Keskmine riik

Keskmine riik oli Vana-Egiptuse ajajärk umbes 2137–1781 eKr.

Üldist

Keskmise riigi alguseks peetakse tavaliselt ühtse Egiptuse riigi taastamist Mentuhotep II ajal 11. dünastia keskpaigas.

Pärast ühendatud Egiptuse lagunemist I vaheperioodil oli võim jagunenud väikekuningate vahel. Ent 10. dünastia lõpus kujunes välja Herakleopolise ülimus. Samal ajal tugevnes kuningavõim Ülem-Egiptuses, kui Teebas pääses võimule 11. dünastia.

Keskmist riiki nimetatakse mõnikord ka feodaalajastuks. Mitte ühestki teisest Vana-Egiptuse ajaloo perioodist ei leidu nii palju mälestisi kõige kõrvalisematestki provintsidest.

Keskmise riigi saab selgelt jaotada kaheks perioodiks:

• Varajane Keskmine riik (kuni umbes Senusert II ajani) oli veel tugevalt I vaheperioodi traditsioonide mõju all. Püramiidid ja osa kunstist olid veel orienteeritud Vanale riigile.

• Hilisele Keskmisele riigile (alates Senusert III-st kuni 13. dünastiani) on iseloomulik maa tsentraliseerimine. Valitsejapilt ei näidanud enam noort idealiseeritud kuningat (vaaraod), vaid tarka, elukogenud valitsejat.

Keskmise riigi aegset egiptuse keelt peeti hiljem klassikaliseks.

11. dünastia

 Pikemalt artiklis 11. dünastia

Torino kuningapapüürus nimetab 11. dünastia all seitset kuningat ning seitsmeaastast väljajäetud aega. Valitsemise kogukestuseks on antud 143 aastat. Et Wolfgang Helck paigutas 11. dünastia lõpu aastasse 1994 eKr, saadi 143 aasta liitmisel 11. dünastia esimeseks valitsemisaastaks 2137 eKr.

Kolme või isegi nelja enne Mentuhotep II valitsenud Teeba kuninga järjekord on egüptoloogide seas vaidluse all, sest nende kohta on erinevaid andmeid. Nii on Mentuhotep I Karnaki kuningatenimestus näidatud Intef I esivanemana, kuid Mentuhotep II ei nimeta teda kuningaks, vaid nimetab kuningaks alles Intef I Šatt-er-Rigali reljeefil.

Igatahes suurendasid 11. dünastia esimesed kuningad üha enam Lõuna-Egiptuse tähtsust ning Põhja-Egiptuse 9. ja 10. dünastia kuningatega oli tihti sõdu. Need jätkusid ka siis, kui 2061 eKr tuli Teebas võimule Intef III poeg Mehtuhotep II. Riigi ühendamine paigutatakse aega veidi enne tema 39. valitsemisaastat, kuid selle sündmuse täpne aeg on teadmata.

Tema poeg Mentuhotep III juhtis 3000 mehe ekspeditsiooni läbi Wādī-l-Ḩammāmāti Punase mereni. Sealt saatis ta laevu Punti (Nuubiasse). Mentuhotep IV oli nähtavasti nõrk kuningas, kelle võib-olla umbes 1994 eKr kukutas tema vesiir (tjati) Amenemhet I, kellest sai 12. dünastia rajaja.

12. dünastia

 Pikemalt artiklis 12. dünastia

Egiptuse riik Keskmise riigi ajal.

Amenemhet I pärines tõenäoliselt Teebast ja tema ema Elephantine piirkonnast. Amenemhet I kindlustas vastrajatud dünastia võimu kogu riigis. Pealinna viis ta üle It-tauisse (tänapäeval Al-Lisht) põhjas. Amenemhet I rajas kaasvalitseja institutsiooni: vana kuningas nimetas juba eluajal endale järglase, kellega ta koos valitses.

Tema poega Senusert I peetakse üheks Keskmise riigi suurematest kuningatest. Juba oma isa kaasvalitsejana alates umbes 1975. aastast eKr juhtis ta sõjakäike Alam-Nuubiasse, mis kindlustati kindlustega. Tema valitsusaeg tõi kaasa kunsti ja kirjanduse õitsengu. Senusert I tegi süstemaatiliselt ehitustöid kõigi Egiptuse tähtsate templite juures, asendades väikesed, sageli savitellistest hooned kivihoonetega.

Tema poeg Amenemhet II on tuntud eelkõige Memphisest leitud annaalidekivi kaudu, millel muu hulgas mainitakse ka sõjakäike Palestiinasse. Muus osas tema valitsemisaja kohta aga kuigi palju andmeid ei ole. Tema järglane Senusert II valitses arvatavasti ainult kaheksa või üheksa aastat. Ta ehitas oma püramiidi Al-Lāhūni juurde, mis annab tunnistust kuninga erilisest huvist Al-Fayyūmi vastu. Kuningas hakkas seda jõeoaasi süstemaatiliselt kasutusele võtma. Senusert III pidasid egiptlased vist kõige tähtsamaks kuningaks üldse. Herodotos ja Manetho teatavad arvukatest sõjakäikudest, eelkõige Aasiasse. Need on halvasti dokumenteeritud, küll aga on hästi dokumenteeritud tema sõjakäigud Alam-Nuubiasse. Alistatud ala kindlustati süstemaatiliselt kindlustega. Võib-olla tegeles Senusert III ka sisepoliitikaga; kohalike vürstide võimu piirati tunduvalt.

Ka järgmine vaarao, Amenemhet III, valitses Egiptust kindla käega. Tema järglase Amenemhet IV ning kuninganna Sobeknefru kohta ei ole kuigi palju teada.

Keskmise riigi lõpu ja II vaheperioodi alguse kutsusid esile troonitülid, riigi jagunemine ja hüksoslaste sissetung.

Vaata ka

• Vana-Egiptuse ajalugu

Kirjandus

• Gae Callender. The Middle Kingdom Renaissance (c.2055–1650 BC). – Ian Shaw (toim). The Oxford History of Ancient Egypt, Oxford University Press, Oxford 2000, lk 137–171, ISBN 978-0-19-280458-7
• Wolfram Grajetzki The Middle Kingdom of Ancient Egypt. History, Archaeology and Society, Duckworth; London 2006, ISBN 0-7156-3435-6