Raudkull: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Gemini1980 (arutelu | kaastöö)
110 muudatust
+ {{Link FA|fr}}
197. rida: 197. rida:
[[lt:Paukštvanagis]]
[[lt:Paukštvanagis]]
[[hu:Karvaly]]
[[hu:Karvaly]]
[[ml:യൂറേഷ്യൻ പ്രാപ്പിടിയൻ]]
[[nl:Sperwer (roofvogel)]]
[[nl:Sperwer (roofvogel)]]
[[ja:ハイタカ]]
[[ja:ハイタカ]]

Redaktsioon: 2. veebruar 2013, kell 21:28

Raudkull
Täiskasvanud emaslind
Täiskasvanud emaslind
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Haukalised Accipitriformes
Sugukond Haugaslased Accipitridae
Perekond Haugas Accipiter
Liik Raudkull
Binaarne nimetus
Accipiter nisus
Linnaeus (1758)

Levikukaart: ██ aastaringne kohalolek ██ pesitsusalad ██ talvitusalad
Levikukaart:

██ aastaringne kohalolek
██ pesitsusalad
██ talvitusalad

Raudkull (Accipiter nisus) on linnuliik haugaslaste sugukonnast.

Liik kuulub Eestis III kaitsekategooria alla.[2]

Raudkulli on meie maarahvas kutsunud järgmiste nimedega: kanakull, kull ja lehvitaja [3] või kägukull, lõokesekull ja tsirkhaugas[4].

Välimus

Noorlind.

Raudkull on väikest või keskmist kasvu haukaline. Laiad tiivad ja pikk saba aitavad linnul puude vahel manööverdada. Linnu kehapikkus on 28–40 cm, tiibade siruulatus 56–78 cm. Emas- ja isaslinnud erinevad üksteisest nii suuruse kui ka sulgede värvuse poolest. Emased on isastest 16–20% suuremad ning kaaluvad kuni 75% rohkem kui isaslinnud.[5] Isaslinnu kehamass on vahemikus 120–160 ja emaslinnul 225–320 grammi.[3]

Täiskasvanud isaslinnud on tavaliselt sinakashalli või halli ülaosaga, mille kõige tumedamad osad on üldjuhul pealagi ja kukal. Saba- ja lennusuled on pruunikad. Sabal on 3–4 tumedat vööti ja valge ots. Põsed on kontrastselt punakaspruunid, kael on valge kuni kreemikas, tumedate pikitriipudega. Ülejäänud keha alaosa on helehall ning kaetud punakaspruunide kuni hallikaspruunide põikitriipudega.[5]

Täiskasvanud emaslinnu muster on isaslinnuga sarnane, tema keha ülaosa on tume-hallikaspruun kuni pruun. Emase kuklal on kitsas, kuid selgesti eristatav valge triip, põsed on tumedate triipudega, sabal olevad põikivöödid on selgemalt eristatavad. Keha alumisel poolel on hallikaspruunid kuni tumepruunid põikitriibud. Noorlinnud on tumepruunid, üksikute heledamate laikudega, sarnanevad rohkem emaslinnuga.[5]

Linnu jalad on karvadeta, pikad ja saledad,[6] kollased kuni oranžikaskollased[5]. Küüned ja nokk on mustad.[6] Isaslinnu silmad on kollakasoranžid kuni oranžikaspunased (vanematel lindudel võivad olla ka punased), emaslinnul erekollased kuni oranžikad (mõnikord oranžikaspunased). Noorlindude silmad on kahvatukollased, muutudes järk-järgult järjest kollasemaks.[5]

Levik ja arvukus

Pesitsusalad

Raudkull kuulub Euraasia levinumate haukaliste hulka. Ta pesitseb pea kõikjal Euroopas (v.a Islandil). Pesitsusterritoorium ulatub Norrast kuni Madeira ja Kanaari saarteni ning Iirimaalt Kamtšatka poolsaare lõunaosani. Levila põhjapiir läbib Koola poolsaare, Siberi keskosa ja jõuab Vaikse ookeani rannikuni. Pesitsusterritooriumi lõunapiir läbib Alžeeria ja Maroko põhjaosa, Lõuna-Euroopa, Ukraina, Kasahstani ja Mongoolia põhjaosa, Kirde-Hiina ja Jaapani. Pesitsusalade kogupindala on ligi 25 miljonit ruutkilomeetrit, millest 9 miljonit jääb Euroopa territooriumile.[5]

Raudkull lendamas.

