Eesti jalgpallikoondis: erinevus redaktsioonide vahel

See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P →‎Viimase aasta kohtumised: parandasin skripti abil kriipsud
486. rida: 486. rida:
|colspan="3"|<small>Tabel seisuga 14. november 2012</small>
|colspan="3"|<small>Tabel seisuga 14. november 2012</small>
|}
|}
⚫
Eesti koondist on (andmed seisuga 14. november 2012) esindanud 234 mängijat, neist 100 kahe maailmasõja vahelisel ajal (1920–1940). Vähemalt 100 mängu on pidanud seitse, vähemalt 50 mängu 30 ja vähemalt 25 mängu 69 koondislast. Pool koondislastest (117) on mänginud vähem kui kümme kohtumise, umbkaudu iga kuues (40) on piirdunud ühe kohtumisega.


⚫
[[Pilt:Poom, Mart.JPG|thumb|left|[[Mart Poom]] seisis koondise väravasuul aastail 1992–2009.]]
⚫
Eesti koondist on (andmed seisuga 22. märts 2012) esindanud 227 mängijat, neist 100 kahe maailmasõja vahelisel ajal (1920–1940). Vähemalt 100 mängu on pidanud seitse, vähemalt 50 mängu 28 ja vähemalt 25 mängu 68 koondislast. Veidi alla poole koondislastest (111) on mänginud vähem kui kümme kohtumise, pea iga seitsmes (34) on piirdunud ühe kohtumisega.
⚫
Enim Eestit esindanud mängijate esinelikust kolm moodustavad koondislased, kes debüteerisid esimeses ametlikus taasiseseisvumisjärgses matšis ([[3. mai]]l [[1992]] [[Sloveenia jalgpallikoondis|Sloveeniaga]]):

⚫
Enim Eestit esindanud mängijate esinelikust kolm moodustavad koondislased, kes debüteerisid [[3. mai]]l [[1992]] sõpruskohtumises [[Sloveenia jalgpallikoondis|Sloveeniaga]], mis oli Eesti esimene taasiseseisvumisjärge ametliku tunnustuse pälvinud matš.

Vähemalt sada mängu on koondise eest pidanud:


# [[Martin Reim]] (157 koondisemängu) oli Euroopa rekordinternatsionaal 2009. aasta novembrini, kui selle aunimetuse ainuomanikuks sai lätlane [[Vitālijs Astafjevs]].<ref name="Läti1" /><ref name="Läti2" /> Reim tegi lahkumismängu [[6. juuni]]l [[2009]] sõpruskohtumises [[Ekvatoriaal-Guinea jalgpallikoondis|Ekvatoriaal-Guinea]] vastu.
# [[Martin Reim]] (157 koondisemängu) oli Euroopa rekordinternatsionaal 2009. aasta novembrini, kui selle aunimetuse ainuomanikuks sai lätlane [[Vitālijs Astafjevs]].<ref name="Läti1" /><ref name="Läti2" /> Reim tegi lahkumismängu [[6. juuni]]l [[2009]] sõpruskohtumises [[Ekvatoriaal-Guinea jalgpallikoondis|Ekvatoriaal-Guinea]] vastu.
497. rida: 495. rida:
# [[Andres Oper]] (130) debüteeris koondises [[19. mai]]l [[1995]] [[Balti liiga]] mängus [[Läti jalgpallikoondis|Läti]] vastu, olles sel hetkel 17-aastane. Ta on Eesti läbi aegade edukaim väravalööja.
# [[Andres Oper]] (130) debüteeris koondises [[19. mai]]l [[1995]] [[Balti liiga]] mängus [[Läti jalgpallikoondis|Läti]] vastu, olles sel hetkel 17-aastane. Ta on Eesti läbi aegade edukaim väravalööja.
# [[Mart Poom]] (120) on 17 aasta, ühe kuu ja seitsme päevaga pikima karjääriga Eesti koondislane, edastades selles arvestuses Reimi nelja päeva võrra. Poom lõpetas koondisekarjääri [[10. juuni]]l [[2009]] sõpruskohtumises [[Portugali jalgpallikoondis|Portugal]]iga.
# [[Mart Poom]] (120) on 17 aasta, ühe kuu ja seitsme päevaga pikima karjääriga Eesti koondislane, edastades selles arvestuses Reimi nelja päeva võrra. Poom lõpetas koondisekarjääri [[10. juuni]]l [[2009]] sõpruskohtumises [[Portugali jalgpallikoondis|Portugal]]iga.

⚫
[[Pilt:Poom, Mart.JPG|thumb|left|[[Mart Poom]] seisis koondise väravasuul aastail 1992–2009.]]


Tegevjalgpalluritest on kõige enam koondisemänge Operil (130), Viikmäel (114) ja Piirojal (109).
Tegevjalgpalluritest on kõige enam koondisemänge Operil (130), Viikmäel (114) ja Piirojal (109).

Redaktsioon: 23. november 2012, kell 02:22

 See artikkel räägib meeste jalgpallikoondisest; naiste koondise kohta vaata artiklit Eesti naiste jalgpallikoondis
Eesti jalgpallikoondis
Fail:Futbols-Igaunija.gif
Hüüdnimi sinisärgid
Jalgpalliliit Eesti Jalgpalli Liit
(asutatud 1921)
Konföderatsioon UEFA (Euroopa)
Peatreener Tarmo Rüütli
Abitreener Janno Kivisild
Kapten Ragnar Klavan
Rekord­internatsionaal Martin Reim (157 mängu)
Parim väravakütt Andres Oper (38 väravat)
Kodustaadion A. Le Coq Arena
FIFA edetabeli koht 84. (november 2012)
Kõrgeim 47. (märts 2012)
Madalaim 137. (oktoober 2008)
Esimesed värvid
Teised värvid
Esimene kohtumine Soome Soome – Eesti 6:0
(Helsingi, 17. oktoober 1920)
Suurim võit Eesti – Leedu Leedu 6:0
(Tallinn, 26. juuli 1928)
Suurim kaotus Soome Soome – Eesti 10:2
(Helsingi, 11. august 1922)
Olümpiamängud
Olümpiasaavutused eelring (1924)

Eesti jalgpallikoondis on Eesti esindusmeeskond jalgpallis. Koondise liikmed valib välja peatreener ning seda haldab Eesti Jalgpalli Liit (EJL). Peamine kodustaadion on A. Le Coq Arena Tallinnas.

Eesti koondis pidas oma esimese kohtumise 1920. aasta oktoobris. Meeskond osales 1924. aasta suveolümpiamängude eelringis, mis on jäänud ainsaks esituseks suurturniiril. Eesti pole kordagi pääsenud ei maailmameistrivõistluste ega Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile.

Aastail 1940–1991 oli Eesti Teise maailmasõja sündmuste ja Nõukogude Liitu kuulumise tõttu rahvusvahelisest jalgpallielust ära lõigatud. Eesti esimene FIFA ametliku tunnustuse pälvinud taasiseseisvumisjärgne kohtumine toimus 3. juunil 1992.

Kõige rohkem koondisemänge (157) on pidanud Martin Reim, kes oli selles arvestuses Euroopa rekordimees 2009. aasta novembrini.[1][2] Enim väravaid (38) on löönud Andres Oper. Koondise peatreener on alates 2008. aasta veebruarist Tarmo Rüütli.

