Praha koolkond: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
MastiBot (arutelu | kaastöö)
P r2.7.3) (Robot: muudetud en:Prague school
TjBot (arutelu | kaastöö)
P r2.7.2) (Robot: lisatud gl:Círculo de Praga
31. rida: 31. rida:
[[fa:مکتب زبان‌شناسی پراگ]]
[[fa:مکتب زبان‌شناسی پراگ]]
[[fr:Cercle linguistique de Prague]]
[[fr:Cercle linguistique de Prague]]
[[gl:Círculo de Praga]]
[[io:Praha-skolo]]
[[io:Praha-skolo]]
[[it:Scuola di Praga]]
[[it:Scuola di Praga]]

Redaktsioon: 5. detsember 2012, kell 01:35

Nikolai Trubetzkoy, 1920ndatel aastatel.

Praha lingvistiline ring on Prahas alates 1926. aastast tegutsenud keeleteaduslik rühmitus. Ringi kujunemisel olid keskseiks Vilém Mathesius, Roman Jakobson, Sergei Karcevski, Jan Mukařovský ja Nikolai Trubetzkoy. Ühing oli eelkõige mõjutatud Ferdinand de Saussure'i, Baudouin de Courtenay ja Filip Fjodorovitš Fortunatovi slavistikakoolkonna ideedest. Rühmitus sai Prahas oma põhimõtteid arendada vaid kümmekond aastat kuni Saksa okupatsiooni ning Trubetzkoy ja Mathesiuse surmani. Praha ringi ideede õitseng jätkus Ameerika Ühendriikides Harvardi Ülikoolis, kuhu Roman Jakobson oli saksa okupatsiooni eest põgenenud. Seega kehtib nimetus "Praha koolkond" kõigi keeleteaduslike õpetuste kohta, mis on suguluses Praha ringi programmiga, asukohast olenemata. Eelnimetatud programm avaldati esmakordselt juba 1929. aastal väljaandes Travaux du Cercle Linguistique de Prague, milles piiritletud seisukohad on üldjoones järgnevad:

  • Keel on väljendusvahendite süsteem, mille ülesandeks on vastastikuse arusaamise edendamine. Järelikult peab lingvistika uurima konkreetsete lausungite tegelikku funktsiooni.
  • Keel on reaalsus ehk tõeline füüsikaline nähtus, mille tüübi määravad välised ehk mittekeelelised tegurid, nagu näiteks sotsiaalne ümbrus ja teate sisu. Seega on tähtis eristada erinevaid nö keeleliike nagu teaduslike väljaannete ja ajalehtede keelt, tänaval ja ametiasutuses räägitavat keelt jne.
  • Keeles on ühendatud isiksuse intellektuaalsed ja ka emotsionaalsed väljendused.
  • Kirjutatud ja kõneldud keel ei ole samased ning nendevahelist vahekorda tuleks uurida.
  • Keeleteadlase põhiliseks huvialaks peaks olema sünkrooniline uurimistöö, sest see on otseselt seotud keelelise tegelikkusega, aga samas ei tohiks keele ajaloo uurimist unarusse jätta.
  • Fonoloogia-alases uurimuses peaks eelkõige tegelema fonoloogiliste opositsioonide kindlaksmääramisega eri keeltes. Morfoloogilisi nähtusi ei peaks isoleerima fonoloogilistest. Fonoloogilised opositsioonid on sageli tähtsad morfoloogia tasandil.

Selles programmis esitatud seisukohtadest on tänaseks tärganud uusi ja hinnatavaid ideesid ning viinud keeleteaduslike avastusteni. Praha ringi liikmed arendasid esimestena välja keeleliidu probleemi, mille all mõeldakse nähtust, kui naaberkeeltel on mitmeid erisuguseid sarnasusi, ehkki nad ei ole sugulaskeeled.[1]

Välislingid

Viited

  1. M.Ivić, "Keeleteaduse põhisuunad". Tõlkinud M. Erelt, M. Hint, J. Kaplinski, M. Remmel, H. Rätsep, E. Uuspõld, T.-R. Viitso, H. Õim. Tartu Riiklik Ülikool, Tartu, 1969. Lk 151-155.