Esimene maailmasõda

Esimene maailmasõda
Fail:WW1 TitlePicture For Wikipedia Article.jpg
Toimumisaeg	28. juuli 1914 – 11. november 1918
Toimumiskoht	Euroopa, Aafrika, Lähis-Ida, Vaikse ookeani saared, Hiina
Tulemus	Antandi võit
Osalised
Prantsusmaa Suurbritannia Venemaa (1914–1917) USA (1917–1918) Itaalia kuningriik (1915–1918) Jaapan Belgia Serbia kuningriik Rumeenia kuningriik (1916–1918) Kreeka kuningriik (1917–1918) Portugal (1916–1918) Montenegro kuningriik (1914–1916) Brasiilia (1917–1918) Saksa keisririik Austria-Ungari Osmanite riik Bulgaaria kuningriik (1915–1918)
Väejuhid või liidrid
Raymond Poincaré Georges Clemenceau Ferdinand Foch H. H. Asquith D. L. George Nikolai II Antonio Salandra Marssal Pẻtain Vittorio Orlando Woodrow Wilson<br / Wilhelm II Paul von Hindenburg Erich Ludendorff Franz Joseph I Karl I İsmail Enver Ferdinand I
Jõudude suurus
Venemaa 12 000 000 Suurbritannia 8 841 541 Prantsusmaa 8 660 000 Itaalia kuningriik 5 093 140 USA 4 743 826 Rumeenia kuningriik 1 234 000 Jaapan 800 000 Serbia kuningriik 707 343 Belgia 380 000 Kreeka kuningriik 250 000 Portugal 200 000 Montenegro kuningriik 50 000 Kokku:42 959 850 Saksa keisririik 13 250 000 Austria-Ungari 7 800 000 Osmanite riik 2 998 321 Bulgaaria kuningriik 1 200 000 Kokku: 25 248 321
Kaotused
Surnud: 5 525 000 Haavatud: 12 831 500 Teadmata kadunud: 4 121 000 Kokku: 22 477 500 Surnud: 4 386 000 Haavatud: 8 388 000 Teadmata kadunud: 3 629 000 Kokku: 16 403 000

Esimene maailmasõda (algselt Maailmasõda või ka Suur Sõda) oli esimene suurt osa maailma maadest kaasanud sõda, mis kestis 28. juulist 1914 11. novembrini 1918. Sõdivad riigid jagunesid Antandiks ja Keskriikideks. Üheski varasemas konfliktis ei osalenud nii palju sõdureid. Sõja lõppedes oli sellest saanud ohvrite arvult teine konflikt ajaloos (Taipingi ülestõusu järel). Rohkem ohvreid on olnud hiljem ainult Teises maailmasõjas.

Euroopa riikide piirid muutusid sõjategevuse tagajärjel drastiliselt: purunes neli impeeriumi (Saksamaa, Austria-Ungari, Osmanite riik ja Venemaa). Nendes riikides valitsenud dünastiad (vastavalt Hohenzollernid, Habsburgid, Osmanid ja Romanovid) kaotasid võimu sõja jooksul või vahetult pärast seda.

Esimene maailmasõda sai tuntuks kaevikusõjana, seda eelkõige Läänerindel. Üle 9 miljoni inimese langes lahingutes. Esimeses ilmasõjas kasutati esimest korda keemiarelvi, toimus esimene massiivne pommitamine lennukitelt ning toimusid 20. sajandi esimesed tsiviilisikute massimõrvad.

Sarajevo atentaat ja sõja algus

 Pikemalt artiklis Esimese maailmasõja lätted

Gavrilo Principi kinnipidamine pärast atentaati Franz Ferdinandile

Esimene maailmasõda on saanud oma nimetuse suure sõjatandri (üle 4 miljoni km²) ja sõdivate riikide rohkuse tõttu (sõja lõpuks osales 38 riiki, kus elas 75 % tolleaegsest maailma rahvastikust). Esimese maailmasõja põhjusteks olid suurriikide vastuolud: võitlus turgude, tooraineallikate, kapitali ekspordi võimaluste, mõjupiirkondade ja asumaade pärast. Tol hetkel oli maailm jaotatud Suurbritannia ja Prantsusmaa kasuks. Tormiliselt arenenud Saksamaa oli 1879. aastal sõlminud sõjalise liidu Austria-Ungariga. 1882. aastal ühines Itaalia sellega ja nii tekkis Kolmikliit. Vastukaaluks Kolmikliidule oli Prantsusmaa 1891–1893 sõlminud liidu Venemaaga, 1904. aastal Suurbritannia ning 1900. ja 1902. aastal salalepingu Itaaliaga; Suurbritannia oli lisaks sõlminud liidu Jaapaniga (1902) ja Inglise-Vene vastuolusid kolooniate pärast Aasias reguleeriva lepingu Venemaaga (1907). Need lepingud olid kujundanud Kolmikliidule vastandliku Antandi.

