Varakeskaeg

Varakeskaeg oli Lääne-Euroopas hilisantiigi ja kõrgkeskaja vaheline periood, mis kestis Rooma impeeriumi langusest 5. sajandil umbes aastani 1000.

Varakeskaega on nimetatud ka Pimedaks Ajaks (ladina saeculum obscurum, inglise Dark Ages), vastandades keskaja "intellektuaalset pimedust" ühelt poolt Vana-Roomale ja teiselt poolt renessansile kui valgustatud ajajärkudele. Esimesena kasutas seda nimetust Itaalia õpetlane Francesco Petrarca 1330. aastatel.

Hilisemate ajajärkudega võrreldes pärineb varakeskajast suhteliselt vähe kirjalikke allikaid, eriti Lääne-Euroopas. Samas jäi idas püsima Ida-Rooma ehk Bütsantsi keisririik ning 7. sajandil vallutas Kalifaat olulise osa kunagistest Rooma aladest. Vana-Vene riigiga sai 9.-10. sajandil alguse ka Venemaa riiklikus.

Tunnused

Varakeskajal jätkusid mõned hilisantiigis alanud suundumused: rahvastiku vähenemine, linnastumise hääbumine ning barbarite sissetungid Euroopasse.

• järk-järguline feodaalkorra eelduste väljaareng vasallisuhete aluste ja läänimaadena

• valdavaks sai korrastamata ja järjepidevusetule agraarsusele tuginev naturaalmajandus

• alguspooles oli säilinud veel süürlaste kaubandus

• pööratus enesesse, maailmalõpuootus,usaldus kiriku vastu ja abi otsimine vaimulikelt

• ainsaks teadmiste, ja nendegi vaid traditsioonilises vormis, säilitajateks olid mungad, ümberkirjutajad ja kloostriraamatukogud

Varakeskajale omased arengujooned

1) Merovingide aegne kogukondlik maaomand, mis tõi enesega ruraliseerumise ning kaubanduse ja linnaelu hääbumise. Läbi nn süürlaste kaubanduse säilis see siiski mingil määral veel kuni muhameedlaste sissetungini Ibeeria ja seeläbi meresõidu ohustatuks muutumiseni.

2) Frangi riigis toimunud kohaliku maa-aadli areng ja järgnev esiletõus läbi majordoomuste võimu, mis viis Pippinite võimuletulekuni, Karolingide dünastia ja keisrivõimuni. See maaomanikest ratsaväele tuginev arengurida pani aluse läänidel ja üleminekule feodalismi.

3) germaani riikide vägevate huvi alates 6. sajandist kristluse, kloostrielu ja pühaduse vastu, mis viis aadlikristluse tekkeni.

4) Bütsantsi all oleva katoliku kiriku halduse väljaarenemine, mis viis Pippinite najal aadlist sõltuva Kirikuriigi rajamiseni ja Bütsantsiga seotuse ületamiseni.

Areng hõimude liidu rändalalt maa ja rahvani

Varakeskajal oli veel raske rääkida otseses mõttes germaani rahvastest, maadest ja riikidest. Germaanlasi ühendasid enam hõimuliidud kui rahvaks olemine. Enese seotus enam kogukonna kui oma rändalaks, millel esimese dünastia kuningad härjavankris ringi sõitsid, oleva maaga. Merovingide pärulusega seotud Frangi alade poegadele üleandmistes olid esiplaanil veresidemed aga mitte ühtse maa hoidmine. Just kohaliku aadli tõus läbi majordoomuste Pippinite võimuletuleku, Karolingide dünastia rajamine ja benefiitside tekkimine ilmutasid endas üha kasvavat enese sidumist maaga ja selle rahvaga. Vastutuse teket selle kaitsmiseks ja kindlustamiseks. Järjepideva ja korrastatud põlluharimise taastamist. Kõik see tähendas Frangi maa ja rahva sisulist teket. Neist kinnihoidmine kasvas äärmuseks mis tõi lõpuks läbi oma benefiitsidest kinnhoidmise, lootuses neid pärandada, killustumise.

Varakeskaja lõpp

Paljud varakeskajale omased suundumused lakkasid või pöördusid perioodi lõpul. 800. aastal võttis Karl Suur Lääne-Euroopas taas kasutusele keisritiitli ning Karolingide impeerium mõjutas suuresti hilisemat Euroopa ühiskondlikku arengut ja ajalugu. Feodaalsüsteemi arenedes pöördus Euroopa tagasi süstemaatilise põllumajanduse juurde, võttes kasutusele uuendusi nagu kolmeväljasüsteem ja raske ader. Suuremas osas Euroopast lakkasid ka barbarite ränded, ehkki Põhja-Euroopa ajalugu kujundasid veel pikka aega viikingite retked.

Varakeskaja lõpetanud kriisi tinginud põhjused

1) Suund benefiitsmajanduse pärandatavaks muutmisele, mis aitas kaasa Frangi riigi lagunemisele ja kokkuvarisemisele 9. sajandil.

2) Paavstluse sattumine aadlike kätte.

3) muhameedlaste, ungarlaste ja viikingite sissetungid, mis ulatusid kuni Rooma linnani.

Seega kaotas 8. sajandil Euroopa muhameedlaste vallutusest päästnud uusaadel ja senine kohalikku haldust taganud kirikuvõim hiliskeskaja lõpuks usaldatavuse ja tõsiseltvõetavuse.

Kliima

Varakeskaja kliima kohta on tehtud erinevaid rekonstruktsioone. Sageli arvatakse, et Suure Rahvasterände ajal (300-700) oli temperatuur keskmisest jahedam, pärssides põllumajandust ja avaldades seeläbi mõju ka Rooma allakäigule. Seda seostatakse klassikalises klimatoloogias tuntud, holotseeni ajal seniajani rütmiliselt toimuva, Bondi sündmusega u 600 eKr. 8.-9. sajandist hakkas temperatuur taas tõusma, saavutades ligikaudse maksimumi 11. sajandil.

Vaata ka

• Kõrgkeskaeg
• Hilisantiik