Talvitumine

Raudkullid on nii ränd-, hulgu- kui ka paigalinnud. Levila lõunaosa asustavad linnud on peamiselt paigalinnud, põhjaosas pesitsevad linnud aga lendavad pärast pesitsusperioodi lõuna poole talvituma. Äralend toimub juuli lõpust kuni novembri keskpaigani. Tagasilend kestab veebruari keskpaigast kuni juuni alguseni. Rände kõrghooaeg oktoobris ja aprillis. Levila põhjaosas pesitsevad linnud talvituvad Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Lõuna-Aasias (Iraan, India, Bangladesh, Hiina ja Vietnam), Araabia poolsaare lõunaosas, Egiptuse ja Sudaani idaosas ning Etioopia põhjaosas. Tavaliselt lendavad noorlinnud talvituma varem ja nende rändeteekond on pikem. Euroopas pesitsevad linnud lendavad tavaliselt kuni 2660 kilomeetri, Aasias pesitsevad aga kuni 6000 kilomeetri kaugusele. Raudkullid rändavad tavaliselt üksi, mõnikord võivad nad lennata koos mõne teise linnuliigiga.[5]

Arvukus

Raudkull kuulub tänapäeval kuue arvukama Euraasias pesitseva röövlinnu hulka. 1950.–1960. aastatel toimus pestitsiidide reostuse tõttu linnu arvukuses märkimisväärne langus, kuid kaitsemeetmete kasutuselevõtmisel (nt keskkonnale ohtlike pestitsiidide keelustamine) on raudkulli populatsioon tänapäevaks jõudsalt taastunud.[5]

Raudkulli koguarvukuseks maailmas hinnatakse praegusel ajal 1,5 miljonile isendile.[7]

Eestis pesitseb nüüdisajal hinnanguliselt 1500–3000 raudkulli haudepaari ning talvine arvukus on arvatavalt 1500–3000 isendit. Raudkull on meil hiireviu järel arvukuselt järgmine haukaline.[8]

Elupaigad

Raudkull elutseb paljudes erinevates metsatüüpides, kus nooremad puud moodustavad tihedama kaitsevõra. Elupaiga lähistel peab olema ka avatud maastikku, kus linnud saavad jahti pidada. Pesitsusterritooriumite hulka kuuluvad lagendikega suuremad metsamassiivid, tormimurrud, raiestikud, metsastunud orud ja mäenõlvad, mäetippude põõsastikud, väiksemad kultiveeritud salud, tuuletõkketihnikud, pargid ja surnuaiad. Pesitsuskohad on sageli ranniku või jõgede läheduses. Raudkull eelistab sageli okas- ja segametsi, kuid võib pesitseda ka laialehistes metsades. Talveperioodil liigub ta tavaliselt põldude ja asustatud kohtade ümbruses ning üksikute puudega avamaastikul. Elupaigad võivad asuda merepinnast kuni 4500 m kõrgusel. Levila lõunapoolsed populatsioonid pesitsevad peamiselt mägedes, alates kõrgusest 1200–1400 m kuni puude levikupiirini.[5]

Toitumine

Isaslind oma saagiga.

Raudkull on röövlind ja toitub peaaegu täielikult väiksematest lindudest. Levila põhjaosa asustavad linnud võivad hiirerohketel aastatel ka nendest toituda. Saagiks on enamasti maapinnalt toituvad väikelinnud, nagu varblased, metsvindid, rästad, lõokesed (eriti põldlõokesed), talvikesed, kuldnokad, kiurud, punarinnud, lehelinnud (eriti mägi-lehelind) ja tihased. Harva peab ta jahti noortele jänestele, karihiirtele, rottidele ja nahkhiirtele. Veelgi harvem võivad raudkulli saagiks langeda sisalikud, kahepaiksed ja putukad, samuti toitub ta väga harva raibetest. Lindudest jahivad raudkullid nii pesas olevaid poegi, noorlinde kui ka täiskasvanud linde. Saagi suurus varieerub pöialpoisist kuni tuvini. Suuremaid linde jahivad eelkõige kogukamad emaslinnud ning nende saakloomade hulka võivad kuuluda pasknäärid, kiivitajad, tuuletallajad, liigikaaslased, nurmkanad, rabapüüd jt. Isaslinnu saagiks langevad peamiselt väiksemad linnud, kelle mass on üldjuhul kuni 40 grammi (harva kuni 120 g). Emaslinnud peavad jahti aga veidi suurematele lindudele, kelle mass on kuni 150 g (harva kuni 500 g ja üle selle).[5]