Esimese maailmasõja puhkemist soodustasid Saksa-Prantsuse vastuolude suurenemine Maroko pärast, Venemaa ja Austria-Ungari vastuolude suurenemine seoses sellega, et viimane annekteeris Bosnia ja Hertsegoviina (1908), ja põhjuseks olid ka Balkani sõjad. Saksamaa eesmärk oli kaotada Suurbritannia ülekaal merel, võtta endale Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi asumaad ning vallutada Baltimaad, Poola ja Ukraina. Austria-Ungari tahtis endale Serbiat ja Tšernogooriat. Türgi tahtis endale Taga-Kaukaasiat. Suurbritannia tahtis lüüa Saksamaad ja vallutada Türgilt Mesopotaamia. Prantsusmaa tahtis tagasi saada Alsace-Lorraine'i ja vallutada Saarimaa. Venemaa tahtis omada Galiitsiat ja kontrollida Musta mere väinasid ning suurendada oma võimu Balkanil, kust ta soovis minema ajada Austria-Ungarit. Jaapanil oli plaan vallutada mõned Saksa asumaad ja osa Hiina alasid.

1914

28. juunil 1914 tappis Serbia salaorganisatsiooni liige Gavrilo Princip Sarajevos Austria troonipärija Franz Ferdinandi. Austria pealinnas nõuti kohe sõja alustamist Serbia vastu. Et Serbia selja taga seisis Venemaa, siis oli Viinil vaja ka Saksamaa toetust. Berliinis oldi suureks sõjaks valmis ning Austriale anti teada: "Mitte viivitada väljaastumisega." Ka sel perioodil (16.–23. juuli) Peterburis visiidil olnud Prantsusmaa president teatas, et prantslased täidavad oma liitlaskohustusi. Inglismaa diplomaatia jättis esialgu mulje, et saareriik jääb suurest sõjast Euroopas kõrvale. Selline positsioon julgustas veelgi aktiivsemalt tegutsema Saksamaad.

23. juulil, 25 ööpäeva pärast atentaati, esitas Austria-Ungari Serbiale 48-tunnilise tähtajaga noodi, mille punktides nõuti muuhulgas Austria-Ungari vastase propaganda ja õõnestustegevuse lõpetamist ning Austria-Ungari ametiisikute lubamist atentaadi asjaolude uurimisele Serbia pinnal. Inglismaa ja Prantsusmaa diplomaadid soovitasid noodi tingimustega nõustuda, kuid Venemaa oli kategooriliselt selle vastu, lubades Serbiat sõjalise konflikti korral aidata. Nii järsk seisukoht suutis muuta serblaste seisukohti ning 25. juulil noodile saadetud vastuses esitas Serbia mitmetele punktidele omapoolseid tingimusi ja lükkas neist kõige tähtsama (ametisikute lubamine Serbia territooriumile) tagasi. Järgneval kahel päeval mobiliseeris Serbia oma 16 mitte eriti tugevat, kuid kõrge moraaliga diviisi ning Venemaa mobiliseeris riigi läänepoolsetes sõjaväeringkondades nooremad reservväelased.

28. juulil kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja ning sellel päeval algas ametlikult I maailmasõda. 30. juulil kuulutas Venemaa välja üldmobilisatsiooni, sama tegi 31. juulil Austria-Ungari. 31. juulil saatis Saksamaa Venemaale ja Prantsusmaale 18-tunnilise tähtajaga ultimaatumi, milles teavitati Venemaad Saksamaa mobiliseerumisest, kui too ei lõpeta Saksamaa ja Austria-Ungari vastast sõjategevuse ettevalmistamist. Prantsusmaad aga hoiatati sõjaga, kui too ei jää Saksa-Vene konfliktis neutraalseks. 1. augustil kuulutasid Prantsusmaa ja Saksamaa tunniajalise vahega välja üldmobilisatsiooni ning Saksamaa andis Venemaale üle noodi sõjakuulutusega.