Ajalugu

Eesti Vabariik (1918–1940)

Eestisse tõid jalgpallioskused ja mänguvahendid inglise madrused 20. sajandi esimestel aastatel,[3] kui maa oli veel Vene Keisririigi koosseisus. Kohalik jalgpallielu hakkas kihama pärast Vabadussõda (1918–1920) ja omariikluse kindlustamist. Koondis pidas oma esimese kohtumise 17. oktoobril 1920 Helsingis, kus jäi 0:6 alla Soomele. Mäng toimus murukattega maapinnal, mis oli eestlaste jaoks esmakordne.[4] Eesti Jalgpalli Liit asutati 14. detsembril 1921 ja võeti 1923. aastal koos Brasiilia, Egiptuse, Jugoslaavia, Läti, Poola, Tšehhoslovakkia, Türgi ja Uruguayga maailmaorganisatsiooni FIFA liikmeks.[5]

Eesti tänini ainus osavõtt suurturniirist pärineb 1924. aastast, kui kaotati Pariisi suveolümpia eelringis 0:1 USA-le. Reis Prantsusmaale oli ainulaadne, sest 1920. ja 1930. aastatel olid Eesti valdavateks mängupartneriteks lähinaabrid. Aastail 1920–1940 pidas koondis 107 ametlikku kohtumist, neist 32 Läti, 27 Leedu, 21 Soome ja 12 Rootsiga. Kokku oli eestlastel sel perioodil 13 eri vastast, kaugeimad mängupaigad olid peale Pariisi veel Oslo, Stettin ja Varssavi.

Eesti koondise hooaeg kestis reeglina mai lõpust septembrini. Kõigis kolmes Balti riigis kujunes spordiaasta suursündmuseks 1928. aastal esimest korda peetud Balti turniir.[6] Nõukogude Liidu okupatsioonini toimus võistlus üheksa korda, neist neli võitis Läti, kolm Eesti ja kaks Leedu. Korraldusõigus vaheldus kolme riigi vahel. Eestile kujunes eriti meeldejäävaks kümnenditeks viimaseks jäänud koduse turniiri võit 1938. aastal, kui otsustavaks kohtumiseks väljakuperemeeste ja Läti vahel kogunes Kadrioru staadionile 12 000 pealtvaatajat, neist 2000 lätlased. Samuti üritas Eesti koos Soome ja Ungariga panna aluse soome-ugri hõimurahvaste vahelisele Turaani turniirile, kuid kolme koondise 1934. aastal Tallinnas peetud mõõduvõtt jäi ühtlasi viimaseks.

Rahvusvahelise tähtsusega olid see-eest 1930. aastal esimest korda peetud maailmameistrivõistlused. Esimene MM-turniir, kuhu Eesti meeskond püüdles, oli 1934. aasta MM. Valikgrupis sattusid vastasteks Leedu ja Rootsi. Oma esimese MM-valikmängu pidasid eestlased 11. juunil 1933 Stockholmis, kus kaotasid 2:6 väljakuperemeestele. Eesti esimese MM-valikmängude värava lõi Leonhard Kass (47. minutil vaheseisuks 1:4).[7] Hiljem finaalturniiril veerandfinaali jõudnud skandinaavlased alistasid ka Leedu ja baltlaste omavahelist mängu selles valikgrupis enam ei peetud.

Eesti osales ka järjekorras kolmanda ehk 1938. aasta MM-i valikturniiril. Eestlased läksid kõigis kolmes 1937. aasta suvel toimunud matšis juhtima, kuid vandusid lõpuks alla mõlemale finaalvõistlusele jõudnud meeskonnale. Stockholmis kaotati taas Rootsile (2:7) ning Königsbergis alagrupi võitnud Saksamaale (1:4). Viimases kohtumises sai Eesti aga läbi aegade esimese valikmängu võidu, kui 19. augustil alistati Turus 1:0 Soome.

Sõjaeelsest ajast on püsinud tänini suurim võit (6:0 26. juulil 1928 Tallinnas Leedu vastu) ja kaotus (2:10 11. augustil 1922 Helsingis Soome vastu). Väärtusliku saavutuseni jõudsid eestlased veel 1937. aastal, mil sõprusmängus alistati nii 1930., 1934. kui ka 1938. aasta MM-finaalturniiril osalenud Rumeenia.[8]

Eestil oli enne Teist maailmasõda seitse peatreenerit, kellest ungarlane Antal Mally oli ametis kahel korra. Välistreenereid oli neli (kolm ungarlast, üks austerlane). Koondise esimene eestlasest juhendaja oli 1932. aastal ametisse astunud Albert Vollrat. Mitmel hooajal mängiti ka treenerita,[9] siis määras koosseisu jalgpalliliit.[10]

Koondisse kuulusid enamasti Tallinna klubide TJK, Sport, Kalev ja Estonia mehed.[10] Sõjaeelsel ajal said enim koondisemänge kirja väravavaht Evald Tipner (67) ja väljakumängijad Eugen Einman (65), Eduard Ellman-Eelma (58) ja Karl-Rudolf Silberg-Sillak (52). Edukamad väravakütid olid Ellman-Eelma (21 tabamust 65 kohtumises), Richard Kuremaa (18/42), Arnold Pihlak (17/44) ja Georg Siimenson (14/42) ja Friedrich Karm (9/13), kes kuuluvad tänaseni selles arvestuses Eesti kõigi aegade esikümnesse. Koondislased said oma panuse eest ka väikest tasu – mängupäeval viis krooni, 1938. aasta Balti turniiri võidu eest maksti 50 krooni.

18. juulil 1940 võideti Kadrioru staadionil 2:1 Lätit, mis jäi enam kui pooleks sajandiks koondise viimaseks ametlikuks mänguks.

Okupatsiooniaastad (1940–1991)

Pärast Nõukogude Liitu inkorporeerimist 1940. aasta augustis kadus koos iseseisva Eesti riigiga ka jalgpallikoondis. Saksamaa okupatsiooni (1941–1944) ajal tuli rahvusmeeskond uuesti kokku ja pidas kaks mitteametlikku sõprusmängu (Riias 0:4 ja Tallinnas 1:8), kuid sõjaeelsest koondisest olid alles jäänud vaid üksikud.[11] Kui Nõukogude väed 1944. aastal uuesti Eestisse tungisid, sattus osa parimatest jalgpalluritest mobilisatsiooni (nt Richard Kuremaa, Elmar Tepp ja Valter Neeris), osa aga pages Läände. Geislingeni põgenikelaagris moodustatud eesti meeskondadesse kuulus mitu endist koondislast (nt Arnold Pihlak ja Arnold Laasner).[11]

1940. aastate teisel poolel nimetati Eesti jalgpalliklubid ümber ja sõjaeelsed traditsioonid hakkasid järkjärgult hääbuma. Selle põhjusteks oli hilisema koondise peatreeneri Uno Piiri hinnangul suutmatus luua liidutasemel meeskonda, sellest tulenenud publikuhuvi raugemine ja spordijuhtide otsus soosida vähempopulaarseid medali- ja punktialasid.[12] Eesti NSV-l oli oma esinduskoondis, mis aga okupatsiooni tõttu rahvusvahelistel võistlustel ei osalenud. Aastail 1948–1976 korraldati 19 Balti turniiri, millest võttis osa ka Valgevene NSV ja mille Eesti suutis võita viis korda.[13] Klubitasandil oli Eesti aastail 1969–1982 ainus liiduvabariik, mis NSV Liidu meistrivõistlustel ei osalenud. Eestlaste seas kaotas jalgpall populaarsust ja ala muutus 1970. aastateks valdavalt kohalike venelaste pärusmaaks.[14][15]

