Lümfotsüüt: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
94. rida: 94. rida:


==Vaata ka==
==Vaata ka==
*[[Tsütotoksilised T-rakud]]
*[[DNA-viirused]]
*[[DNA-viirused]]
*[[Bakterioloogia]]
*[[Bakterioloogia]]

Redaktsioon: 15. detsember 2012, kell 17:27

Inimese lümfotsüüt elektronmikroskoobiga vaadeldes.

Lümfotsüüt on valgete vererakkude tüüp, mis on osa selgroogsete immuunsüsteemist.[1]

Mikroskoobiga vaadeldes saab lümfotsüüte jagada kaheks:

Tüübid

Lümfotsüütide 3 põhilist gruppi on NK-rakud, B-rakud, T-rakud.

NK-rakud

värvitud lümfotsüüt valgusmikroskoobis (ümbritsetud punaste vererakkude poolt)

NK -rakud ehk loomulikud tappurrakud on kaasasündinud immuunsussüsteemi osad ja omavad suurt rolli peremeesrakkude kaitsmisel kasvajarakkude ja viiruslikult nakatunud rakkude eest. NK rakud eristavad normaalseid, terveid rakke kasvajarakkudest ja viiruslikult nakatunud rakkudest, tuvastades muutusi I klassi MHC molekulides. (I klassi MHC molekulid – peamise koesobivuskompleksi I klassi valgud, mis esinevad kõikide somaatiliste rakkude pinnal). Nimetus „natural killer cells“ tuleneb esialgsest arvamusest, mille kohaselt need rakud ei vaja eelnevat aktiveerimist oma sihtmärkrakkude surmamiseks. Loomulikud tapjarakud aktiveeritakse interferoonidega (kuuluvad tsütokiinide perekonda). Aktiveeritud NK rakud eritavad graanuleid, mis hävitavad muundunud rakke.[2]

T- ja B-rakud

Osad T-rakud (valmivad harkelundis ehk tüümuses ja B-rakud (valmivad luuüdis) on adaptiivse immuunvastuse peamised komponendid. T-rakud on seotud rakkude poolt vahendatud immuunsusega. B-rakud vastutavad peamiselt humoraalse immuunsuse eest (seostumine antikehadega). Algselt avastati B-rakud lindudel Fabriciuse paunast (inglise keeles bursa of Fabricius).[3] Sealt tuleneb ka B-rakkude algupärane nimetus. T- ja B-rakkude ülesanne on ära tunda kehavõõrad antigeenid antigeeni esitluse ajal. „Antigeeni esitlus“ on keha immuunsüsteemiprotsess, mille käigus makrofaagid, dendriitrakud ja teised rakutüübid püüavad antigeenid kinni ja võimaldavad neid T-rakkudel ära tunda. Kui T- ja B-rakud on sissetungija ära tundnud, toodavad nad spetsiifilise vastuse, et maksimaalselt hävitada konkreetseid haigustekitajaid või haigustekitajate poolt nakatatud rakke. B-rakud reageerivad patogeenidele, tootes suurel hulgal antikehi, mis neutraliseerivad kehavõõrad objektid (bakterid ja viirused). Vastava signaali saabumisel diferentseeruvad B-lümfotsüüdid plasmarakkudeks, mis produtseerivad antigeenidega seonduvaid valke – antikehi.

T-rakud jagunevad patogeenidega võitlemisel kaheks:

  • Abistaja rakud (inglise helper cell) ehk CD4- rakk abistajarakud, mis toodavad tsütokiine, mis suunavad immuunvastust.
  • Tsütotoksilised T-rakudehk CD8+ T-rakud ehk tsütolüütilised T-rakud ehk T-tapjarakud (inglise cytotoxic T-cell) , mis toodavad toksilisi graanuleid, mis sisaldavad võimsaid ensüüme, mis kutsuvad esile patogeeni surma nakatunud rakkudes.

Kuidas toimub T-tapjarakkude aktiveerimine?

T-tapjarakkude retseptorid tunnevad ära I klassi MHC valgud. T-tapjarakkudel on CD8 valk, mis assotsieerub kõikidel somaatilistel rakkudel esinevate I klassi MHC valkudega. Rakkudes proteasoomides lagundatud valgud paigutuvad sünteesitud MHC valkude vagumusse ja kompleks transporditakse rakumembraani. T-rakkude retseptorid tunnevad ära peptiid – I klassi MHC valgu kompleksi raku pinnal, aga mitte kumbagi komponenti üksikuna. Kuna proteasoomides lagunevad ka oma keha valgud, siis on MHC I koostises rakkude pinnal esindatud ka normaalsete valkude lagunemisel tekkinud peptiidid. Et ei toimuks oma keha normaalsete rakkude hävitamist tapjarakkude poolt, selleks hävitatakse T-rakkude arengu vältel organismis need T-rakkude populatsioonid, mis kannavad retseptoreid oma enese keha valkude suhtes. Kui T-tapjarakk seostub rakuga, mille pinnal on võõrvalgu fragmendid + MHC I kompleks, vabanevad temast tsütokiinid ja rakk sureb tõenäoliselt apoptoosi protsessis. Samal ajal T-rakud paljunevad ja tekib aktiveeritud T-tapjarakkude kloon.

