Erinevus lehekülje "Gladiool" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lisatud 5786 baiti ,  7 aasta eest
resümee puudub
P (r2.7.1) (Robot: lisatud te:గ్లాడియోలస్)
| sünonüümid =
}}
'''Gladiool''' (''Gladiolus'') on taimeperekond [[võhumõõgalised|võhumõõgaliste]] sugukonnas.
'''Gladiool''' (''Gladiolus'') on [[võhumõõgalised|võhumõõgaliste]] sugukonda arvatud taime[[perekond (bioloogia)|perekond]]. Perekonna eestikeelset nime "gladiool" kasutatakse Eestis kasvatavate [[võõrliik]]ide puhul, Eestis ainus pärismaine sellesse perekonda kuuluv [[niidu-kuremõõk]] (''Gladiolus imbricatus'') arvatakse aga kokkuleppeliselt nimetatud perekonda '''kuremõõk''' (''Gladiolus''), mitte gladiool.
 
==Nimi==
Perekonnanime "gladiool" kasutatakse Eestis kasvatavate [[kultuurtaim]]ede puhul. Eestis ainus [[pärismaine elustik|pärismaine]] ''Gladiolus''e perekonda kuuluv liik kannab nime [[niidu-kuremõõk]] (''Gladiolus imbricatus'') ning arvatakse kokkuleppeliselt nimetatud perekonda '''kuremõõk'''. Oma ladinakeelse nime on gladiool saanud [[Vana-Rooma]] teadlaselt, filosoofilt ja kirjanikult [[Plinus Vanem]]alt, kes leidis, et gladiooli lehtedest väljuv noor õisik sarnaneb gladiaatori lühikese mõõgaga.
 
==Levila==
Enamik gladioolide liike on pärit [[troopika|troopilisest]] [[Aafrika]]st, peamiselt [[Lõuna-Aafrika]]st, kuid ka [[Madagaskar]]ilt, [[Vahemeremaad]]est, ulatudes seejuures [[Põhja-Euroopa]]sse. Samuti on neid leitud [[Väike-Aasia|Väike-]] ja [[Kesk-Aasia]]st. Euroopas ja Aasias on leitud kokku umbes 20 liiki, maailmas aga kokku umbes 200-300 liiki.
 
==Kirjeldus==
Gladioolid on mugulsibulaga külmaõrnad [[püsilill]]ed. Neil on mitu, enamasti [[süstjas leht|süstjat]] või [[mõõkjas leht|mõõkjat]] lehte. Lehtede värvus on heledast kuni sinakasroheliseni. Nad on tugevad ja kaetud vahakihiga. Lehtede pikkus on 30–140 cm, laius aga 2–8,5 cm. Kehtib seaduspärasus – iga järgnev leht on eelmisest suurem. Neid on tavaliselt 4–5, mis oleneb sordist. Lehed paiknevad ümber varre kaherealiselt.
 
[[Vars]] ja [[õisikuvars]] gladioolil morfoloogiliselt ei eristu. Vars on 12–15 cm pikkune. Õisiku mõõtmed suurenevad kuni viimase õie puhkemiseni. Esimesena arenevad välja õisiku alumised õied. Kõige varem ja tugevamini arenevad välja [[tolmukad]]. Õisikus on keskmiselt 16–20 õit, kuid on ka 22–24 õielisi sorte. Õisiku pikkus kõigub eri sortidel 40–45 kuni 60–70 cm. Näiteks ''[[Gladiolus alatus]]'' on 12 õiega, ''[[Gladiolus crassifolis]]'' aga kuni 30 õiega. Mitte kõik õiealgmed ei pruugi areneda normaalselt. Üksikute õite puhkemise ajal kasvab õievars pikkuses veel edasi. Õied on koondunud [[tähk]]jasse [[õisik]]usse, on [[Kahesuguline õis|kahesugulised]], harva lõhnavad. [[Õiekate]] on gladioolidel bilateraalsümmeetriline. See koosneb kuuest erinevast eredalt värvunud õiekatte- ehk perigoonlehest, mis asetsevad kahes ringis ja on alumises osas lehterjalt kokku kasvanud. [[Õietkatteleht]] võib oma kuju poolest olla süstjas, ovaalne, kitsas- või laitalbjas, laiovaalne või ümardunud. Tema serv võib olla sile, loogeline, hõlmine, lainjas, jooneline, odajas, rombjas, lehvikjas või kaarjas. Õiekattelehe äär võib olla erksavärviline. Tolmukaid on kolm, nad ulatuvad välja [[krooniputk]]est ja kumerduvad õiekatte ülemisse osasse. [[Emakakael]] on vähemalt sama pikk kui tolmukad ja kumerdub ülespoole nagu tolmukadki. [[Emakas]] haruneb tipus kolmeks.
 