Eestikeelse jalgpallielu uuesti käivitamist asus 1970. aastate keskel vedama Roman Ubakivi,[16] kes moodustas Tallinnas eestikeelsed treeningrühmad. Neist silmapaistvaim oli aastail 1980–1989 Ubakivi ja Olev Reimi eestvedamisel tegutsenud noortevõistkond Lõvid, kust sirgus mitu hilisemat koondislast, teiste seas Mart Poom ja Martin Reim.[17] NSV Liidu A-koondisse ei jõudnud ühtegi eestlast, kuid noortekoondisse pääsesid Ubakivi õpilastest Ott Mõtsnik ja Toomas Krõm.[18]

Laulev revolutsioon, püüdlused taastada Eesti iseseisvus ja sellest johtunud pinged leidsid oma väljundi ka jalgpallis. 18. juulil 1990 toimus Kadrioru staadionil kohtumine Eesti ja Läti jalgpallurite vahel, et meenutada 50 aasta möödumist riikide esimese iseseisvusaja viimasest ametlikust sõprusmängust.[19] Vaidlusi tekitasid koondise koostamise põhimõtted. Sama aasta aprillis tegid 63 jalgpallurit avaliku pöördumise (Päevaleht, 24. aprill 1990), kutsudes jalgpallijuhte üles arvama koondisse vaid Eesti kodanike järeltulijad, jättes sealt välja pärast Teist maailmasõda Eestisse rännanud.

Naasmine jalgpalliareenile, kodakondsustüli ja õpipoisiaeg (1991–1996)

Eesti taasiseseisvus 20. augustil 1991 ja seejärel uuesti kokku tulnud koondis debüteeris sama aasta novembris Leedus korraldatud Balti turniiril,[13] kuid FIFA tunnustuse pälvis alles 3. juunil 1992 Tallinnas peetud sõprusmäng Sloveeniaga (1:1). Ajaloolisest kohtumisest võtsid peatreener Uno Piiri juhendamisel osa Mart Poom, Urmas Hepner, Igor Prins, Urmas Kaljend, Meelis Lindmaa, Toomas Kallaste, Tarmo Linnumäe, Indro Olumets, Martin Reim, Sergei Ratnikov, Risto Kallaste, Viktor Alonen, Urmas Kirs, Marko Kristal ja Aleksandr Puštov.[20] Kodakondsuseta Puštov oli ka Eesti esimese taasiseseisvumisjärgse värava autor.

Koondise koosseisule jättis oma pitseri toonane kodakondsuspoliitika. Vaidlusi põhjustas jätkuvalt küsimus, kas rakendada nõndanimetatud nullvarianti ja kaasata Eestis elavaid ja jalgpallioskustelt võimekaid, kuid valdavalt vene juurtega kodakondsuseta mängijaid.[21][22] Eestimeelse klubina asutatud FC Flora esitas 21. jaanuaril 1992 ehk rohkem kui neli kuud enne esimest ametlikku maavõistlust Sloveeniaga Eesti Jalgpalli Liidule (EJL) 25 jalgpalluri allkirjaga ultimaatumi, et "koondisse võetaks ainult neid, kes omavad Eesti kodakondsust õigusliku järjepidevuse alusel".[23] Sama aasta juulis andis FIFA Eesti koondises mängimise loa 97 mittekodanikule, kes EJL-i väitel olid Eestis sündinud ja taotlesid Eesti kodakondsust.[24] Oktoobris langetas EJL-i juhatus otsuse, et pärast 1. aprilli 1993 ei tohi koondises enam mittekodanikud debüteerida.[25]

Tüli lõi uue hooga lõkkele 1993. aasta veebruaris Soomes peetud kolme riigi sõprusturniir, kus Eestit pääsesid esimest korda esindama mittekodanikud Andrei Borissov ja Sergei Bragin. Peaminister Mart Laari valitsus manitses 27. veebruaril Eesti Spordi Keskliitu "kaaluma võimalust Eesti spordimeeskondadesse koondada vaid Eesti Vabariigi kodanikke".[26] 11. märtsil ilmus ajakirjanduses avalik pöördumine, millele alla kirjutanud süüdistasid jalgpalliliitu ja peatreener Piiri nelja "võõrkodaniku" (peale Borissovi, Bragini, Puštovi ka Sergei Hohlov-Simsoni) platsile saatmises, vene keele kasutamises koondise töökeelena ja selles, "et enamiku eesti poistele kuuluvaid [noortevõistkondade] kohti hõivavad mittekodanikud".[26] Eesti ajakirjanduse väitel oli EJL vassinud ka FIFA-le esitatud 97 mittekodanikust jalgpalluri osas, sest enamik neist polnud kodakondsustaotlust esitanud.

Kodakondsusprobleemide kõrval tuli koondisel teha läbi ka sportlikud sünnivalud. EJL otsustas 5. detsembril 1992 majandusraskustest, Kadrioru staadioni viletsast seisust ja meeskonna kogenematusest hoolimata osaleda 1994. aasta maailmameistrivõistluste valikturniiril.[27] Pika vaheaja järel rahvusvahelisele jalgpalliareenile naasnud Eesti lõpetas alagrupi väravate vahega 1:27 viimasena, teenides üheksa kaotuse kõrval ühe viigi Malta vastu. 1996. aasta Euroopa meistrivõistluste valiktsükliks asus koondist juhendama Ubakivi, kelle taktikepi all jäädi punktita (väravate vahe 3:31), seejuures suurimad kaotused tuli vastu võtta võõrsil Horvaatialt (1:7) ja Leedult (0:5).

Eesti jäi sel perioodil pea kolm aastat (14. oktoober 1993 – 5. oktoober 1996) võiduta. 1996. aasta veebruariks oli koondis langenud FIFA edetabelis 135. kohale. Vilets seis kajastus ka publikuhuvis, 1994. aasta sügisel kogunes Kadrioru staadionile Eesti ja värske MM-hõbeda Itaalia valikmängu vaatama vaid 3000 pealtvaatajat.[28]

Esimene välistreener ja tulemuste paranemine (1996–2000)

Eesti tõus FIFA edetabelis algas islandlase Teitur Þórðarsoni ametiajal

Tulemused paranesid esimese taasiseseisvumisjärgse välistreeneri, islandlase Teitur Þórðarsoni saabudes. Esimene taasiseseisvumisjärgne võit valikturniiril saavutati 5. oktoobril 1996, kui Kadrioru staadionil alistati Sergei Hohlov-Simsoni väravast Valgevene. Eesti teenis selles 1998. aasta maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonigrupis peale võidu valgevenelaste üle veel rahvusvahelist tähelepanu pälvinud viigi. Nimelt tuli 9. oktoobril 1996 Tallinnas ebaselgetel põhjustel ära jäänud kohtumine Šotimaa vastu FIFA otsuse kohaselt neutraalsel väljakul uuesti korraldada[29] ning Monacos 11. veebruaril 1997 peetud kordusmatš lõppes väravateta.[30] Eesti kogus lõpuks neli punkti (väravate vahe 4:16) ja pääses esimest korda viimasest kohast, jäädes kuueliikmelises alagrupis Valgevene ees viiendaks.