B- ja T-lümfotsüüte, mis pole kokku puutunud võõra antigeeniga, nimetatakse neitsilikeks või naiivseteks rakkudeks (virgin or naive cells). Pärast kokkupuudet antigeeniga diferentseeruvad neitsilikud rakud mälurakkudeks ning aktiveeritud B- ja T-rakkudeks, mis diferentseeruvad antikehasid produtseerivateks plasmarakkudeks ning retseptoreid produtseerivateks T-rakkudeks.

Mälurakud on pikaealised – nad võivad organismis püsida kuu ja isegi aastaid. Mäletavad kokkupuuteid haigustekitajatega. Mälurakud võivad järgmise kokkupuute korral sama antigeeniga väga kiiresti diferentseeruda plasmarakkudeks ning killer-rakkudeks, tagades kiire immuunvastuse.

Lümfotsüütide areng

Hematopoees

Imetajate tüvirakud diferentseeruvad luuüdis[4] mitut tüüpi vererakkudeks. Seda protsessi nimetatakse vereloomeks. Selle protsessi käigus pärinevad kõik diferentseerumata lüfmotsüüdid enne spetsiifiliseks muutununa ühisest lümfoidsest eellasrakust. Lümfotsüütide diferentseerumine toimub hierarhiliselt. Lümfotsüütide moodustumise protsessi kutsutakse lümfopoeesiks. B-rakud küpsevad B-lümfotsüütideks luuüdi|luuüdis,[5] aga T-rakud rändavad luuüdist harkelundisse, kus nad valmivad. Pärast B-lümfotsüütide ja T-lümfotsüütide valmimist sisenevad nad perifeersetesse lümfoidsetesse organitesse (näiteks põrn ja lümfisõlmed), kus nad hakkavad täitma oma ülesannet, jälgides sissetungivaid patogeene ja kasvajarakke. Lümfotsüüdid, mis on seotud omandatud immuunsusega, diferentseeruvad pärast kokkupuudet antigeeniga efektor- ja mälulümfotsüütideks. Efektorlümfotsüütide ülesanne on kõrvaldada antigeen, kas vabastades antikehad (B-lümfotsüütide puhul), vabastades tsütotoksilised T-rakud või signaliseerides teisi immuunsüsteemi rakke (T-abistajarakud). Mälurakud jäävad perifeersetesse kudedesse ja vereringesse pikemaks ajaks, et reageerida samale antigeenile, kui vaja. Nad võivad elada nädalaid, aastaid, kuni organismi elu lõpuni, mis on väga pikk aeg võrreldes teiste leukotsüütidega.

Omadused

Elektronmikroskoobi pilt: inimese vereringe. Pildil on punased verelibled ja valged verelibled: lümfotsüüdid, monotsüüt, neutrofiil ja mitmed väikesed diskikujulised trombotsüüdid

Värvides preparaati (perifeerset verd) Wright meetodil, näeb läbi mikroskoobi, et normaalsel lümfotsüüdil on tumedalt värvuv suur tuum ja vähe eosinofiilset tsütoplasmat. Tavaolukorras on lümfotsüüdi tuuma suurus võrdeline punase vererakuga (diameeter on umbes 7 mikromeetrit). Polüribosoomid on lümfotsüütide silmapaistvad tunnused. Neid saab elektronmikroskoobiga[4] vaadelda. Perifeerses veres on võimatu eristada B- ja T-rakke.[4] FACS`i (läbivoolutsütomeeter) kasutatakse spetsiaalsete lümfotsüütide populatsiooni lugemiseks. Seda meetodit kasutatakse lümfotsüütide, mis sisaldavad kindlaid pinnavalkude kombinatsioone, protsendi määramiseks. Pinnavalkudeks võivad olla immuunglobuliinid või diferatsiooni markerite kobarad [CD]. Lümfotsüütide iseloomu uurimiseks valkude abil, mida ta toodab, saab kasutada teisi teaduslikke tehnikaid, milleks on ELISPOT või sekretsiooni analüüsi tehnika (protsess, mida kasutatakse rakkude, mis toodavad konkreetset valku, identifitseerimiseks).[2]

Lümfotsüütide tüüpilised äratundmismarkerid[6]
Klass Funktsioon Kogus(hulk) Fenotüübilised markerid
NK- rakud viiruslikult nakatunud rakkude ja kasvajarakkude lüüsimine 7% (2–13%) CD16, CD56 aga mitte CD3
T-abistajarakud tsütokiinide vabastamine ja faktorite kasvatamine,
mis reguleerivad teisi immuunsüsteemi rakke
46% (28–59%) TCRαβ, CD3 ja CD4
Tsütotoksilised T-rakud viiruslikult nakatunud rakkude, kasvajarakkude ja
siirikute lüüsimine
19% (13–32%) TCRαβ, CD3 ja CD8
γδT-rakud immunoloogiline regulatsioon ja tsütotoksilisus TCRγδ ja CD3
B-rakud antikehade eritamine 23% (18–47%) MHC klass II, CD19 ja CD21

Lümfotsüüdid ja haigused kliinilises meditsiinis

Lümfotsüütide hulk on osa perifeersetest vererakkudest ja väljendatakse protsendina valgete vererakkude hulgast. Üldiselt, lümfotsüütide arvu kasvu teatakse kui lümfotsütoos ja lümfotsüütide arvu langus on lümfotsütopeenia.

