Teema (muusika)

Teema (kr thema 'asetatu, paigutatu') on heliteose peamist muusikalist mõtet kätkev vormielement.

Sellel põhineb heliteose või selle osa ülesehitus, kuna teemat kasutatakse tagasipöördumiseks, töötlemiseks, vahel ka vastandamiseks või kombineerimiseks teiste teemadega. Teemal on iseloomulik meloodilis-harmooniline või rütmiline eripära, mis teda esile tõstab. Teema kuju (ulatus, ehitusviis, tähendus) ja funktsioon sõltub žanrist, vormist, kompositsioonistiilist ja kompositsiooni eesmärgist. Näiteks erinevad fuuga, sonaat-allegro ja variatsioonivormi teemamõisted üksteisest märgatavalt.

Teema mõiste võeti Euroopa muusikas kasutusele varauusajal ja alates 16.–17. sajandist levima hakanud instrumentaalmuusikas on see võtnud erinevaid vorme, peamiselt kolmes suunas:

• Mitmes hääles üksteise järel esitatud teema (it soggetto). Sellele eelnes 15.–16. sajandi vokaalpolüfoonias imitatsiooniprintsiip. Tüüp arenes välja kantsoonis ja fantaasias ning sai eriti iseloomulikuks fuugale ja fugaatole. Hõlmab enamasti üsna vähe takte.
• Lihtne meloodia variatsiooniteemana.
• Peateemale kõrvalteemade vastandamine, näiteks klassikalis-romantilises sonaat-allegro vormis.

Vaata ka

• Motiiv
• Fraas
• Lause
• Periood