Isanda- ja orjamoraal: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
saksa k |
P r2.7.2) (Robot: lisatud el, it, ja, nl, pt, zh; muudetud en |
||
| 10. rida: | 10. rida: | ||
[[Kategooria:Eetika]] |
[[Kategooria:Eetika]] |
||
[[el:Ηθική κυρίων - δούλων]] |
|||
[[en: |
[[en:Master–slave morality]] |
||
[[it:Moralità signore-servo]] |
|||
[[nl:Heren- en slavenmoraal]] |
|||
[[ja:君主-奴隷道徳]] |
|||
[[pt:Moralidade senhor-escravo]] |
|||
[[zh:主人-奴隸道德說]] |
|||
Redaktsioon: 12. detsember 2012, kell 13:24
Isanda- ja orjamoraal (saksa Herren- und Sklavenmoral) on keskne teema Friedrich Nietzsche töödes, eriti tema esimeses essees "Moraali genealoogiast" ("Zur Genealogie der Moral"; 1887).
Nietzsche väitis, et on olemas kaks fundamentaalset moraalitüüpi: isanda- ja orjamoraal. Isandamoraal vastandab head, suursugust (saksa gut) halvale, põlatule (saksa schlecht)[1]. Isandamoraali viljeleja põlgaks arga, väiklast, omakasupüüdlikku, ennast alandavat inimest, koeralikku inimtõugu[1]. Isandamoraali oluline komponent on egoism[1]. Seevastu orjamoraal vastandab aga head (saksa gut) kurjale (saksa böse); kurjaks peab Nietzsche kõike võimast, ohtlikku, hirmuäratavat[1].
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Meos, I., 2002. Filosoofia sõnaraamat. Tallinn, kirjastus Koolibri. Lk 115