Upanišadid

Upanišadid on pühad ülestähendused hinduismis, veedade viimane osa, mis sisaldab elujuhiseid.

Upanišadide filosoofia kuulub vedanta (vedānta) ehk veedade lõpu kirjandusse ja on lähtepunktiks paljudele india mõttesüsteemidele, ka hinduismile kui religioonile. Sõna upanišad (upanisad) tähendab sõnasõnalises tõlkes 'alla juurde istuma', mida peaks tõlgendama kui õpetaja jalge ette istumist. Upanišadid on valdavalt proosatekstid ja neid seostatakse pärimuslikult ühe või teise veedakoguga. Nad hakkavad kujunema umbes 8. sajandil eKr. Upanišadid pole esimesed filosoofilise koega tekstid, neile eelnevad braahmanad (brāhmana) ja aaranjakad (āranyaka) ehk 'metsaraamatud'. (Herkel,A)

Upanišadid keskenduvad järgmistele põhiteemadele:

1. Ühe seos kõigega ja kõige seos ühega – individuaalne alge (ātman) ja universaalne alge (brahman) vastanduvad kui üks ja kõik ning samas sulanduvad üskteisesse. Seda võib kirjeldada ka kui mikro- ja makrokosmost: inimese individuaalsus tekib kõiksusest ja lõpuks inimene lahustub taas kõiksuses.
2. Ihu psühhofüsioloogiline analüüs ja klassifikatsioonisüsteemid, mis hõlmavad kõiki tajuvõimeid ja vägesid, mis inimeses on.
3. Karma seaduse ja ümbersünniõpetuse alged – budismis väga olulised mõisted nagu karma (karman) ja sansaara (samsāra) esinevad juba upanišadides.
4. Joogakultuuri alged – kõrgemale teadmisele jõutakse mõtluse või askeesiga kaasnevate pingutuste kaudu.
5. Filosoofilise mõtlemise alged – kirjeldatakse ja väärtustatakse teadmise teed (jñānamārga).
6. Mõistmise ja vabanemiseni jõutakse vaimse teejuhi (guru) abil. (Herkel, A.)

Vaata ka

• Chāndogya-upanišad

Kirjandus

• Martti Kalda, "Upanišaadide koht śruti kirjanduses" – Akadeemia 1996, nr 9, lk 1871–75
• Aitareja upanišaad. Tõlkinud Andres Herkel – samas, lk 1876–80
• Andres Herkel, "Kuidas lugeda upanišaade?" – samas, lk 1881–84

Mall:Link GA