Õite värvus on väga mitmekesine. Esineb nii ühevärvilisi kui mitmevärvilisi õisi, puhastes toonides kui ka nende varjundites. Õie värvus oleneb pigamentide olemasolust. Näiteks punase värvuse puhul võib õies olla olenevalt sordist 2–6 eri [[antotsüaan]]i. Õitele kollase ja kreemika värvuse annavad [[antoksantiin]] ja [[flavonoid]]id.
 
Gladioolid on risttolmejad taimed, tolmeldajateks on suured putukad, peamiselt [[kimalased]]. Looduses toimub tolmlemine ja õite viljastamise protsess kilmalaste, mesilaste ja tuule kaasabil. Seemned valmivad [[kupar|kupras]]. [[Vili]] on sünkarpne munjas 3-pesaline kupar, milles on 7–100, isegi kuni 150 seemet. Seemned on ümarad ja varustada tiivakestega. Tiivakesed võivad ka puududa.
 
==Liigitus==
Arengurütmi järgi jagatakse gladioolid kahte rühma:
*Talvise-kevadise kasvu ja õitsemisega ehk talikasvulised liigid ja sordid. Siia kuuluvad nt ''Gladiolus × colvillei'', ''Gladiolus × nanus'', ''Gladiolus × haarlemensis'', ''Gladiolus × thunbergii'' ja [[hübriid]]id, ''Gladiolus grandis'', ''Gladiolus tristis'' ja tema hübriidid. Meil kasvatatakse neid harva.
*Suvikasvulised ehk suvise kasvamise ja õitsemisega liigid ja sordid. siia kuuluvad nt ''Gladiolus × primulinus'', ''Gladiolus × hybridus'', ''Gladiolus byzantinus'', ''Gladiolus illyricus'', ''Gladiolus papilio'', ''Gladiolus dalenii'', ''Gladiolus imbricatus'', ''Gladiolus italicus'' jt. Kõik Eestis kasvatatavad aedgladiooli sordid kuuluvad siia rühma.
 
Aretuse ja päritolu järgi eristatakse mitmeid sordirühmi.
*'''Grandiflorus''' rühm ehk '''tavagladioolid'''. Sellesse rühma kuuluvad tänapäevased sordid. Tavagladioolide rühm on kõige arvukam sordirühm. Õied on neil väga mitmekesised. Varieeruvus esineb nii vormis, kujus kui ka värvuses. Esineb ka kahe- ja enamavärvilisi sorte.
*'''Primulinus''' rühm ehk '''priimulgladioolid'''. Aretamise algmaterjaliks on olnud ja on liik Gladiolus primulinus. Õied asuvad õisikus hõredalt. Iseloomulikuks on suur õite värvivalik ja keskmise kõrgusega peened tugevad varred, mis kasvavad kuni 60 cm kõrguseks.
*'''Butterfly''' rühm ehk '''liblikgladioolid'''. Aretuse algmaterjaliks on olnud looduslik [[liblikgladiool]] (''Gladiolus papilio''). Väikeseõielised (õie läbimõõt 6–8 cm), säravate, sageli liblika tiibu meenutavate laikudega.
*'''Nanus''' rühm ehk madalad ja varaõitsvate gladioolide sordirühm. See rühm ilmus [[19. sajand]]i II poolel. Teda on nimetatud ka väikeseõieliste gladioolide rühmaks.
*'''Tubergeni''' rühm. See rühm on aretatud van Tubergeni ettevõttes [[1924]]. aastal. Taimed on kitsate lehtedega, karunevate õisikuvartega. Neid kasvatatakse enamasti kasvuhoonetes lõikeõiteks.
 
Õie ehituse järgi jagatakse gladiooli perekonda kuuluvad liigid kolme rühma:
*''Eugladiolus'' – Nendel on õiekattelehed pikenenud või munajad, nõeljas tipp on vaevu märgatav.
*''Hebea'' – Nendel on õiekattelehed ümarrombjad, märgatava terava tipuga.
*''Schweggeria'' – Nendel on õiekattelehed keerdunud, kroonlehed selgelt märgatava pika ja kitsa tipuga.
 
Enamik liike kuulub esimesse rühma.
 
==Kultuuris==
Gladioole peetakse vapruse ja mehisuse sümboliks. Oma kodumaal, Aafrikas omab ta õnne tähendust, ning ilma gladioolita ei tominud seal ühtki pidustust.
 
 
[[Kategooria:Võhumõõgalised]]

Navigeerimismenüü