Saksamaal ettevalmistatud sõjaplaani alusel pidi peamine löök Prantsusmaale antama läbi Belgia, mistõttu esitati 2. augusti õhtul erapooletule Belgiale 12-tunnilise tähtajaga ultimaatum, milles süüdistati Prantsusmaad kavatsuses tungida Belgia territooriumile ning nõuti endale luba Belgiasse väed sisse viia. 3. augustil kuulutas Saksamaa Prantsusmaale sõja. Peale keelduva vastuse saamist ultimaatumile, ületasid 4. augustil saksa väed Belgia piiri. Kuna 1839. aasta lepingu järgi pidi Suurbritannia sekkuma, kui rikutakse Belgia neutraliteeti, siis esitasid nad samal päeval Saksamaale ultimaatumi vägede väljaviimiseks Belgia territooriumilt. Kuna Saksamaa ei kavatsenudki sellele vastata, siis olid riigid alates 5. augusti keskööst ametlikult sõjas. Samal päeval kuulutas Austria-Ungari Venemaale sõja ning 12. augustil kuulutasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Austria-Ungarile sõja. Kuigi erinevate riikide mõningad juhid polnud selliste asjaolude käiguga rahul, võeti need sõjakuulutused inimeste poolt Euroopa pealinnades vastu juubeldustega.

Itaalia kuulutas ennast sõjategevuses erapooletuks.

Saksamaa saatis läänerindele 7 armeed (1,6 miljonit meest) ning püüdis purustada 5 Prantsuse armeed (1,3 miljonit meest, ülemjuhataja Joseph Joffre), Briti ekspeditsiooniväed (87 000 meest, ülemjuhataja John French) ja Belgia väge (175 000 meest, ülemjuhataja kuningas Albert I).

Kuigi Saksa armee peaeesmärgiks oli Pariis, siis takistasid vägede edasiliikumist Belgia kindlused, tol ajal Euroopa moodsaimad Liège ja Namur, mis takistasid Maasi jõe ületamist. Väike, kuid tänu kolooniatele rikas Belgia kuningriik investeeris märkimisväärsel hulgal raha oma neutraliteedi kaitsmiseks. Mõlemad kindlused koosnesid 40 km ümbermõõduga kaitserajatistest ja sõltumatutest fortidest, mis pidid vastu panema 210 mm suurtükkide mürskudele. Kaitserajatised olid osaliselt maa-alused ning ümbritsetud ligi 10 meetri sügavuste kraavidega. Kindluste garnisonide suurus oli ligi 40 tuhat meest. Tugevatele fortidele vaatamata suutsid sakslased need kindlused mõne päevaga vallutada tänu 420-mm Kruppi ja 305 mm Škoda hiidhaubitsatele, mis pommitasid raudbetoonist forte kuni 900 kg mürskudega. Liège langes 15. augustil ja Namur 24. augustil.

14. augustil alustasid prantslaste 6 korpust (Dubail' 1. armee ja de Castelnau' 2. armee) pealetungi Lotringis. Nelja päevaga liiguti edasi kuni 40 km ulatuses. 20. augustil asusid 8 sakslaste korpust (6. ja 7. armee) vastupealetungile. Kolme päevaga paisati prantslased tagasi positsioonidele, kust nad rünnakut olid alustanud. Põhja pool asuvad prantslaste 3. ja 4. armee üritasid anda sakslastele lööki läbi Ardennide metsade, kuid löödi rohkete kaotustega tagasi.

Septembriks oli Saksa sõjavägi saavutanud suurt edu ja lähenes Pariisile, Prantsuse valitsus pidi sealt evakueeruma. Viimasel hetkel õnnestus Prantsusmaal sakslased tagasi lüüa. Marne'i lahing (5.–6. september 1914), kus Prantsuse ja Briti väed andsid Joseph Joffre juhtimisel löögi Saksa vägedele, nurjas Saksa sõjaplaani ning mõjutas oluliselt sõja edasist käiku. Pärast ümberhaaramiskatseid tekkis kogu läänerindel positsioonisõda, mille rinde pikkus oli 720 km.

Tannenbergi lahingus vangivõetud Vene sõdurid

Venemaa sõjaplaan oli järgmine: anda kõigepealt löök Austria-Ungarile ning vallutada Budapest ja Viin. Selleks koondati umbes 67 % olemasolevast väest Galiitsia piirile. Prantsusmaa, kes oli sattunud kriitilisse olukorda nõudis, et Venemaa alustaks pealetungi Ida-Preisimaal, mida jäeti kaitsma vaid üks armee kaheksast. 8. armee koosnes neljast korpusest ja ühest ratsaväediviisist ning seda juhatas Max von Prittwitz und Gaffron, kes vahetati peale esimesi kokkupõrkeid välja Paul von Hindenburgi vastu. 8. armeel tuli vastu seista ülekaalukamale Vene 1. ja 2. armeele, mis koosnesid kokku üheksast korpusest ja seitsmest ratsaväediviisist. 1. armeed juhatas kindral Aleksandr Samsonov ja 2. armeed kindral Paul Georg von Rennenkampff. 15. augustil ületasid Venemaa 1. armee ja 20. augustil 2. armee Ida-Preisimaa piiri. Armeesid lahutas 80 km laiune Masuuria järvistu, mis võimalas sakslastel anda löök mõlemale Vene armeele eraldi. Järgnenud Tannenbergi lahingus (23.–30. august) piirasid Saksa väed ümber Vene 2. armee ja purustasid selle. Selliseid "katlaid" või "kotte", mis moodustusid sageli Teise maailmasõja ajal, esines Esimese maailmasõja ajal üsna harva. Lahingu käigus kaotasid venelased 92 tuhat meest vangilangenuna ja 50 tuhat tapetuna. Tannenbergi lahingul oli suur tähtsus, sest sellega päästeti Ida-Preisimaa ja peatati ülekaalukate Vene vägede pealetung Sileesia tööstuspiirkonna ja Berliini suunas. Arvulisse vähemusse jäänud Vene 1. armee sunniti Masuuria järvede lahingu käigus Ida-Peisimaalt lahkuma.