Kõrge:

Suurenenud lümfotsüütide kontsentratsioon viitab tavaliselt viiruslikule infektsioonile (mõnel harval juhul viitab suurenenud lümfotsüütide hulk leukeemiale).

Madal:

Vähenenud lümfotsüütide kontsentratsioon on seostatud suurenenud nakatumise võimalusega peale operatsiooni või traumat.

Lümfotsüüdid ja tüümuse haiguslikud seisundid

Tümektoomia

Lapseeas tüümusorgani eemaldamisel, korraldatakse organismi töö pisut ümber, nimelt ei komplekteeri tüümus enam piisavas koguses CD4+ abistajarakke ega saada neid lümfisõlmedesse ning spleen, pärsitud saavad rakuline ning humoraalne immuunsus.

T-rakkude anomaaliad on tuvastatud ka alljärgnevalt:


Lümfotsüüdid ja HIV

T-lümfotsüütide taastootmistsükkel saab tugevasti häiritud kui inimene on nakatunud immuunpuudulikkuse viirus (HIV). T-lümfotsüüte küll komplekteeritakse tavapärases tsüklis, siis HIV viirusemolekulid ründavad ja hävitava massiliselt T-rakke (täpsemalt hävitab ta CD4+ alagrupi T-lümfotsüüdid). Need T-lümfotsüüdid on inimese immuunkaitses väga olulised. Nende kadumisel muutub keha vastuvõtlikuks ka sellistele viirustele, mis muidu ei mõjutaks terveid inimesi. HIV'i leviku ulatust määratakse tavaliselt CD4+ T-rakkude hulgaga patsiendi veres aga ka teistel meetoditel nagu HIV`i antikehade test. Oluline on teada testi läbiviimise metoodikat ning valiidsuusmääära. Ka teiste viiruste (kaasa arvatud DNA-viiruste) või lümfotsüütide häireid saab algselt samuti hinnata lümfotsüütide protsendi järgi veres. edasi saab teostada juba eristusdiagnoosi ning tellida kallemaid analüüse.

Lümfotsüüdid ja DNA viirused

B-lümfotsüütide hulk väheneb: kui inimene on nakatunud Epsteini-Barri viirusesse, Herpes viirustesse jne.

Kasvajasse infiltreeruvad lümfotsüüdid

Mõnede vähkkasvajate puhul (näiteks: melanoom[7] ja pärasoolevähk) lümfotsüüdid migreeruvad ja ründavad kasvajat. Mõnel juhul võib see viia primaarse kasvaja taandumiseni.[8]

Vaata ka

Viited

  1. "Dorlands Medical Dictionary:lymphocyte". Vaadatud 27. jaanuaril 2009.
  2. 2,0 2,1 Janeway, Charles (2001). Immunobiology; Fifth Edition. New York and London: Garland Science. ISBN 0-8153-4101-6. {{cite book}}: eiran tundmatut parameetrit |coauthors=, kasuta parameetrit (|author=) (juhend).
  3. The process of B-cell maturation was elucidated in birds and the B most likely means "bursa-derived" referring to the bursa of Fabricius. "B Cell". Merriam-Webster Dictionary. Encyclopedia Brittanica. Vaadatud 28. oktoobril 2011.
  4. 4,0 4,1 4,2 Abbas AK and Lichtman AH (2003). Cellular and Molecular Immunology (5th ed.). Saunders, Philadelphia. ISBN 0-7216-0008-5.
  5. Kumar, Abbas, Fausto. Pathologic Basis of Disease (7th ed.).{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  6. Berrington, J. E.; Barge, D; Fenton, AC; Cant, AJ; Spickett, GP (2005-05). "Lymphocyte subsets in term and significantly preterm UK infants in the first year of life analysed by single platform flow cytometry". Clin Exp Immunol. 140 (2): 289–292. DOI:10.1111/j.1365-2249.2005.02767.x. PMC 1809375. PMID 15807853. {{cite journal}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |date= (juhend)
  7. http://professional.cancerconsultants.com/ccj.aspx?id=36989 Current Topics in Oncology
  8. http://www.asco.org/ascov2/Meetings/Abstracts?&vmview=abst_detail_view&confID=47&abstractID=34439 Protective effect of a brisk tumor infiltrating lymphocyte infiltrate in melanoma: An EORTC melanoma group study. 2007