Eesti lõpetas eelviimasena ka 2000. aasta Euroopa meistrivõistluste valikturniiri, kuid seekord saavutati kümnes mängus kolm võitu ja kaks viiki (väravate vahe 15:17). Alagrupikaaslaseks loositi taas Šotimaa, kellelt võõrsil saadud 2:3 kaotus oli ajakirja Sporditäht hinnangul 1998. aasta tähelepanuväärsemate spordisündmuste esikümnes ("Eesti – Šotimaa vastasseis palliplatsil hakkab omandama juba Eesti – Läti maavõistluse pinget").[31] 31. märtsil 1999 alistas koondis Vilniuses 2:1 Leedu, mis oli esimene võõrsil saavutatud valikmängu võit pärast taasiseseisvumist. Eestil säilis kuni eelviimase vooruni teoreetiline võimalus pääseda EM-finaalturniirile ja meeskond kogus lõpuks rekordilised 11 punkti. Eesti – Šotimaa kohtumine 8. septembril 1999 oli taasiseseisvumise järel esimene mäng, kus 5000-kohaline Kadrioru staadion oli välja müüdud.[28]

Koondise koostamisel oli varasem kodakondsustüli vaibunud, kuid selle asemel valmistas pahameelt asjaolu, et valdav osa koondislastest olid FC Flora või välisklubide mängijad. Peatreener Þórðarson oli sarnaselt oma eelkäija Roman Ubakiviga ühtlasi FC Flora esindusmeeskonna juhendaja. Oponendid kahtlustasid, et selline skeem aitab FC Flora presidendil Aivar Pohlakul mängijaid välismaale müüa ja konkurendid eemale tõrjuda.[32]

Hollandi periood ja uus kodustaadion (2000–2007)

Eesti koondis on Inglismaaga pidanud kaks kohtumist ning mõlemad lõppesid seisuga 0:3. Wembley staadion, 13. oktoober 2007

Peatreener Teitur Þórðarson lahkus ametist 1999. aasta lõpus ja jalgpalliliitu asus koondisele uut välistreenerit otsima. Seni võttis meeskonna juhendamise üle Tarmo Rüütli (keda kahes mängus asendas Aivar Lillevere), kes jäi ametisse 2000. aasta sügiseni ja tüüris koondist 2002. aasta maailmameistrivõistluste esimeses neljas valikmängus. Lepingu kohaselt pani Rüütli ameti maha, kui EJL oli palganud uueks peatreeneriks hollandlase Arno Pijpersi.

Uuendused puudutasid ka koondise mängupaika. Jalgpalliliidu plaan ehitada Tallinnasse moodne koduväljak sai teoks 2000. aasta lõpus, kui Lillekülas algasid kahe raudteeharu vahelisel tühermaal riigi esimese jalgpallistaadioni ehitustööd. Toona veel Lilleküla staadioni nime kandnud areen avati 2. juunil 2001 eelseisvate 2002. aasta maailmameistrivõistluste valikmänguga Hollandi vastu (2:4). Eelmüüki antud 9300 piletit müüdi maha kuue tunniga.[33]

MM-valikgrupis saadi kaks võitu Andorra üle ja viigistati kahel korral Küprosega. Kaheksa punkti andis lõpptabelis neljanda koha nende samade meeskondade ees. Sama palju punkte kogus Eesti ka 2004. aasta Euroopa meistrivõistluste kvalifikatsioonis: taas kaks võitu Andorra üle ning väravateta viigid kodustaadionil Bulgaaria ja Horvaatia vastu.

Eesti seni edukaimaks valikturniiriks kujunesid 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused. Viis võitu, kaks viiki ja viis kaotust andsid kvalifikatsioonigrupis 17 punktiga neljanda koha Läti, Liechtensteini ja Luksemburgi ees.[34]

Juubeliaasta ja esmakordne kohtumine Brasiiliaga

Eesti ja Türgi väravateta viik A. Le Coq Arenal 15. oktoobril 2008.
Eesti – Brasiilia 0:1 kohtumise lahtimäng A. Le Coq Arenal 12. augustil 2009.

2007. aasta novembris kinnitati kaheaastase lepinguga uueks peatreeneriks Tarmo Rüütli,[35] kes oli juba tüürinud koondist aastail 1999–2000, kuniks jalgpalliliit leidis pärast Þórðarsoni lahkumist Pijpersi näol järgmise välismaalasest juhendaja. Rüütli peaülesanne oma teisel ametiajal oli juhtida meeskonda 2010. aasta MM-i valikmängudes. Sõprusmängudes heitlikku vormi üles näidanud Eesti alustas 2008. aasta septembris alagrupiturniiri võõrsil 2:3 kaotusega Belgiale, kuid langes madalseisu pärast 0:7 allajäämist Bosnias[36][37] ning läbi aegade viletsaima kohaga (137.) oktoobrikuises FIFA edetabelis. Esimeses kodumängus tuli 0:3 alla vanduda valitsevale Euroopa meistrile Hispaaniale. Punktiarve avas Eesti alles neljandas valikmängus, kui mängus EM-poolfinalisti Türgiga jäid Tallinnas väravad löömata. Alagrupi kahest autsaiderist osutus Eesti 2009. aasta kevadel aga tugevamaks, tehes Armeeniaga võõrsil 2:2 viigi ja võites kaukaaslasi kodus 1:0.

EJL oli 2009. aasta kuulutanud Eesti jalgpalli sajandaks juubeliks. Tähtpäevakohtumistel tegid koondisega lõpparve rekordinternatsionaal Martin Reim (6. juunil Ekvatoriaal-Guinea vastu) ja koondise kauane väravavaht Mart Poom (10. juunil Portugali vastu). Sajandi mänguks[38] oli ristitud esmakordne kohtumine Brasiiliaga, mille pea parimas rivistus Tallinna saabunud FIFA edetabeli liider ja viiekordne maailmameister 1:0 võitis. Päev pärast rahvusvahelist tähelepanu pälvinud sõprusmängu[39] teatas EJL, et pikendab peatreener Rüütli lepingut 2011. aastani.[40]

Rüütli viib koondise EM-finaalturniiri lävele (2010–)

Eesti saavutas oma senise jalgpalliajaloo ühe kaalukama võidu 8. oktoobril 2010, kui alistas EM-valikmängus võõrsil FIFA edetabeli 15. meeskonna, neli kuud varem MM-il osalenud Serbia 3:1.[41][42]

Palju vastukaja tõi Eesti – Bulgaaria 2:2 viigimäng. EJL teatas 11. veebruaril 2011, et kaks päeva varem peetud sõpruskohtumisel lasub kihlveokontorites tehtud panuste analüüsi põhjal tulemusega manipuleerimise kahtlustus. Kahtlustatav Ungari kohtunik oli kummalegi meeskonnale andnud kaks penaltit. Sama kohtunik oli ka päev varem peetud Läti – Boliivia mängus määranud 3 penaltit, millest löödi ka kõik väravad.[43] Hiljem teatas FIFA, et mängu ei arvestata ametlikus statistikas.[44]

Eesti koondis sai järgmise tähtsa võidu 25. märtsil A. Le Coq Arenal peetud sõpruskohtumises Uruguay vastu. Viimase MM-i neljandat, kahekordset maailmameistrit, kahekordset olümpiavõitjat ja FIFA edetabeli 7. koondist võideti 2:0. Oma 100. koondisemängu tegi kapten Raio Piiroja.[45]

29. märtsil jätkati head esitust Serbia vastu kui mängiti kodus 1:1 viiki.[46]

Sellele järgnes koondises mõõnaperiood, mis algas mitteametliku sõprusmängu kaotusega Baskimaale, edasi valikturniiri kaotused Itaaliale ja Fääri saartele, Lõuna-Ameerika turnee kaotused Tšiilile ja Uruguayle ning sõpruskohtumises Türgile.