Serbia sõdurid

1. septembril nimetati Peterburg ümber Petrogradiks. Samal ajal sundisid 4 Vene armeed (0,7 miljonit meest) Austria-Ungari väe (u 0,85 miljonit meest) Galiitsias taanduma. Samad armeed vallutasid 3. septembril Lvovi ja piirasid ümber Przemysli kindluse. Pärast lahinguid Visla keskjooksul tekkis ka Idarindel positsioonsõda, mis nõudis miljoniliste armeede olemasolu.

Austria-Ungari (260 000 meest) alustas pealetungi Serbias 12. augustil, kuid Serbia diviisid (247 000 meest) lõid vaenlased 24. augustiks oma piiridest välja ja vallutasid seejärel omakorda Ida-Bosnia. 6. novembril alustasid austerlased vastupealetungi, surudes serblased rasketes lahingutes omakorda taganema ja vallutasid 2. detsembril Serbia pealinna Belgradi. 3. detsembril alguse saanud vastupealetungis ajasid serblased Austria-Ungari väed kaheteistkümne päevaga oma riigi territooriumilt välja. Serbia vastu sooritatud karistusaktsioon ei toonud 1914. aastal Austria-Ungarile mingit edu ning nende väed kaotasid surnutena üle 40 tuhande mehe.

Kui Türgi astus sõtta Keskriikide poolel tekitas see Kaukaasia, Egiptuse ja Mesopotaamia rinde. 23. augustil kuulutas Saksamaale sõja Jaapan ja vallutas Vaikse ookeani saartel olevad Saksa kolooniad. 7. novembril vallutas Jaapan Hiinas Qingdao kindluse, mis kuulus Saksamaale.

1915

Austria-Ungari mägikütid

1915. aastal püüdsid Antandi riikide väed läbi murda läänerinnet, mis aga ei läinud neil korda. Sakslased piirdusid läänerindel peamiselt kaitsega. 22. aprillil kasutasid sakslased Teises Ypres'i lahingus kloori sisaldavat mürkgaasi, mis põhjustab lämbumissurma kopsudesse koguneva vedeliku tõttu. Kloori pihustati survepaakidest allatuult ning tunni ajaga jäeti selle tõttu maha üle 7 km pikkune rindelõik. Gaasimürgituse sai 15 000 sõdurit, nendest 5 000 suri. Siiski suutsid liitlased end kiiresti koguda ja sakslased ei olnud valmis olukorda ära kasutama. Sõja ajal kasutati ka hiljem gaasirünnakutes fosgeeni ja sinepigaasi, kuid tuulesuunast sõltumise ning tõhusate gaasimaskide kasutamise tõttu ei andnud kunagi need rünnakud otsustavat tulemust.

Saksa (kindralstaabi ülem Erich von Falkenhayn) püüdis sõja saatust otsustada idarindel, kuhu koondati 54 % Keskriikide jõududest. Saksa eesmärk oli sundida Venemaa sõjast välja astuma. Veebruaris andis Saksa vägi Augustowi metsades löögi Vene 10. armeele aga seda ümber piirata ei õnnestunud. Vene vägi vallutas Karpaatides 22. märtsil Przemysli. 2. mail alanud läbimurdega Gorlice lahingus (Vene rinne murti 35 km ulatuses läbi) ning sellele järgnenud pealetungiga sundis Saksa-Austria vägi Vene väe Galiitsiast lahkuma.

Keskriigid vallutasid peale Gorlice operatsiooni kogu Poola, Leedu ja Kuramaa. Oktoobris tasakaalustus Idarinne Riia–Daugavpilsi–Baranovitši–Dubno–Ternopoli joonel. Vene sõjaväge ei suudetud purustada, Türgi rindel oli see koguni edukas: Türgi sõjavägi tõrjuti Kaukaasiast välja. Liitlaste poolt alustatud Dardanellide operatsioon Gallipoli poolsaarel (veebruar 1915 – jaanuar 1916) Türgi vastu lõppes edutult. Sõjalises mõttes lõppes läbiviidud operatsioon läbikukkumisega, liitlased kaotasid lahingutes 265 tuhat ning türklased umbes 300 tuhat sõdurit. Samas olid türklased sunnitud Dardanellide piirkonda koondama 36 diviisi, mida muidu oleks kasutatud Mesopotaamias, Egiptuses või Kaukaasias.

