Ulpianus

Domitius Ulpianus oli silmapaistav rooma jurist (170–228), kes oli pärit Süüriast.

Ta oli asessor praefectus praetorio juures. Praefectus praetorio tollal oli Papinianus. Hiljem oli Ulpianus praefectus annonae – Rooma toiduvarude ülem, siis magister scrinium – imperaatori kantselei ülem, ja lõpuks praefectus praetorio. Olles imperaatori pooldaja, ta suurel määral sai teda ka mõjutada. Sai surma sõdurite mässus.

Justinianuse koodeksis lisatakse Domitiuse nimele epiteedid summi ingenii vir, vir prudentissimus. 426. aasta seadusega ta oli arvatud 5 juristi hulka (Gaius, Ulpianus, Papinianus, Iulius Paulus ja Herennius Modestinus), kelle responsa oli kohtunikutele kohustuslik. Digestades on väga palju Ulpianuse osasid. Nende kogus (2462) moodustab umbes 1/3 kogu Pandektist.

Eetilised ja filosoofilised küsimused oli tollal väga populaarsed ning nende mõju on näha ka Ulpianuse töödes. Tema määratles õigust kui "õiglasuse ja headuse kunsti". Tema jaotab õigust 3 osaks: ius naturale (puudutab kõike elusolendeid), ius gentium (puudutab vaid inimesi) ja ius civile (puudutab vaid poliitikat). Ulpianuse järgi õiguse jaotamise aluseks (avalik- ja tsiviilõiguseks) on huve (utilia) arusaam. Kõik, mis kaldub riigi huvi poole, esindab ad statum rei Romanae – kuulub avalikusesse; kõik, mis kaldub ad singulorum utilitatem poole – eraõigusesse.

Ulpianus ei pooldanud orjust – tema nimetas igat inimest kogu orbis terrarum'i kodanikuks.

Ulpianus tunnistas enesetapjate testamente ("ut quidam philosophi in ea causa sunt ut testamenta eorum valent").

Ulpianuse õpilaseks oli Herennius Modestinus, kellest samuti sai kuulus Rooma õigusteadlane.

Ulpianuse õigusteaduse määratlus oli järgmine: "divinarum atque humanarum rerum notitia, iusti atque iniusti scientia"