Yasunari Kawabata

Yasunari Kawabata

Yasunari Kawabata (川端康成 (Kawabata Yasunari); 11. juuni 1899 – 16. aprill 1972) oli Jaapani kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat (1968).

Kawabata sündis Ōsakas arsti perekonnas. Juba kolmeaastaselt jäi ta orvuks ning teda kasvatasid vanavanemad. Vanaema suri neli aastat hiljem ning Kawabata ainus õde siis, kui tulevane kirjanik oli üheksa-aastane. Pärast vanaisa surma, kui kirjanik oli 14-aastane (mõnedel andmetel ka 17-aastane), jätkas ta oma eluteed iseseisvalt.

1920. aastal astus Kawabata õppima kirjandust Tōkyō Keiserlikku Ülikooli, mille ta lõpetas 1924. Kawabata oli tugevalt mõjutatud Euroopa 20. sajandi alguse avangardsest kirjandusest ning asutas koos mõnede teiste noorte Jaapani kirjanikega uuendusmeelse kirjandusliku ajakirja Bungei Jidai (Kirjanduslik Ajastu). Kawabata esimene tuntust toonud jutustus "Izu no odoriko" ("Jutustus Tantsijanna Izust") avaldati 1926. aastal.

Kawabata abiellus 1931. aastal ning kolis Kamakurasse. Teise maailmasõja ajal jäi kirjanik neutraalseks. Sõja järel ilmusid Kawabata kolm vast kõige tuntumat teost: "Yukiguni" ("Lumine maa"; 1947), "Sembazuru" ("Tuhat kurge"; 1951) ja "Yama no oto" ("Mäe hääl"; 1954).

1960. aastatel külastas Kawabata Ameerika Ühendriike, pidades loenguid mitmetes ülikoolides. 1960ndate lõpul muutus Kawabata ühiskondlikult aktiivseks, osaledes muuhulgas ka poliitilistes kampaaniates. Aastatel 1948-1965 oli ta Jaapani PEN-klubi president. 1952. aastal sai ta romaani "Tuhat kurge" eest Jaapani Kunstide Akadeemia auhinna ja valiti 1953 selle liikmeks. 1968. aastal anti Kawabatale esimese Jaapani kirjanikuna Nobeli kirjanduspreemia. Oma preemia vastuvõtukõnes mõistis Kawabata hukka enesetapu, viidates sellega ilmselt mitmetele Jaapani kirjanikele, kes olid endalt elu võtnud. Oma viimased eluaastad veetis Kawabata tagasitõmbunult Kamakuras. Saatuse irooniana sooritas kirjanik 16. aprillil 1972 aga ise samuti enesetapu.

Kawabata uuendas Jaapani kirjandust, eemaldudes seni traditsiooniks olnud realistlikust stiilist. Oma varajastes töödes eksperimenteeris kirjanik sürrealismiga (stiil, mis on hiljem edasi kandunud läbi kogu 20. sajandi Jaapani kirjanduse), lõplikult tuntuks sai ta siiski tänu oma hilisemale impressionistlikule kirjutamislaadile. Kawabata teosed on tüüpiliselt väga psühholoogilised ja toetuvad eleegiliselt Jaapani esteetikale. "Tuhat kurge" põhineb Jaapani kirjanduse klassikal, "Genji monogatari"-l, teose tegevus toimub Jaapani teetseremoonia taustal. Üks Kawabata romaan, "Meijin" räägib 1938. aastal toimunud go-mängust vana meistri ja noore pretendendi vahel.

Valik teoseid

• Izu no odoriko (伊豆の踊り子), 1926
• Kanjo soshoku, 1926
• Asakusa Kurenaidan, 1930
• Kinju, 1933
• Hana no warutsu, 1937
• Jurokusai no nikki, 1948
• Yukiguni (雪国), 1937-47
• Hokuro no tegami, 1950
• Maihime, 1951
• Sembazuru, (千羽鶴), 1951
• Meijin (名人), 1951-54
• Hi mo stuki mo, 1953
• Yama no oto (山の音), 1954
• Mizuumi, 1954
• Tokyo no hito, 1955
• Niji ikutabi, 1955
• Onna de aru koto, 1957
• Kazu no aru michi, 1959
• Nemureru bijo, 1961
• Koto, 1961-62
• Kawa no aru shitamachi no hanashi, 1962
• Kataude, 1964
• Utsukushisa to kanashimi to, 1965
• Rakka ryusui, 1966
• Gekka no mon, 1967
• Utsukushii nihon no watakushi, 1969
• Bi no sonzai hakken, 1969
• Tenohira ho shosetsu, 1971

Tõlked eesti keelde

• "Mäe hääl" (romaan), 1980 (tõlkinud Agu Sisask, Ülle Udam)
• "Lumine maa" (romaan), 1989 (tõlkinud Ülle Udam)
• "Tuhat kurge" (romaan), 2001 (tõlkinud Agu Sisask)
• "Vana pealinn" (romaan), 2001 (tõlkinud Agu Sisask; avaldatud samas köites eelmisega)