Mesopotaamia piirkonnasa tungis Briti ekspeditsioonivägi Bagdadi juurde, kuid sai 22. novembri lahingus lüüa. Türgil ei õnnestunud hõivata Suessi kanalit.

Kui Itaalia (1 miljon meest, kindralstaabi ülem Luigi Cadorna) kuulutas Austria-Ungarile 23. mail 1915 sõja, tekkis rinne Alpides ja Isonzo jõel. 14. oktoobril astus sõtta Bulgaaria, ta oli Keskriikide poolel. Saksamaa, Austria-Ungari ja Bulgaaria koondasid Serbia vastu rindele 650 000 meest ning vallutasid sügisel kogu Serbia. Serbia taanduvad väed (ligi 140 tuhat) ületasid Albaania ja Montenegro piiri ning transporditi itaallaste abil Kerkyra saarele. Püüdes Serbiat aidata, moodustasid Antandi riigid 5. oktoobril Salonikis suure liitlasvägede baasi ja ületasid oktoobris Serbia lõunapiiri. Nende tee tõkestasid aga Bulgaaria väed ja liitlaste kaks diviisi pöördusid tagasi Salonikisse. Kuigi liitlased tõid Salonikisse vägesid juurde (kokku oli 512 km² suurusel alal inglastel 5 ja prantslastel 3 diviisi) ei andnud see neile mingeid strateegilisi eeliseid. See ei aidanud vägesid lääne- ega ka idarindel, sest bulgaarlased ja sakslased hoidsid piiril väga väikseid jõudusid. Lahingutegevusest oluliselt suuremat kahju tekitas selles piirkonnas tavaline malaaria, mille tõttu kaotasid liitlased üheksa korda rohkem sõdureid.

Aafrikas ründasid Antandi väed Saksamaa asumaid (vallutati Saksa võimu all olev Edela-Aafrika). Merel põrkusid Saksa ja Briti laevastikuüksused. Veebruaris hakkas Saksamaa piirama Suurbritanniat allveelaevadega (Saksa allveelaevad uputasid kõik laevad, keda nägid, erapooletud riigid protestisid selle vastu ja reisilaevade uputamisest tuli loobuda). Hoolimata sellest, et Venemaale oli antud raske hoop, ei õnnestunud Saksamaal muuta sõja kulgu endale soodsaks. Prantsusmaa ja Suurbritannia said läänerindel puhkeaega, mida nad kasutasid varude loomiseks ja jõudude koondamiseks. Briti ekspeditsiooniarmee suurenes 1915. aasta jooksul 1,3 miljoni meheni (ülemjuhataja Douglas Haig).

1916

Briti sõdurid Somme'i lahingus

HMS Queen Mary saab tabamuse Jüüti merelahingus

Saksamaa väed sisenevad Riiga

1916. aasta alguseks oli Saksamaa majanduslik olukord väga palju halvenenud. Keskriikidel oli ka vähem sõjajõudu. Seepärast otsustas Saksa ülemjuhatus anda pealöögi läänerindel, kus teda ohustas Briti ja Prantsuse armee, mis oli märgatavalt suurenenud. Et üldpealetungiks jõudu ei jätkunud, pidi Saksamaa löögi andma vastase sealsele peatoele, milleks oli Verduni kindlus. Saksamaa tahtis, et Prantsusmaa jõud kahaneks kindlust kaitstes. 21. veebruaril alustasid 270 000 sakslast pealetungi (see toimus raskesuurtükiväe toetusel, kokku langes ligi miljon meest aga Prantsusmaa pidas vastu). Vastuseks suurendas Prantsusmaa Verduni rindelõigul kaitseväe 100 000 mehest 420 000 meheni ning see tõkestas sakslaste edasiliikumise.

Maikuus alustas Vene väejuhatus Saksamaa-Venemaa rindel pealetungi, mille käigus pealetungi alustasid Venemaa Põhjarinde, Läänerinde ja Edelarinde väed nn Brussilovi läbimurre. 22. mail alanud pealetungi käigus vallutasid Aleksei Brussilovi juhitud väed Ida-Galiitsia ja Bukoviina ning rindejoon liikus 550 km lääne suunas. Pealetungi tõrjumiseks pidi Austria-Ungari tooma 6 diviisi ja Saksamaa 11 diviisi Vene rindele ning nõrgendama oma kaitset Läänerindel. Pealetungi tulemusel asus Antandi poolel sõtta Rumeenia.