Seejärel aga valikturniiril võideti võõrsil Sloveeniat ja kodus Põhja-Iirimaad ning FIFA edetabelis tõusti ajaloo kõrgeimale 58. kohale.

Valikturniiri viimases mängus võideti võõrsil taas Põhja-Iirimaad ja säilitati võimalus oma alagrupis lõpetada teise kohaga ning jõuda play-offi. Selleks ei tohtinud Serbia oma viimases kohtumises võita Sloveeniat.[47] Sloveenia võitis kohtumise kodus 1:0 ning Eesti kvalifitseerus play-offi[48], kus jäi kahe mängu kokkuvõttes 1:5 alla Iirimaale.[49]

Enne play-offi pikendati Tarmo Rüütli lepingut 2013. aasta lõpuni.[50]

Eesti rahvusvahelistel suurturniiridel

Olümpiamängud

Eesti tänini ainus osavõtt suurturniirilt pärineb 1924. aastast, kui kaotati Pariisi suveolümpia eelringis 0:1 USA-le. Meeskonda juhendas 1923. aastal koondise esimeseks peatreeneriks palgatud ungarlane Ferenc Kónya. Mängu ainsa värava lõid ameeriklased 15. minutil penaltist. Eestlastele määrati 68. minutil samuti penalti, kuid Elmar Kaljot ei suutnud seda kahel katsel väravaks lüüa. Pärast ameeriklastele allajäämist viibis olümpiakoondis Pariisis veel kolm nädalat, pidades seejuures sõprusmängu Iirimaaga (1:3), ja käis võistlemas Saksamaal (sealhulgas viigistati 2:2 Kaiserslauterniga) ja Hollandis.[51]

MM-i ja EM-i valikturniirid

Eesti koondis on üks 21-st UEFA praegusest liikmesriigist, kes pole pääsenud ei maailmameistrivõistluste (MM) ega Euroopa meistrivõistluste (EM) finaalturniirile (peale Eesti veel Albaania, Andorra, Armeenia, Aserbaidžaan, Bosnia ja Hertsegoviina, Fääri saared, Gruusia, Island, Kasahstan, Küpros, Leedu, Liechtenstein, Luksemburg, Makedoonia, Malta, Moldova, Montenegro, San Marino, Soome ja Valgevene).

Kokku on Eesti osalenud seitsmel MM-valikturniiril (1934, 1938, 1994, 1998, 2002, 2006, 2010) ja viiel EM-valikturniiril (1996, 2000, 2004, 2008, 2012). Aastail 1940–1991 puudus Eestil NSV Liitu kuulumise tõttu võimalus osaleda rahvusvahelistel võistlustel.

Eesti valikmängude etapilised edusammud on olnud järgmised [aeg, koht, vastane (tulemus)]:

Turniir Koht Punktid Väravad Peatreener(id) Valikgrupi vastased (punktid)
MM 1934 3. 0 2:6 — Rootsi (4), Leedu (0), Eesti (0)
MM 1938 3. 2 4:11 Rein Saksamaa (6), Rootsi (4), Eesti (2), Soome (0),
MM 1994 6. 1 1:27 Piir Itaalia (16), Šveits (15), Portugal (14), Šotimaa (11), Malta (3), Eesti (1)
EM 1996 6. 0 3:31 Ubakivi Horvaatia (23), Itaalia (23), Leedu (16), Ukraina (13), Sloveenia (11), Eesti (0)
MM 1998 5. 4 4:16 Þórðarson Austria (25), Šotimaa (23), Rootsi (21), Läti (10), Eesti (4), Valgevene (4)
EM 2000 5. 11 15:17 Þórðarson, Rüütli Tšehhi (30), Šotimaa (18), Bosnia ja Hertsegoviina (11), Leedu (11), Eesti (11), Fääri saared (3)
MM 2002 4. 8 10:26 Pijpers Portugal (24), Iirimaa (24), Holland (20), Eesti (8), Küpros (8), Andorra (0)
EM 2004 4. 8 4:6 Pijpers Bulgaaria (17), Horvaatia (16), Belgia (16), Eesti (8), Andorra (0)
MM 2006 4. 17 16:17 Pijpers, Goes Portugal (30), Slovakkia (23), Venemaa (23), Eesti (17), Läti (15), Liechtenstein (8), Luksemburg (0)
EM 2008 6. 7 5:21 Goes, Jensen Horvaatia (29), Venemaa (24), Inglismaa (23), Iisrael (23), Makedoonia (14), Eesti (7), Andorra (0)
MM 2010 5. 8 9:24 Rüütli Hispaania (30), Bosnia ja Hertsegoviina (19), Türgi (15), Belgia (10), Eesti (8), Armeenia (4)
EM 2012 2. 16 15:14 Rüütli Itaalia (26), Eesti (16), Serbia (15), Sloveenia (14), Põhja-Iirimaa (9), Fääri saared (4)
MM 2014 Rüütli Holland, Türgi, Ungari, Rumeenia, Eesti, Andorra

Kodustaadion

A. Le Coq Arena on koondise peamine kodustaadion 2001. aastast.

Koondis peab kõik kodused valikmängud Tallinnas 2001. aastal avatud A. Le Coq Arenal, mis mahutab 9692 ja koos lisatribüünidega kuni 11000 pealtvaatajat.[52][53] Staadion avati 2. juunil 2001 väljamüüdud MM-valikmänguga Hollandi vastu. See on Eesti suurim jalgpallistaadion. A. Le Coq Arena on ühtlasi jalgpalliklubi FC Flora koduväljak.

Varasem peamine koduväljak oli Kadrioru staadion, mis juunis 1926 avati 3:1 võiduga sõpruskohtumises Läti vastu. Kadriorus on istekohti 5000 pealtvaatajale[54] ja erinevalt A. Le Coq Arena staadionist peetakse seal regulaarselt ka kergejõustikuvõistlusi.

Sõpruskohtumisi on peetud ka Kohtla-Järvel, Kuressaares, Narvas, Pärnus, Tartus, Valgas ja Viljandis.