Jahti pidades läbivad raudkullid päevas 2–3 kilomeetrit.[9] Saaki varitsevad nad varjatult (harvem avamaastikul) ning püütakse tavaliselt 50–100 meetri kaugusel olevaid linde. Varitsuskohti vahetatakse mõne minuti järel. Saakloomi jahitakse nii maapinnalt kui ka õhust. Väiksemad isased raudkullid võivad linde jälitada ka tihedamas puistus, suuremad emased aga eelistavad rohkem avamaad. Talvel võivad raudkullid sageli varitseda lindude kogunemiskohtade läheduses (nt söödapaigad).[5]

Vaenlased

Kuna raudkullid pole kuigi kogukad, võivad nad ise langeda suuremate röövlindude saagiks. Vaenlaste hulka kuuluvad: kanakull, kassikakk, kodukakk, loorkakk ja rabapistrik. Pesa võivad rüüstata metsnugis ja kivinugis.[10] Vaenlasteks võib pidada ka inimesi, kes on ajaloo jooksul raudkulle pikemat aega taga kiusanud ja neid jahikullidena kasutanud.[5]

Pesitsemine

Raudkulli pesa koos poegadega.

Raudkullid pesitsevad aprilli keskpaigast kuni augusti lõpuni. Pesa asukohaks valitakse tavaliselt keskmise tihedusega puistu, mis asub avamaa läheduses. Mõnikord ehitatakse pesa põõsastikku või pajuvõsasse.[5]

Pesa asub puuvõras, sageli tüve lähedal okste hargnemiskohas, horisontaalsel oksal võra madalamas osas või kõrgema põõsa tipus.[9] Pesapuu on eelistatavalt okaspuu, kuid võib olla ka tamm, kask või mõni muu lehtpuu. Pesa kõrgus maapinnast on üldjuhul 6–15 meetrit (1,5–35 m).[5]

Pesa ehitab enamasti isaslind, vahel kasutatakse põhjana vana pesa (nt vareslaste või oravate oma[3]). Pesa keskmine läbimõõt on 60 cm ning selle ehitamisel kasutatakse peamiselt võrseid.[9]

Pesitsusperioodil kaotab isaslind veidi kehakaalu, kui ta toidab emaslindu enne munemist ja hiljem, kui pojad on suuremad ja vajavad rohkem toitu. Emaslinnu mass on kõige suurem mais, vahetult enne munemist ja madalaim augustis, pärast pesitsusperioodi lõppu.[11]

Raudkullid saavutavad suguküpsuse 1–3 aasta vanuselt.[12] Täiskurnas on 4–6 (3–7) muna.[5]

Muna

Munad on kahvatusinised, pruunide laikudega, mõõtmetega 35–46 × 28–35 mm [13] ja kaaluvad umbes 22,5 g.[14] Munad munetakse üldjuhul hommikuti, 2–3 päevase vahega.[9]

Haudeperiood kestab 33–35 (32–36) ööpäeva.[5] Linnupoegi toidavad nii isas- kui ka emaslind. Isaslind murrab poegade toitmiseks vastavalt vajadusele 6–10 saaklooma päevas.[9] Noorlinnud saavad lennuvõimeliseks 24–30 päeva pärast koorumist ning päris iseseisvaks veel 20–30 päeva pärast.[5]

Eluiga

Raudkull võib elada üle 20 aasta vanuseks. Teadaoleva vanima raudkulli (Taanist leitud rõngastatud isend) vanus oli 20 aastat ja kolm kuud.[15] Keskmine eluiga on siiski oluliselt lühem – ligi 4 aastat. Suurbritannias läbiviidud uuringud näitasid, et vaid 34% noorlindudest elab vanemaks kui üks aasta. Keskmiselt 69% üheaastastest raudkullidest elavad teise eluaastani.[14] Noorlindude kehamass on täiskasvanute omast väiksem ning erinevus on eriti suur kahel esimesel kuul pärast iseseisvaks saamist. Tõenäoliselt langeb kõrge suremus (eriti isaste puhul) just sellele perioodile.[11]