1. juulil alustasid Prantsuse ja Briti väed Somme'i jõe ääres vastupealetungi (selles lahingus olid esmakordselt sõdade ajaloos kasutusel tankid). Novembri lõpuni kestnud Somme'i lahingus vallutasid liitlased ränkade kaotuste hinnaga (lahingus olid mõlema poole kaotused kokku 1,3 miljonit meest) ainult 180 km² suurusel alal.

15. mail alustas Austria-Ungari pealetungi Tiroolis ja murdis läbi Itaalia rinde. See sundis Venemaad alustama Galiitsias Austria-Ungari-vastast pealetungi enne tähtaega, see toimus 4. juunil. Kui Vene oli murdnud läbi Lutski lahe, vallutas ta suurema osa Galiitsiat kolme ja poole kuuga. Austria-Ungari kaotas ligi miljon meest (lisaks 400 000 vangidena). Austria-Ungari säilitas oma võitlusvõime tänu Saksamaale. Tänu sellele peatas Saksa pealetungi Verdunis ja sõda hakkas intensiivsemalt käima idas.

Nähes, et Venemaal läheb hästi liitus sõtta (Austria-Ungari vastu) 27. augustil Rumeenia, (umbes 250 000 meest) kes pretendeeris Transilvaaniale ja Banaadile. Rumeenia sõjavägi purustati Keskriikide vastupealetungiga, mis algas septembri lõpus ja Rumeenia sõjaväe riismed suruti vastu Vene vägede vasakut tiiba. 6. detsembril hõivasid Keskriigid Bukaresti.

Vene väe jaanuaris alanud pealetung (kaukaasia rindel) oli edukas: vallutati Erzurum ja Trapezund. Mesopotaamias Kut al-Amara juures ümberpiiratud Briti vägi pidi 28. aprillil Türgile alla andma. Suurbritannia ülekaal jäi püsima ka pärast Jüüti merelahingut (lahingus osales kokku 250 laeva ja mõlemad pooled kuulutasid lahingu oma võiduks), mille 31. mail ja 1. juunil pidasid Briti (admiral J. Jellicoe) ja Saksa sõjalaevastiku (admiral R. Scheer) peajõud.

1916. aasta hirmsates heitlustes ei saanud kumbki pool ülekaalu, kuid aasta lõpuks oli sõjaline initsiatiiv Antandi käes. Kuigi Keskriigid olid purustanud Rumeenia, ei kompenseerinud see Verduni lahingu kaotamist. Mereblokaadi tõttu kannatasid Keskriigid suuremat toidu-, tooraine- ja küttepuudust kui Antandi riigid. Austria-Ungari oli kurnatud, slaavi rahvaste vastupanu nende riigis kasvas. Rahva sõjaväsimuse tõttu tegi Saksa valitsus 12. detsembril kõigi Keskriikide nimel ettepaneku sõda lõpetada ja sõlmida rahu. Antandi riigid lükkasid selle tagasi. 1916. aastaks oli Saksamaa kaotanud kõik oma kolooniad.

1917

Venemaa sõdurid kaevikus

1917. aasta alguses oli jõudude vahekord Antandi kasuks (Antandil 21 miljonit meest, Keskriikidel 10 miljonit meest). Seepärast asus Saksamaa strateegilisele kaitsele ja pani suuri lootusi 1. veebruaril 1917 kuulutatud piiramatule allveesõjale (seda peeti ka erapooletute riikide laevade vastu). See asjaolu sundis seni erapooletut, kuid Antandi riikidele laenu andnud USA-d Saksamaa vastaste poolel sõtta astuma (6. aprillil). Saksamaale kuulutasid sõja 11 Ladina-Ameerika riiki.

Aprillis ja mais korraldasid liitlased pealetungi Arrasi ümbruses ja Aisne'i ääres, aga need need nurjusid täiesti. Prantsuse vägede ülemjuhatajaks määrati kindral H. P. Petain. Ebaedu ja mõttetu verevalamine põhjustasid Prantsuse baasides streike ja sõjaväes revolutsioonilist liikumist. Isegi suurest relvastuse ülekaalust ja esmakordsest tankisuurrünnakust (Cambrai linna juures 20. novembril) ei suutnud sakslaste kaitset läbi murda ka Briti väe rünnakud Flandrias (juulist novembrini). Vene kodanlus tahtis ka pärast Veebruarirevolutsiooni sõda jätkata. Aleksandr Kerenski algatatud juunipealetung Galiitsias lõppes aga pärast esialgset edu lüüasaamisega. Saksamaa ja Austria-Ungari väed surusid 19. juulil alanud vastupealetungiga Vene väe kohati 130 km tagasi. 3. septembril vallutasid sakslased Riia. Venemaal Oktoobrirevolutsiooni järel võimule tulnud Nõukogude valitsus tegi imperialistlikele riikidele rahudekreediga ettepaneku sõlmida üldine rahu, kuid sellele ei reageerinud keegi. Pärast seda sõlmis Nõukogude valitsus Saksamaaga Brestis 15. detsembril vaherahu. 9. detsembril sõlmis vaherahu Rumeenia.

