Bengali tiiger

Bengali tiiger
Kaitsestaatus
Väljasuremisohus  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Kiskjalised Carnivora
Sugukond	Kaslased Felidae
Perekond	Panter Panthera
Liik	Tiiger Panthera tigris
Alamliik	Bengali tiiger
Trinaarne nimetus
Panthera tigris tigris Pocock, 1929
Bengali tiigri levila

Bengali tiiger ehk India tiiger (Panthera tigris tigris) on tiigri alamliik, kes elab Lõuna-Aasias. Bengali tiiger on India Vabariigi ja Bangladeshi Rahvavabariigi rahvusloom.

Bengali tiiger on tiigri alamliikidest kõige arvukam. Tema populatsiooni suuruseks Indias on hinnatud 1520–1909 isendit, Bangladeshis 440 isendit, Nepalis 124–229 isendit ning Bhutanis 75 isendit.

Bengali tiiger on IUCN-i poolt klassifitseeritud kui eriti ohustatud liik. Kogu populatsiooni suuruseks on hinnatud vähem kui 2500 isendit ning nende arvukus väheneb. Mitte ükski alampopulatsioon ei ole suurem kui 250 isendit.

Hindustani poolsaarel on Bengali tiigrid asustanud troopilisi ja subtroopilisi metsi, mangroovimetsi, subtroopilisi ja parasvöötme kõrgustike metsi ning lammirohumaid.

Üldiseloomustus

Bengali tiigri karvkatte värvus ulatub kollasest heleoranžini ning triibud tumepruunist mustani. Kõht ja jäsemete sisemised pooled on valged. Isaste tiigrite üldpikkus on keskmiselt 270–310 cm ning emaste pikkus on 240–265 cm. Isased tiigrid kaaluvad keskmiselt 180–258 kg ning emased 100–160 kg.

Valge tiiger on Bengali tiigri vorm. Valge tiigri sünniks peab olema mõlemal vanemal valge värvi geen, sest see on retsessiivne. Valge tiiger ei ole siiski albiino. Tal on sinised silmad ja seljal pruunid triibud. Valge tiiger on väga haruldane ja teadaolevalt on teda ainult loomaaias.

Valge tiiger

Käitumine

Tiigrid elavad enamjaolt üksikult ning jahivad individuaalselt. Koos on nad ainult paaritumise hooajal ning siis, kui kutsikad on sõltuvad oma emast. Nad kehtestavad ja säilitavad oma piirkonna, mis on keskmiselt 200–1000 ruutkilomeetri suurune. Tiigritele meeldib vesi ning nad võivad kergelt ületada jõgesid. Tiigri möire on nii vali, et seda võib olla kuulda isegi 3 km kaugusele.

Toitumine ja jaht

Tiigrid on karnivoorid. Nad eelistavad jahtida suuri ungulaate ehk sõralisi nagu näiteks aksikhirv (Axis axis), sambarhirv (Rusa unicolor), gaur ehk india piison (Bos gaurus), nilgai (Boselaphus tragocamelus), metssiga (Sus scrofa) ja vähemal määral jahivad nad ka vesipühveleid (Bubalus bubalis) ja antiloope. Väiksemad loomad nagu jänesed, okassead ning paabulinnud moodustavad väga väikese osa tiigri toidust. Väiksemaid loomi jahivad nad siis, kui tavalist saaki on vähe. On olnud juhtumeid, kus tiiger ründab isegi elevanti või ninasarvikut. Inimeste pealetungist tingitult on nad hakanud jahtima ka koduloomi. Koduloomad moodustavad 10–12% tiigri toidust. Tiiger jahib põhiliselt üksi ja öösel, kui suuremad ungulaadid on aktiivsed. Ühe korraga võib tiiger süüa 18–40 kg liha.

Tavaliselt läheneb tiiger saagile külje pealt või tagant ning haarab ohvril kõrist, et teda tappa. Seejärel tirib ta saagi varju, et seda süüa. Kui vajalik, siis võib ta saaki vedada üle mitmesaja meetri.

Paljunemine ja elutsükkel

Isased tiigrid saavad suguküpseks 4–5 aastaselt, emased 3–4 aastaselt. Tiinus kestab keskmiselt 16 nädalat. Tiigril ei ole kindlat paaritumishooaega, kuid paaritumine on kõige sagedam novembri lõpust kuni aprilli esimese pooleni. Pesakonnas on 1–4 kutsikat, kes sünnivad varjatud kõrges rohus, tihedates põõsastes, koobastes, kivide või langenud puude vahel. Vastsündinud kaaluvad 780–1600 grammi ning nad on kaetud pehme villase karvkattega, mis langeb kolme ja poole kuni viie kuu jooksul. Emasloom imetab neid 2–6 kuud ning nad hakkavad tahket toitu sööma umbes 2 kuu vanuselt. Sel ajal nad käivad emaga koos jahtidel kaasa ning ise hakkavad nad jahtima 5–6 kuuselt. 2–3 aastaselt eralduvad nad perekonnast, et hakata otsima ala, kus nad saavad oma territooriumi luua. Noored isased kolivad ema territooriumist kaugemale kui noored emased.

Bengali tiiger Indias

Ohud

Viimase paari aastakümnega on tiigrite populatsioon märkimisväärselt vähenenud. Elupaikade kadu ning laialt levinud salaküttimine on tõsised ohud liigi püsima jäämisele.