Mänguvorm

Eesti koondise peavorm (kodumängudel) koosneb traditsiooniliselt sinisest särgist, mustadest pükstest ja valgetest põlvikutest ning varuvorm (võõrsilmängudel) valgest särgist, mustadest pükstest ja sinistest sokkidest. Enne 1996. aastat kasutati teisi värvikombinatsioone.[viide?] Pildilt on võimalik näha, kuidas on peavormi värvid muutunud läbi aja:

1922
1924
1992–1996
1996–

Disain

Mänguvormi disain vahetub iga kahe aasta tagant uue valiktsükliga. Aastast 2000 on varustajaks Nike[55], aastail 1992–2000 oli selleks Lotto.[56] Pildil on 1992.–2010. aasta peavormi disain:

Eesti jalgpallikoondise mänguvormid
Eesti jalgpallikoondise mänguvormid

Poolehoidjad

Eesti koondise arvukaim fännirühmitus on Jalgpallihaigla, millel on üle 600 liikme.[57] Rühmitus on seadnud eesmärgiks "tegeleda kõigi oma meeskonna toetamist puudutavate küsimustega alates piletite levitamisest spetsiaalsesse fännisektorisse ja lõpetades fännide huvide eest seismisel suhetes Eesti Jalgpalli Liidu ja klubidega".[58] Kodumängudel koonduvad häälekamad poolehoidjad reeglina A. Le Coq Arena lõunapoolsele otsatribüünile.

Rahvarohkeim välisreis leidis aset oktoobris 2007, kui Wembley staadionile kogunes EM-valikmänguks Inglismaaga umbes kaks tuhat Eesti fänni.[59]

Arvukamaid Tallinna külastanud fänkondi on olnud 1938. aastal, kui Balti turniiri otsustavaks kohtumiseks väljakuperemeeste ja Läti vahel kogunes Kadrioru staadionile 12 000 pealtvaatajat, neist 2000 lätlased. Bosnia ja Hertsegoviina toetajaid tuli 2009. aasta oktoobris oma meeskonnale kaasa elama 1700.[60]

Mängud ja tulemused

 Pikemalt artiklis Eesti jalgpallikoondise mängude loend

Viimase aasta kohtumised

Toimumisaeg Mängupaik Võistlus Vastane ja tulemus Väravalööjad
29. veebruar 2012 Los Angeles Memorial Coliseum, Los Angeles, USA sõprusmäng El Salvador El Salvador – Eesti 0:2 (0:0) 71. Klavan, 85. Kams
25. mai 2012 Aldo Drosina staadion, Pula sõprusmäng Horvaatia Horvaatia – Eesti 3:1 (2:0) 16. Ćorluka, 20. Kalinić, 81. Vukojević – 83. Vassiljev
28. mai 2012 Kufstein'i staadion, Kufstein, Austria sõprusmäng Ukraina Ukraina – Eesti 4:0 (3:0) 9. Jarmolenko, 34. Gussev, 41. Voronin, 50. Milevski
1. juuni 2012 Tamme staadion, Tartu Balti turniir Eesti – Soome Soome 1:2 (1:2) 33. Oper – 10., 22. Kuqi
3. juuni 2012 Tamme staadion, Tartu Balti turniir Eesti – Leedu Leedu 1:0 (1:0) 18. Voskoboinikov
5. juuni 2012 MMArena, Le Mans sõprusmäng Prantsusmaa Prantsusmaa – Eesti 4:0 (2:0) 24. Ribery, 37., 47. Benzema, 90.+1. Ménez
15. august 2012 A. Le Coq Arena, Tallinn sõprusmäng Eesti – Poola Poola 1:0 (0:0) 90+2. Vassiljev
7. september 2012 A. Le Coq Arena, Tallinn MM 2014 valikmäng Eesti – Rumeenia Rumeenia 0:2 (0:0) 55. Torje, 75. Marica
11. september 2012 Şükrü Saracoğlu staadion, İstanbul MM 2014 valikmäng Türgi Türgi – Eesti 3:0 (1:0) 44. Belözoglu, 60. Bulut, 75. Inan
12. oktoober 2012 A. Le Coq Arena, Tallinn MM 2014 valikmäng Eesti – Ungari Ungari 0:1 (0:0) 47. Hajnal
16. oktoober 2012 Estadi Comunal, Andorra la Vella MM 2014 valikmäng Andorra Andorra – Eesti 0:1 (0:0) 57. Oper
8. november 2012 Sultan Qaboos Complex, Masqaţ ametlik sõprusmäng Omaan Omaan – Eesti 1:2 (1:0) 17. Muqbali – 85. Anier, 88. Kams
14. november 2012 Mohd Bin Zayed staadion, Abu Dhabi ametlik sõprusmäng Araabia Ühendemiraadid Araabia Ühendemiraadid – Eesti 2:1 (1:1) 31. pen. Kamali, 70. Mabkhout – 45. Ahjupera

Eelseisvad kohtumised

Toimumisaeg Mängupaik Võistlus Vastane ja tulemus Väravalööjad

Koondislased

 Pikemalt artiklis Eesti jalgpallikoondislaste loend

Rekordkoondislased

Mängija[61] Aastad Mänge
Martin Reim 1992–2009 157
Marko Kristal 1992–2005 143
Andres Oper 1995– 130
Mart Poom 1992–2009 120
Kristen Viikmäe 1997– 114
Raio Piiroja 1998– 109
Indrek Zelinski 1994–2010 103
Sergei Terehhov 1997–2007 94
Enar Jääger 2002– 90
Andrei Stepanov 1999– 89
Tabel seisuga 14. november 2012

Eesti koondist on (andmed seisuga 14. november 2012) esindanud 234 mängijat, neist 100 kahe maailmasõja vahelisel ajal (1920–1940). Vähemalt 100 mängu on pidanud seitse, vähemalt 50 mängu 30 ja vähemalt 25 mängu 69 koondislast. Pool koondislastest (117) on mänginud vähem kui kümme kohtumise, umbkaudu iga kuues (40) on piirdunud ühe kohtumisega.

Mart Poom seisis koondise väravasuul aastail 1992–2009.

Enim Eestit esindanud mängijate esinelikust kolm moodustavad koondislased, kes debüteerisid esimeses ametlikus taasiseseisvumisjärgses matšis (3. mail 1992 Sloveeniaga):

  1. Martin Reim (157 koondisemängu) oli Euroopa rekordinternatsionaal 2009. aasta novembrini, kui selle aunimetuse ainuomanikuks sai lätlane Vitālijs Astafjevs.[1][2] Reim tegi lahkumismängu 6. juunil 2009 sõpruskohtumises Ekvatoriaal-Guinea vastu.
  2. Marko Kristal (143) jõudis 28. märtsil 2001 esimese eestlasena saja koondisemänguni. Kristal jooksis koondise eest viimast korda väljakule 30. mail 2005 Norraga peetud sõpruskohtumises. Tegemist oli esimese Eesti jalgpalliliidu korraldatud ametliku hüvastijätumänguga.
  3. Andres Oper (130) debüteeris koondises 19. mail 1995 Balti liiga mängus Läti vastu, olles sel hetkel 17-aastane. Ta on Eesti läbi aegade edukaim väravalööja.
  4. Mart Poom (120) on 17 aasta, ühe kuu ja seitsme päevaga pikima karjääriga Eesti koondislane, edastades selles arvestuses Reimi nelja päeva võrra. Poom lõpetas koondisekarjääri 10. juunil 2009 sõpruskohtumises Portugaliga.

Tegevjalgpalluritest on kõige enam koondisemänge Operil (130), Viikmäel (114) ja Piirojal (109).