Saksamaa koondas oma vabanenud väe Itaalia rindele ja saavutas Caporetto lahingus (24. oktoober) suure võidu. Itaalia vägi paisati Piave jõeni, vangi langes üle 250 000 itaallase. Prantsuse vägi, kes ruttas Itaaliale appi päästis viimase kokkuvarisemisest. Caporetto lahing tugevdas Austria-Ungari tahet jätkata sõda. Türgit ja Bulgaariat tabas aga ebaedu. Märtsis vallutas Briti vägi Türgilt Bagdadi ja detsembris Jeruusalemma. Kreeka astus 30. juunil sõtta 20000 mehelise armeega Antandi poolel ja viis oma väed Saloniki rindele.

Saksa väed saavutasid 1917. aastal mitmel rindel edu, aga see ei olnud märgatav. Allveesõda muutus tänu vastaste abivahenditele (allveelaeva võrgud) vähem edukaks. Saksa sõjaväes ja tagalas algas revolutsiooniline käärimine, sest rahvast kurnas nälg. Prantsusmaa uus peaminister hakkas teostama Saksamaa täieliku purustamise plaani. Antandi positsiooni tugevdas USA sõttaastumine.

1918 ja sõja lõpp

Prantsusmaa sõdurid Teises Marne'i lahingus

Vaherahu lepingu sõlmimine Compiègne'i metsas

1918. aasta veebruaris okupeerisid Saksa väed Ukraina, Eesti, Pihkva ja osa Valgevenest. 3. märtsil allakirjutatud rahu kohaselt jäid vallutatud alad Saksamaa võimu alla. 7. mail sõlmis Rumeenia Keskriikidega Bukaresti rahu. Kui sõjategevus idarindel oli lõppemas, otsustas Saksa väejuhatus, rakendada kõik jõud, et võita sõda läänerindel. Jätnud itta 40 teisejärgulist diviisi, koondas Saksa väejuhatus läänerindele 192 diviisi liitlaste 178 diviisi vastu. Samas moodustasid need sakslaste diviisid riigi viimase elavjõu reservi ning inglaste ja prantslaste olukord oli samaväärne. Vaid ameeriklased võisid koondada läänerindele veel sadu tuhandeid sõdureid. Seega üritas Saksa väejuhatus võita sõda enne, kui rindele saabuvad ameeriklased.

21. märtsist 17. juulini tegi Saksa vägi Arrasist Reinini ulatuval rindel neli suurt pealetungi, ohustades uuesti Pariisi. Aga pealetungid ei toonud strateegilist edu ja viimase poole aasta jooksul oli Saksa armee suurus kahanenud 5,1 miljonilt 4,2 miljonile. Lisaks lahingutes hukkunutele langes gripi tõttu rivist välja ligi pool miljonit kurnatut ja nälgivat meest. Lõuna-Aafrikast alguse saanud gripiepideemia ehk nn Hispaania gripi tõttu suri maailmas ligi 25 miljonit inimest. Ameeriklased tõid aga suveperioodil Prantsusmaale 250 tuhat meest kuus ning neil oli juulis lahingupiirkonnas või tagalas 25 täiskomplekteeritud diviisi. Veel 55 diviisi olid formeerimisel kodumaal.

15. juulil alanud II Marnei lahingus läks algatus lõplikult Antandile (liitlasvägede ülemjuhataja F. Foch). 1. augustiks oli liitlasjõududele lisandunud 1,2 miljonit USA sõjaväelast. Alustanud 8. augustil Montdidieri-Amiensti lõigus vastupealetungi, purustas Briti vägi juba esimese päevaga 16 Saksa jalaväediviisi (Amiens'i operatsioon 1918). Augusti lõpuks paisati sakslased tagasi kaitseliinini, kust nood märtsipealetungi alustasid.

15. septembril andis liitlaste Saloniki armee Bulgaaria väele tugeva löögi ja 29. september Bulgaaria kapituleerus. Türklased said lüüa Süürias ja Mesopotaamias ning 30. oktoober sõlmis Türgi Mudrose vaherahu. 24. oktoobrist 29. oktoobrini sundis Itaalia oma liitlaste toetusel Austria-Ungari väe taanduma.