Emaslindude uurimisel on leitud, et nende ellujäämise tõenäosus suureneb elu esimesel kolmel aastal ja väheneb elu viimastel viiel kuni kuuel eluaastal. Ellujäämise vähenemise põhjuseks viimastel eluaastatel on tingitud eelkõige lindude bioloogilisest vananemisest.[16]

Taksonoomia

Raudkulli liik on arvatud perekonda haugas, kuhu kuuluvad peamiselt väikese või keskmise suurusega röövlinnud. Liiki kirjeldas esimesena rootsi loodusteadlane Carl von Linné, kes pani sellele nimeks Falco nisus.[17] Aastal 1760 viis prantsuse zooloog Mathurin Jacques Brisson raudkulli üle perekonda haugas ning liik kannab sellest ajast ladinakeelset nime Accipiter nisus.[18]

Raudkull on eeldatavalt sugulane madagaskari raudkulli (A. madagascariensis) ja mägi-raudkulliga (A. rufiventris).[5] Liigil on kuus tunnustatud alamliiki:[5][12]

  • A. n. melaschistos (Hume, 1869[12]) pesitseb Afganistanist läbi Himaalaja ja Lõuna-Tiibeti kuni Hiina lääneosani. Talvitub Lõuna-Aasia tasandikel. Isendid on suuremad [5] ja pikema sabaga kui A. n. nisosimilis,[20] keha ülaosa on neil tumehall ning erinev on alakeha punakaspruun triibumuster.[5]
  • A. n. wolterstorffi (Kleinschmidt, 1900) elutseb Korsika ja Sardiinia saarel.[12] Selle alamliigi isendid on teiste alamliikide isenditega võrreldes kõige väiksemad [21] ja nende keha alaosa on põhialamliigi lindudega võrreldes rohkema arvu triipudega.[9]
  • A. n. punicus (Erlanger, 1897) elutseb Loode-Aafrikas, Saharast põhja pool.[23] Isendid sarnanevad väga põhialamliigi lindudega,[9] iseloomulikud on põhialamliigist kahvatumad värvitoonid ja veidi suurem kehaehitus.[22]

Raudkull kultuuris

Egiptuse mütoloogias muutis Isis ennast Osirise elustamise ajal raudkulliks.[24]

Germaani mütoloogiasse kuuluvates böömi lauludes oli raudkull (tuntud kui krahui või krahug) püha lind, kes elas hiies.[25]

Inglismaa teatud piirkondades usuti, et kägu muutus talvel raudkulliks.[26]

Jahikullinduses kutsuti isast raudkulli musketiks ning tema järgi sai omale nime ka eestlaetav tulirelv.[24]

Ursula Kroeber Le Guini "Meremaa" tetraloogia peategelane Ged ei kasuta avalikkuses oma pärisnime, vaid hüüdnime Raudkull.[27]

