat tagasi (500 eKr), uute ühtsete rahvuste kujunemine (soomlased, eestlased) algas väiksemate rahvusrühmade liitumisega II aastatuhande lõpusajandeil (Kallio 2006,2007).

Läänemeresoomlaste endanimetus

Läänemeresoomlaste üldine endanimetus on inhemene, hiljem eri keeltes ja paigus inimene, inimenen, inehmo, inhiminen, inihminen, inemine, imi, ihmeno, ihminen, ihmini, inehmine jne.

Inhemene oli algselt inšemene, mis tuleneb uurali tüvest inše (isik, mees, järeltulija), misjärel häälik š muutus ajapikku häälikuks h ning inšest sai inhe, hiljem läks mõnes keeles kaduma ka h.

Sõna teise poole etümoloogia on vaieldav. Uurali me või mi tähendas mina, me aga meie, seega inhe-me/inhe-mi oleks mees-mina (olen) või inhet-me ehk mehed-me (oleme).

Uurali ne/nä tähendas see-siin (kokku inhe-me-ne: mees-mina-see-siin, mehed-meie-siin). Samas ei saa arvestamata jätta omastava käände lõppu (-ne, -nen, nt. vanasoome inhiminen), inhemene tähendanuks siis meie-moodi-mees.

Tänaseks on häälikud kohti vahetanud või kadunud sootuks (nt. võru inemine, karjala ihmini, soome ihminen, liivi imi).

Inšemened/inhemened koos olid kansa, kunda või wägi.

Eestlaste keskaegne väidetav endanimetus maarahvas tuleneb tüvest maa (ka moa, mua, uurali *maγe, mage) ja vanagermaani sõnast þrawwaz-täiskasvanud. Siit ka eesti naeste-rahvas ja meeste-rahvas. Endanimetuse maarahvas etnonüümina kasutamise kohta tõendid puuduvad, pigem käis see omavahelise jutu juurde: maakeel, maainimene, üldistusena ehk ka maarahvas. Kuni XX sajandi keskpaigani eelistati märgistada oma päritolu sünnimaakonna järgi: see-ja-see Järvamaalt, Virumaalt, Saaremaalt jne.

Tänased endanimetused tulid käibele enamasti II aastatuhande lõpus.

Eestlaste endanimetus eestlased pärineb vanast rahvanimetusest Ehsten või Esten (sks), Ester (rts), Estones (lad) ning on võetud kasutusele Johann Voldemar Jannseni poolt pärast 1857. aastat.

Liivlaste endanimetuseks on keeleteadlaste pingutusena saanud līvlizt, kuigi XIX saj. kutsusid nad ennast rāndali, kalamies, līb mies, ka viduma mies ehk vidumanika (viidumaalane). Kunagine imi (inimene) muutus pikapeale rištingiks (ristit imi), mehest ja rahvast sai rouz.

Mõtlemisainet pakub uurali Inše mõningane sarnasus araabia jmt keele Insaniga (inimene).

Veelgi enam mängumaid pakub sumeri keel, kus on hulk sõnu, mille alguses on inim (sum. sõna): inimdue-ütlema, inimgi-vastama ja veel kolmteist, lisaks inimsigga-laimusõnade levitaja.

Kirjandus ja viited

• Wiktionary (inimene, ihminen, maa, rahvas)
• Sergei Starostin, Uralic etymology, http://starling.rinet.ru
• Tiit-Rein Viitso, Eesti ja liivi keel on mu põnevaimad uurimisobjektid, Sirp, 25.02.2011.
• Kallio, Petri 2006, Uralilaisen kantakielen absoluuttista kronologiaa, Virittäjä 1/2006.
• Kallio, Petri 2007, Kantasuomen konsonanttihistoriaa. Mémoires de la Société Finno-Ougrienne 253: 229–250. ISSN 0355-0230.
• Miroslava Derenko, Boris Malyarchuk, Galina Denisova, Marcin Wozniak, Tomasz Grzybowski, Irina Dambueva and Ilia Zakharov, Y-chromosome haplogroup N dispersals from South Siberia to Europe, Journal of Human Genetics, vol. 52 (September, 2007).
• K.Mark, L.Heapost, G.Sarap, Eestlaste antropoloogia seoses etnogeneesi küsimustega, Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 1994
• A.J.Sjögren, F.J.Wiedemann, Livisch-deutsch und deutsch-livisch Wörterbuch, St.Petersburg, 1861.
• John Allan Halloran, Sumerian Lexicon, 1996-2009, L.A., California.