Looduslikud vaenlased

Suurem osa täiskasvanud tiigritest lasevad inimesed maha või mürgitavad. Harva võivad karud, metssead või teised suured ungulaadid haavata tiigrit eluohtlikult. Lisaks võivad elevantide või vesipühvite karjad tiigri tappa. On raporteeritud ka paljudest õnnetusjuhtumitest, kus tiiger on saanud haavata või surma, kui ta on kokku puutunud okasseaga. Tiigrikutsikatel on palju rohkem looduslikke vaenlasi, seal hulgas täiskasvanud tiigrid.

Salaküttimine

Kõige tõsisem oht tiigritele on illegaalne kaubandus, nende nahkade ja kehaosadega kaubeldakse India, Nepali ja Hiina suundadel. Sellega tegelevad hästi organiseeritud jõugud ja salaküttijad. Nahad veetakse Indiast välja läbi keerulise võrgustike,põhiliselt Hiina turgudele. Teine faktor, mis aitab kaasa tiigrite arvukuse vähenemisele on urbaniseerumine. Talunikud süüdistavad tiigreid oma karja hävitamises ning tapavad neid. Tapetud tiigrite nahad ja kehaosad võivad aga leida tee ebaseaduslikku kaubandusse. Suurem osa nahkadest müüakse turistidele suveniiridena. Tiigrite osi ostetakse ka kodu dekoreerimiseks ja kinkideks. Tiibetis kasutatakse tiigri nahku chupade(traditsiooniliste kostüümide) kaunistamiseks.

Üle 1000 aasta on tiigri kehaosad olnud Hiina traditsioonilise rahvameditsiini osa. Tiigri jõu ja müütiliste võimete tõttu usutakse Hiina kultuuris, et tiigril on ravivad omadused, mis aitavad ravida kroonilisi vaevlusi ja haigusi ning täita keha vajaliku energiaga. Tiigri kondid, silmad, vurrud ja hambad on kasutusel näiteks insomnia, malaaria, epilepsia, meningiidi ja nahaprobleemide ravimisel.

Kõigis kolmes riigis on karmid karistused ebaseadusliku kaubandusega tegelemise eest. Lisaks trahvidele võib Indias saada 3–7-aastase vanglakaristuse, Nepalis 5–15-aastase vanglakaristuse ning Hiinas 5–10-aastase vanglakaristuse või lausa surmanuhtluse.

Aastatel 1994–2011 on WPSI (Wildlife Protection Society of India) dokumenteerinud 936 tiigri tapmise, mis on aga ainult väike osa tegelikust salakütitud tiigrite arvust.

Champawati inimsööjatiiger

Inimsööjatiigrid

Kuigi inimene ei ole tiigri tavaline saak, on nad tapnud rohkem inimesi kui ükski teine kaslane. On hinnatud, et aastatel 1800–1900 tapsid tiigrid ainuüksi Indias üle 10 000 inimese. Peaaegu alati suudetakse inimsööjatiigerid identifitseerida ja nad püütakse kinni ning lastakse maha või mürgitatakse. Bangladeshis ja Indias elab tiiger kasvava inimpopulatsiooniga aladel ning talunikud tungivad tiigri elupaikadesse, suurendades nii tiigri rünnaku tõenäosust. Inimsööjatiigrid on suur probleem Indias, täpsemalt Kumaon, Garhwal ja Sundarbani mangroovisoodes, kus on olnud juhtumeid, et ka terved tiigid ründavad inimesi. Tiigrid ründavad inimest tavaliselt siis, kui nad ei ole füüsiliselt võimelised teisiti oma toitu hankima. Inimsööjatiigrid on tavaliselt vanad, jõuetud ning puuduvate hammastega.

Erinevalt inimsööjaleopardile ründab tiiger inimest päeval. See näitab, et tiiger on võimaline oma harjumusi muutma olenevalt sellest, keda ta jahib.

Kõige kuulsam inimsööjatiiger on emane Champawati Tiiger, kes tappis 20. sajandi alguses kokku 436 inimest, enne kui ta maha lasti. Ta sisenes küladesse ja jahtis päeval, tekitades külades paanikat. Hilisemal ülevaatusel avastati, et tal olid parempoolsed silmhambad katki ja see takistas tal looduslikku saaki jahtida.

Bengali tiiger

Kaitse

Põhja-India ja Lõuna-Nepaali Himaalaja jalamile on loodud 49 000 ruutkilomeetri peale 11 kaitseala, mis kujutavad endast kõrge rohuga savanne ja kuivi metsi. Eesmärk on tiigreid käsitleda kui üht metapopulatsiooni, mis aitaks säilitada geneetilist, demograafilist ja ökoloogilist terviklikkust ning tagaks liigi ja elupaikade säilitamise maaelu arengukavas. Nepaalis on kogukondliku turismi mudelit arendatud nii, et selle tulu on tugevalt seotud kohalike inimestega ja hävinenud metsade taastamisega. Selline lähenemine on aidanud kaasa salaküttimise vähenemisele ja elupaikade taastamisele.

Indias käivitus aastatel 1973–73 projekt nimega Project Tiger, mis on üks kõige edukamaid Bengali tiigri kaitse ettevõtmisi viimaste aastakümnete jooksul. Projekti eesmärgiks on tiigrite kaitse spetsiaalselt moodustatud "tiigrite reservaatides", mis on esindatud erinevates bioregioonides ehk ökoregioonides üle riigi. Selle projekti abil püütakse säilitada elujõuliste tiigrite populatsiooni looduslikus keskkonnas.