Eesti Raudtee: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
86. rida: 86. rida:
|-
|-
|4. november 1961
|4. november 1961
|avati pidulikult [[Klooga]]-[[Paldiski]] elektrifitseeritud raudteelõik
|avati [[Klooga]]-[[Paldiski]] elektrifitseeritud raudteelõik
|11,8 km
|11,8 km
|-
|-

Redaktsioon: 8. detsember 2012, kell 17:33

Eesti Raudtee
Eesti Raudtee peamaja, Tallinnas Toompuiesteel, Balti jaama juures
Asutatud 1992
Peakorter Tallinn
Tegevuspiirkond Eesti Vabariik

Aktsiaselts Eesti Raudtee on Eesti ettevõte. Eesti Raudtee ainuaktsionäriks on Eesti Vabariik.

Riigiettevõte Eesti Raudtee moodustati 1. jaanuaril 1992, tema ülesandeks sai Eesti raudteede administreerimine. Samal aastal taastati Eesti Raudtee Rahvusvahelise Raudteede Uniooni (UIC, peakorter Pariisis) liikmeks ning Eesti Raudtee astus ka Raudteede Koostööorganisatsiooni (OSShD, peakorter Varssavis) liikmeks.

Erastamine

2. märtsil 2001 kutsus Eesti Erastamise Agentuuri peadirektor As Baltic Rail Service (BRS) AS Eesti Raudtee 66% aktsiate erastamiseks erastamislepingu ja aktsionärdie lepingu sõlmimisele, mille lõplik jõustumine seati sõltuvusse ostuhinna tasumisest. Aktsiate eest pakutud hind tasuti 31. augustil 2001, peale mida said Eesti Raudtee omanikeks BRS (66%) ja Eesti Vabariigi valitsus (34%). See oli Euroopa esimene vertikaalselt integreeritud raudtee erastamine.

2003. aastal oli Eesti Raudtee kaubaveomaht 9 256,9 mln. tonnkilomeetrit, müügitulu 1 737,0 mln. kr, töötajaid oli 2 674, rongi vedureid 157 ja kaubavaguneid 3 648.

Viimastel aastatel oli Eesti Raudtee omanike vahel arvukalt erimeelsusi. 2004. ja 2005. aasta aruanded olid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastuseisu tõttu kinnitamata. Eesti Vabariigi Valitsus võttis suuna Eesti Raudtee taasriigistamisele.

9. jaanuaril 2007 sai Eesti Vabariigi valitsus 100% Eesti Raudtee AS aktsiate omanikuks.

ER taristu

 Pikemalt artiklis Eesti raudteejaamade ja raudteepeatuste loend

Ajalugu

Laiarööpmelise raudtee areng

Esimene laiarööpmeline raudtee Eestis avati liikluseks 5. novembril 1870. aastal Paldiski - Tallinn - Narva - Gattšina lõigul, mis samal aastal ühendati Peterburi - Varssavi raudteega. Balti Raudteeselts pikendas 1870. aastal liini Gattšinast Tosnoni, misläbi tekkis ühendus praeguse Venemaa Föderatsiooni Oktoobriraudteega.

Balti raudtee veermiku teenindamiseks ehitati Tallinnasse Balti Raudtee Peatehased ja vagunite valmistamiseks Dvigateli vagunitehas. Tapa-Tartu raudtee valmis 1876. aastal, Tartu-Valga raudteeliin 1887 ja Valga-Võru-Pihkva raudtee 1889. Raudteelaste väljaõpetamiseks asutati 1880. aastal Tallinna (Revali) Raudtee Tehnikakool. 1898. aastal valmis ka Pihkva-Bologoje raudteeliin, mis ühendas Eesti Venemaa sisekubermangudega (läbi Valga). Tänu Eesti raudteevõrgule saavutas Tallinna sadam Venemaa Keisririigi sadamate seas väliskaubanduses käibelt 4. koha.

1927 rajati otseühenduseks Petseriga Tartu–Petseri raudtee. Enne II maailmasõda toimus raudteeliiklus Eesti Vabariigist Venemaale läbi Irboska raudteepiiripunkti. 2011 valmis Koidula raudteepiirijaam.

