Keemiline struktuur: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
P r2.6.5) (Robot: lisatud sh:Hemijska struktura |
||
27. rida: | 27. rida: | ||
[[ru:Структурная химия]] |
[[ru:Структурная химия]] |
||
[[sr:Hemijska struktura]] |
[[sr:Hemijska struktura]] |
||
[[sh:Hemijska struktura]] |
Redaktsioon: 17. veebruar 2013, kell 20:43
Keemiline struktuur tähendab aatomite ruumilist paigutust molekulis. Keemilise struktuuri kirjeldamisel kasutatakse mõisteid, nagu struktuurivalem, molekulaarne geomeetria, elektronkonfiguratsioon, kristallstruktuur.
Molekulide keemilise struktuuri määramiseks kasutatakse mitmesuguseid spektroskoopia meetodeid:
- UV-Vis spektroskoopia uurib neeldumis- ja kiirgusspektreid ultraviolettkiirguse ja nähtava valguse piirkonnas; näitab eeskätt aromaatseid rühmasid ja konjugeeritud sidemeid
- Infrapunaspektroskoopia (IP) uurib neeldumis- ja kiirgamisspektreid; infrapunases piirkonnas; näitab funktsionaalseid rühmi
- Tuumamagnetresonantsspektroskoopias uuritakse aatomituumade ja magnetvälja vastastikust toimet, saadakse ainele iseloomulik TMR spekter; näitab paaritu spinniga aatomituumasid (isotoope) 1H, 13C, 15N, 19F, 31P
- Massispektromeetria. Uuritav aine ioniseeritakse (näiteks elektronkiire toimel), mille tulemusel moodustuvad ioniseeritud molekulid ja molekuli fragmendid, mida saab registreerida kui ainele karakteerset MS spektrit; annab osakeste laengu ja massi suhte
- Röntgenkristallograafia ehk röntgendifraktsioon. Aine kristallile langev röntgenkiir hajub ainele omaselt spetsiifilistes suundades näidates aatomite paigutust aine kristallis.