24. oktoobril lõi Ungari ja 28. oktoobril Tšehhoslovakkia Austria-Ungari keisririigist lahku. 3. novembril Austria kapituleerus.

28. oktoobril algasid Saksa sõjalaevastikus rahutused, mis 3. novembril paisusid revolutsiooniks (Novembrirevolutsioon). 9. novembril loobus keiser Wilhelm II troonist. 11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad alla Compiegne'i vaherahule, mis lõpetas 4 aastat 3 kuud ja 13 päeva kestnud sõja. Saksamaa alistus ning kohustus 31 päevaga evakueerima ja demilitariseerima Reini vasaku kalda ning parema kalda 50 miili ulatuses, vastutasuta vabastama sõjavangid ning loovutama põhiosa oma relvastusest (sealhulgas kõik allveelaevad) ja suurema osa raudtee-veeremist.

Pariisi rahukonverentsil (1919–1920) surusid võitnud imperialistlikud riigid 28. juunil 1919. Saksamaale peale Versailles' rahu, mis nõrgendas Saksamaa võimet võistelda maailmaturul ning piiras tema iseseisvust, kuid säilitas saksa sõjalise jõu kui potentsiaalse Nõukogude Venemaa vastase jõu.

Tulemused

Võitjad said uusi maid ja palju eeliseid. 10. septembril 1919 sõlmisid liitlased Saint-Germainis Austriaga rahu, 27. septembril 1919 Neuilly rahu Bulgaariaga, 4. juunil 1920 Trianoni rahu Ungariga, 10. augustil 1920 Sevres'i rahu Türgiga.

Rahulepingutega vähendati kaotanud riikide territooriumi ning pandi neile majanduslikke, poliitilisi ja sõjalisi kohustusi. Sõja tagajärjel Austria-Ungari lagunes, tema alal tekkisid Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia. Serbia, senised Austria-Ungari lõunaslaavi piirkonnad ja Tšernogooria liitusid Serbia-Horvaatia-Sloveenia (hiljem Jugoslaavia) kuningriigiks. Venemaast eraldusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome. Saksamaa kaotas osa territooriumi (Alsace-Lorraine'i, Poola alasid jm, kokku 73 485 km², kus elas 7,3 miljonit inimest)¹, asumaad ja suurriigiseisundi. Briti impeerium saavutas oma suurima ulatuse. Itaaliast sai suurriik. Märgatavalt tugevdas oma seisundit USA: sõja tagajärjel hakkasid Euroopa riigid temast majanduslikult sõltuma (1921. aastal oli nende võlg USA'le 21 miljardit dollarit).

Venemaa väljalangemisega imperialistlike riikide seast Oktoobrirevolutsiooni tagajärjel jagunes maailm kapitalistlikuks ja sotsialistlikuks süsteemiks ning algas kapitalismi üldkriis. Saksamaal, Austrias, Poolas, Soomes ja Argentiinas tekkis sõja lõpus ning mitmel pool mujal varsti pärast sõja lõppu rev. marksistlik partei. Peale Venemaa toimus revolutsioon ka Saksamaal, Austria-Ungaris, Türgis ja Bulgaarias. Esimeses maailmasõjas ei lahendatud seda põhjustanud vastuolusid. Versailles-Washingtoni lepingute süsteemiga loodud poliitikas peitus uue maailmasõja alge.

Esimeses maailmasõjas osales algul Keskriikide poolel (3 568 000 meest) ja Antandi poolel (6 179 000 meest). Üldse mobiliseeriti Esimese maailmasõja jooksul 73 515 000 meest, neist Antandi riikides 48 355 000 (Venemaal umbes 18 miljonit, Suurbritannias 8 miljonit, Prantsusmaal 8 miljonit, Itaalias 5 miljonit, USA-s ligi 4 miljonit) ja Keskriikides 25 160 000 meest (Saksamaal 13 mln. Austria-Ungaris 9 miljonit). Ulatuselt, purustustelt ja ohvrite arvult ületas Esimene maailmasõda suuresti kõik varasemad sõjad.

Vaata ka

• Esimese maailmasõja väejuhid
• Ober-Ost
• Pariisi rahukonverents
• Plaan 17
• Eesti Esimeses maailmasõjas

Välislingid

• www.firstworldwar.com
• First World War : Index (www.spartacus.schoolnet.co.uk)
• The World War I document archive (wwi.lib.byu.edu)
• The World War I (www.history.com)
• Идейные горизонты мировой войны.Teos digiteerituna digitaalarhiivis DIGAR.
• Generalstab und Admiralstab : das Zusammenwirken von Heer und Flotte im Weltkrieg. Teos digiteerituna digitaalarhiivis DIGAR.