Viited

  1. ↑ Bird, J., Butchart, S. (2009). Accipiter nisus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2011.
  2. ↑ ""III kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmine"". www.riigiteataja.ee. Vaadatud 04.12.2011.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 ""Raudkull – täiendav info"". bio.edu.ee. Vaadatud 04.12.2011.
  4. ↑ Rein Kuresoo, Hendrik Relve, Indrek Rohtmets. "Eesti elusloodus". Varrak, 2001. ISBN 9985-3-0499-3.
  5. ↑ 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 5,14 5,15 5,16 5,17 5,18 5,19 5,20 James Ferguson-Lees, David A. Christie. "Raptors of the World", Houghton Mifflin Harcourt, 2001. ISBN 978-0618127627.
  6. ↑ 6,0 6,1 ""Raudkull"". bio.edu.ee. Vaadatud 04.12.2011.
  7. ↑ ""Eurasian Sparrowhawk Accipiter nisus"". www.birdlife.org (inglise). Vaadatud 05.12.2011.
  8. ↑ ""Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008"" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 1/2009. Vaadatud 05.12.2011. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 BWPi: The Birds of the Western Palearctic on interactive DVD-ROM. London: BirdGuides Ltd. and Oxford University Press. 2004. ISBN 1-898110-39-5. {{cite book}}: tundmatu tühi parameeter: |coauthors= (juhend)
  10. ↑ Holloway, S. (1996). The Historical Atlas of Breeding Birds in Britain and Ireland. London: T. & A.D. Poyser Ltd. Lk 116–117. ISBN 0-85661-094-01. {{cite book}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: pikkust (juhend); tundmatu tühi parameeter: |coauthors= (juhend)
  11. ↑ 11,0 11,1 Newton, I.; Marquiss, M.; Village, A. (aprill 1983). "Weights, breeding, and survival in European Sparrowhawks" (PDF). The Auk. 100 (2): 344–354.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 12,6 del Hoyo et al (1994) p.158
  13. ↑ Walters, Michael (1994). Eyewitness Handbooks: Birds' Eggs. Dorling Kindersley. Lk 57. ISBN 1564581756.
  14. ↑ 14,0 14,1 ""Sparrowhawk Accipiter nisus"". blx1.bto.org (inglise). Vaadatud 06.12.2011.
  15. ↑ ""European Longevity Records"". www.euring.org (inglise). Vaadatud 07.12.2011.
  16. ↑ Newton, I.; Rothery, P.; Wyllie, I. (jaanuar 1997). "Age-related survival in female Sparrowhawks Accipiter nisus". Ibis (journal). 139 (1): 25–30. DOI:10.1111/j.1474-919X.1997.tb04500.x.
  17. ↑ Linnaeus, C (1758). Systema naturae per regna tria naturae, secundum classes, ordines, genera, species, cum characteribus, differentiis, synonymis, locis. Tomus I. Editio decima, reformata. Holmiae. (Laurentii Salvii). Lk 92. F. cera viridi, pedibus flavis, pectore albo fusco undularo, cauda fasciis nigricantibus.
  18. ↑ Brisson, Mathurin Jacques (1760). Ornithologie; ou, Méthode contenant la division des oiseaux en ordres, sections, genres, espéces & leurs variétés. Lk 28, 310. {{cite book}}: tundmatu tühi parameeter: |coauthors= (juhend)
  19. ↑ ""Eurasian Sparrowhawk"". www.birds.kz (inglise). Vaadatud 07.12.2011.
  20. ↑ Rasmussen, P.C. (2005). Birds of South Asia. The Ripley Guide. Vol 2. Smithsonian Institution & Lynx Edicions. Lk 99. ISBN 8487334679. {{cite book}}: eiran tundmatut parameetrit |coauthors=, kasuta parameetrit (|author=) (juhend)
  21. ↑ Baker, Kevin (1993). Identification Guide to European Non-Passerines. BTO Guide 24. Thetford: British Trust for Ornithology. Lk 174–176. ISBN 0903793180.
  22. ↑ 22,0 22,1 Génsbøl, Benny (2008). Birds of Prey. Collins. Lk 146–153. ISBN 0007248148. {{cite book}}: tundmatu tühi parameeter: |coauthors= (juhend)
  23. ↑ Forsman, Dick (1999). The Raptors of Europe and The Middle East: a Handbook of Field Identification. London: Christopher Helm. Lk 244–255. ISBN 0-7136-6515-7. {{cite book}}: tundmatu tühi parameeter: |coauthors= (juhend)
  24. ↑ 24,0 24,1 ""Sparrowhawk (Accipiter nisus)"". www.raptorfoundation.org.uk (inglise). Vaadatud 10.12.2011.
  25. ↑ Grimm, J. (2003). Teutonic Mythology Part 2. Kessinger Publishing. Lk 675. ISBN 0766177432. {{cite book}}: tundmatu tühi parameeter: |coauthors= (juhend)
  26. ↑ Spence, L. (1979). Minor Traditions of British Mythology. Ayer Publishing. Lk 115. ISBN 0405089899. {{cite book}}: tundmatu tühi parameeter: |coauthors= (juhend)
  27. ↑ Ursula Le Guin. "A Wizard of Earthsea". Puffin; Re-issue edition (2010). ISBN 978-0140304770.

Kirjandus

  • del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi (1994) Handbook of the Birds of the World. Vol 2. New World Vultures to Guineafowl. Lynx Edicions, Barcelona. ISBN 84-87334-15-6.

Välislingid

Mall:Link FA Mall:Link GA Mall:Link GA Mall:Link GA

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Raudkull&oldid=3429561"