 Pikemalt artiklis Balti raudtee

Kitsarööpmelise raudtee areng

Eestis ehitati esimene kitsarööpmeline raudtee Kunda tsemenditehasesse 1886. aastal. Piirkondlikke kitsarööpmelisi raudteid arendasid majanduslikult enamarenenud Liivimaa kubermangus Esimene Juurdeeveoraudteede Selts (Esimene Vene Juurdeveo-Raudtee Selts) ja 1898. aastal asutatud Liivimaa Juurdeveoraudtee Selts.

 Pikemalt artiklis Kitsarööpmeline raudtee Eestis

Raudtee elektrifitseerimine

Märtsis 1923 eraldas Riigikogu Eesti riigiraudteele Tallinna–Pääsküla raudteeliin elektrifitseerimiseks 34 miljonit marka, hiljem summat täiendati.

Aeg Sündmus Elektrifitseeritud raudteelõigu pikkus
19. august 1924 Tallinn-Pääsküla raudteelõigul valminud kontaktvõrk pingestati 1200 V alalispingele ja teedeminister Karl Karki osavõtul toimus esimene täispikk proovisõit mootorvaguniga M1. 11 km
1939/1940 alustati elavhõbealalditega veoalajaama rajamist Järvele
1942-1944 kontaktvõrk demonteeriti -11 km
11. august 1946 esimene elektrirongi proovisõit taastatud Tallinna–Pääsküla raudteeliinil, mille kontaktliin oli lülitatud 1100 V alalispingele. 11 km
30. detsember 1958 Tallinnast Balti jaamast väljus rong Kloogale, et avada Keila-Klooga elektrifitseeritud raudteelõik. Keilas hakkas tööle rändalajaam. 9 km
17. juuni 1960 Klooga jaamast uue raudteena ehitatud ja elektrifitseeritud Klooga-Kloogarand raudteelõigul väljus avamiseks esimene elektrirong 3 km
4. november 1961 avati Klooga-Paldiski elektrifitseeritud raudteelõik 11,8 km
31. detsember 1967 Keilas pingestati uus statsionaarne veoalajaam
30. jaanuar 1974 algas regulaarne elektrirongide liiklus liinil Tallinn-Kehra. Valminud lõiku toideti uuest Raasikul paiknevast veoalajaamast. 39 km
3. august 1978 avati Kehra-Aegviidu elektrifitseeritud raudteelõik 17 km
4. september 1981 avati Vasalemma-Riisipere elektrifitseeritud raudteelõik 14 km

Kontaktvõrgu piiratud ulatuse tõttu kasutatakse seniajani elektervedu üksnes Tallinna ümbruse reisirongiliikluses. Kontaktvõrk töötab Eestis (ka Lätis ja Peterburi ümbruses) 3,3 kV alalispingega. Eesti Raudtee Elektrivõrkudel on kolm veoalajaama – Tallinnas Järvel, Keilas ja Raasikul.[1]

Raudtee Eesti Vabariigis

15. novembril 1918 teatas teedeminister Ferdinand Peterson ringkirjalise telegrammiga, et Eesti riigiraudteede ülemaks on määratud insener Karl Ipsberg. Seda loeti Raudteevalitsuse tegevuse alguseks. 1923. aastal omandas riik ostu teel 262 kilomeetrit Esimese Juurdeveo Seltsi kitsarööpmelist raudteed. 21. aprillil 1938 nimetati Raudteevalitsus Raudteede Talituseks.

1. aprillil 1939 oli Eestis 1231,9 km laiarööpmelisi raudteid 103 veduri ja 351 reisi- ja 3558 kaubavaguniga ning 909,3 km kitsarööpmelisi raudteid 172 reisi- ja 2075 kaubavaguniga.

Raudtee Eesti NSV-s

1940. aastal, kui Eesti raudtee lülitati NSVL raudteevõrku, oli Eesti üldkasutatavate raudteede pikkus 1447 km, sellest

Viited

Välislingid