Sõjaeelsed rekordinternatsionaalid olid väravavaht Evald Tipner (67) ja väljakumängijatest Eugen Einman (65), kes paiknevad sellega üldtabeli teise kümne lõpus. Toonaste mängijate väiksem kohtumiste arv on tingitud tollal harvemini peetud koondisemängudest.[61]

Edukaimad väravakütid

Mängija[61] Aeg V1 M2 Ø3
Andres Oper 1995– 38 130 0,29
Indrek Zelinski 1994–2010 27 103 0,26
Eduard Ellman-Eelma 1921–1935 21 58 0,36
Richard Kuremaa 1933–1940 18 42 0,43
Arnold Pihlak 1920–1931 17 44 0,39
Kristen Viikmäe 1997– 15 114 0,13
Konstantin Vassiljev 2006– 15 58 0,26
Georg Siimenson 1932–1939 14 42 0,33
Martin Reim 1992–2009 14 157 0,09
Friedrich Karm 1920–1927 9 13 0,69
Marko Kristal 1992–2007 9 143 0,06
Tabel. Eesti koondises läbi aegade kõige enam väravaid löönute esikümme.
1 väravaid; 2 mänge; 3 väravaid mängu kohta
Tabel seisuga 14. november 2012

Eesti koondises on (andmed seisuga 22. märts 2012) värava löönud 77 mängijat, neist 31 kahe maailmasõja vahelisel ajal (1920–1940). Vähemalt 20 tabamuseni on jõudnud kolm, vähemalt kümne tabamuseni üheksa mängijat:

  1. Andres Oper (38 väravat 130 mängus) lõi oma esimese koondisevärava kaks aastat pärast debüteerimist 8. juunil 1997 MM-valikmängus Rootsile (2:3).
  2. Indrek Zelinski (27/103) kuulus koondisse aastail 1994–2010. Esimese koondisevärava lõi 13. novembril 1996 sõpruskohtumises Andorrale (6:1). Novembris 1996 lõi sõprusmängus Indoneesiaga kolm väravat.
  3. Eduard Ellman-Eelma (21/58) mängis koondises aastail 1921–1935 ja on sõjaeelse meeskonna parim väravakütt.
Eesti läbi aegade edukaim väravakütt Andres Oper.

Tegevjalgpalluritest on kõige rohkem koondiseväravaid löönud Oper (38), Kristen Viikmäe (15), Konstantin Vassiljev (15), Raio Piiroja (8) ja Vjatšeslav Zahovaiko (8).

Kõige sagedamini on vähemalt viie tabamusega koondislastest löönud värava Friedrich Karm (9 väravat/ 13 mängu/ 0,69 väravat mängu kohta), Vladimir Tell (5/11/0,45) ja Richard Kuremaa (18/42/0,43), kes kõik olid tegevad sõjaeelsel ajal. Taasiseseisvumisjärgsel perioodil juhib selles arvestuses Oper (38/130/0,29) Vassiljevi (15/58/0,26) ja Zelinski (27/103/0,26) ees. [61]

Praegused koondislased

Fail:Eesti.jalgpallikoondise.grupipilt.jpg
Eesti koondis enne kohtumist Ekvatoriaal-Guineaga, 6. juuni 2009. Mäng peeti Eesti jalgpalli 100. sünnipäeva auks.


Peatreener Tarmo Rüütli kutsus 2014. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste alagrupikohtumistele Ungari (12. oktoobril 2012) ja Andorra (16. oktoobril 2012) vastu järgmised 23 mängijat:


Positsioon Nimi Sünniaeg ja vanus Mänge Väravaid Koduklubi
Väravavahid Marko Meerits 26. aprill 1992 (31-aastane) 2 0 Holland Vitesse
Sergei Pareiko* 31. jaanuar 1977 (47-aastane) 33 0 Poola Krakówi Wisła
Kaitsjad Alo Bärengrub* 12. veebruar 1984 (40-aastane) 36 0 Eesti JK Nõmme Kalju
Enar Jääger* 18. november 1984 (39-aastane) 87 0 Norra Aalesunds FK
Ragnar Klavan* 30. oktoober 1985 (38-aastane) 77 2 Holland AZ
Tihhon Šišov** 11. veebruar 1983 (41-aastane) 32 0 Eesti JK Nõmme Kalju
Mikk Reintam 22. mai 1990 (33-aastane) 2 0 Soome JJK
Taijo Teniste* 31. jaanuar 1988 (36-aastane) 12 0 Norra Sogndal Fotball
Poolkaitsjad Gert Kams** 25. mai 1985 (38-aastane) 20 1 Eesti FC Flora
Joel Lindpere* 5. oktoober 1981 (42-aastane) 77 5 Ameerika Ühendriigid New York Red Bulls
Sander Puri* 7. mai 1988 (35-aastane) 40 2 Soome Kuopio PS
Siim Tenno* 4. august 1990 (33-aastane) 3 0 Tšehhi FK Viktoria Žižkov
Martin Vunk* 21. august 1984 (39-aastane) 42 1 Küpros Famagusta Néa Salamís
Ründajad Tarmo Kink* 6. oktoober 1985 (38-aastane) 60 5 Itaalia A.S. Varese 1910
Siim Luts** 12. märts 1989 (35-aastane) 5 0 Eesti FC Flora
Raio Piiroja** 11. juuli 1979 (44-aastane) 109 8 Holland Vitesse
Joonas Tamm* 2. veebruar 1992 (32-aastane) 3 0 Rootsi IFK Norrköping
29. veebruari kohtumises Salvadoriga: * – oli algkoosseisus, ** – sekkus vahetusest
Mitteametlikud kohtumised statistikasse ei lähe.

Hiljutised koondislased

Nimekirjas on mängijad, kes on saanud koondisekutse viimase aasta jooksul, kuid mitte viimaseks kohtumiseks Salvadori vastu:

Positsioon Nimi Sünniaeg ja vanus Mänge Väravaid Koduklubi Viimane koondisekutse
Väravavahid Artur Kotenko 20. august 1981 (42-aastane) 25 0 Soome FF Jaro Iirimaa, EM-playoff, 15. november 2011
Pavel Londak* 14. mai 1980 (43-aastane) 21 0 Norra FK Bodø/Glimt Iirimaa, EM-playoff, 15. november 2011
Mait Toom 7. mai 1990 (33-aastane) 0 0 Eesti FC Flora Uruguay, sõprusmäng, 23. juuni 2011
Kaitsjad Igor Morozov** 27. mai 1989 (34-aastane) 11 0 Eesti FC Levadia Uruguay, sõprusmäng, 23. juuni 2011
Karl Palatu 5. detsember 1982 (41-aastane) 8 0 Eesti FC Flora Ukraina, sõprusmäng, 11. oktoober 2011
Taavi Rähn* 16. mai 1981 (42-aastane) 64 0 Hiina Tianjini Songjiang Iirimaa, EM-playoff, 15. november 2011
Andrei Stepanov 16. märts 1979 (45-aastane) 87 1 Valgevene FK Gomel Iirimaa, EM-playoff, 15. november 2011
Andrei Veis** 6. aprill 1990 (34-aastane) 2 0 Eesti FC Viljandi Uruguay, sõprusmäng, 23. juuni 2011
Poolkaitsjad Henri Anier* 17. detsember 1990 (33-aastane) 2 0 Norra Stavangeri Viking Uruguay, sõprusmäng, 23. juuni 2011
Aleksandr Dmitrijev 18. veebruar 1982 (42-aastane) 71 0 Valgevene FK Neman Grodno Iirimaa, EM-playoff, 15. november 2011
Joel Indermitte** 27. detsember 1992 (31-aastane) 2 0 Eesti FC Viljandi Uruguay, sõprusmäng, 23. juuni 2011
Dmitri Kruglov* 24. mai 1984 (39-aastane) 72 1 Venemaa FK Rostov Iirimaa, EM-playoff, 15. november 2011
Sergei Mošnikov** 7. jaanuar 1988 (36-aastane) 7 0 Poola Pogoń Szczecin Uruguay, sõprusmäng, 23. juuni 2011
Meelis Peitre** 27. märts 1990 (34-aastane) 2 0 Eesti FC Flora Uruguay, sõprusmäng, 23. juuni 2011
Ats Purje** 3. august 1985 (38-aastane) 35 4 Soome Kuopio PS Iirimaa, EM-playoff, 15. november 2011
Andrei Sidorenkov 12. veebruar 1984 (40-aastane) 21 0 Taani FC Fredericia Iirimaa, EM-playoff, 15. november 2011
Konstantin Vassiljev* 16. august 1984 (39-aastane) 49 15 Venemaa Permi Amkar Iirimaa, EM-playoff, 15. november 2011
Ründajad Rauno Alliku 2. märts 1990 (34-aastane) 2 0 Eesti FC Flora Uruguay, sõprusmäng, 23. juuni 2011
Jarmo Ahjupera 13. aprill 1984 (40-aastane) 15 0 Ungari Győri ETO FC Iirimaa, EM-playoff, 15. november 2011
Albert Prosa** 1. oktoober 1990 (33-aastane) 2 0 Eesti JK Tammeka Uruguay, sõprusmäng, 23. juuni 2011
Kaimar Saag* 5. august 1988 (35-aastane) 36 3 Taani Silkeborg IF Iirimaa, EM-playoff, 15. november 2011
Vjatšeslav Zahovaiko* 29. detsember 1981 (42-aastane) 39 8 Soome Kuopio PS Uruguay, sõprusmäng, 23. juuni 2011
Sergei Zenjov 20. aprill 1989 (34-aastane) 21 5 Ukraina Lvivi Karpatõ Iirimaa, EM-playoff, 15. november 2011
Vladimir Voskoboinikov* 2. veebruar 1983 (41-aastane) 29 3 Venemaa FK Himki Iirimaa, EM-playoff, 15. november 2011
Oma viimases kohtumises: * – oli algkooseisus; ** – sekkus vahetusest

Peatreenerid

Nimi[9][62] Ametiaeg1 Mänge + = – Väravad
Ungari Ferenc Kónya 1923–1924 2 0 0 2 1:4[63]
Ungari Imre Nagy 6/1925–7/1925 2 2 0 0 3:0
Ungari Antal Mally 1927 4 3 0 1 12:5[63]
Austria Fritz Kerr 6/1930–9/1930 6 1 1 4 9:15
Eesti Albert Vollrat 6/1932–8/1932 7 1 0 6 5:13
Ungari Antal Mally 6/1935–9/1935 8 0 5 3 10:17
Eesti Bernhard Rein 6/1937–8/1938 16 6 2 8 23:30
Eesti Elmar Saar 6/1939–8/1939 4 0 1 3 5:10
Eesti Uno Piir 6/1992–11/1993 19 2 4 13 8:38
Eesti Roman Ubakivi2 3/1994–10/1995 24 0 1 23 5:77
Island Teitur Þórðarson 2/1996–11/1999 57 13 17 27 64:92
Eesti Tarmo Rüütli3 12/1999–10/2000 10 4 2 4 13:15
Holland Arno Pijpers 11/2000–9/2004 55 16 14 25 58:88
Holland Jelle Goes 10/2004–6/2007 29 5 6 18 19:50
Taani Viggo Jensen 8/2007–11/2007 8 2 2 4 5:10
Eesti Tarmo Rüütli 2/2008– 54 15 14 24 52:85
1 Märgitud on peatreeneri esimese ja viimase kohtumise kuu ja aasta.
2 1995. aasta mais Riias peetud Balti turniiril täitis treeneri kohuseid Aavo Sarap[64], kuid tulemused (kaks kaotust, väravate vahe 0:9) on lisatud Ubakivi saldole.
3 2000. aasta veebruaris Bangkokis peetud sõprusturniiril täitis treeneri kohuseid Aivar Lillevere[65], kuid tulemused (kaks kaotust, väravate vahe 3:6) on lisatud Rüütli saldole.
Tabel seisuga 15. november 2011.

Eesti koondist on juhendanud 14 peatreenerit[66], neist seitse esimese iseseisvusperioodi (1918–1940) ajal. Ungarlane Antal Mally (1927, 1935) ja Tarmo Rüütli (1999–2000, 2008–) on peatreener olnud kahel ametiajal.

Ehkki Eesti pidas oma esimese mängu 1920. aasta sügisel, ei palgatud meeskonnale peatreenerit enne 1923. aastat, kui ametisse astus Ferenc Kónya. See ungarlane juhendas eestlasi Pariisi suveolümpia eelringis (0:1 kaotus USA-le), mis on jäänud tänini meeskonna ainsaks esituseks suurturniiril. Koondise etteotsa valiti esialgu välismaalased. Esimene eestlane, 1932. aastal palgatud Albert Vollrat sai peatreeneri ametis kätt proovida järjekorras viiendana. Enne sõda mängiti mitmel hooajal, seal hulgas ka 1934. aasta maailmameistrivõistluste valikmängus, treenerita.[9] Neil juhtudel määras koosseisu jalgpalliliit.[10]

Pärast Eesti taasiseseisvumist püüdis jalgpalliliit esialgu kodumaiste juhendajatega läbi ajada. Uno Piiri ja Roman Ubakivi aega varjutasid aga kehvad tulemused: aastail 1992–1995 suutis meeskond võita vaid kaks kohtumist. Tulemused hakkasid paranema alles Teitur Þórðarsoniga, kelle käe all võitis koondis aastail 1996–1999 umbes neljandik mängudest. Selle näitaja trumpasid üle nii islandlase järel ajutiselt kümme kuud koondist tüürinud Rüütli ja uue välistreenerina valitud Arno Pijpers. Nendega võrreldes tegutsesid ebaõnnestunumalt Pijpersi kauane assistent ja mantlipärija Jelle Goes ja 2008. aasta EM-i valiktsükli teiseks pooleks palgatud taanlane Viggo Jensen.

Kui 12 aasta järel olid koondise juhendajateks olnud pea katkematult välistreenerid, pälvis 2008. aastal usalduse taas kodumaine treener. Teist korda haaras ohjad vahepeal FC Levadia Eesti klubijalgpalli tipus kinnistanud Rüütli. Päev pärast rahvusvahelist tähelepanu pälvinud sõprusmängu Brasiiliaga teatas jalgpalliliit, et pikendab Rüütli lepingut 2011. aastani.[40] Pärast 2012. aasta EM-i valikturniiri play-off-mängudele jõudmist pikendati Rüütli lepingut veel 2013. aastani.[67]

Statistika

Suurima võiduprotsendi on (seisuga 15. november 2011) saavutanud sõjaeelsed peatreenerid Imre Nagy (2 mängu/ 2 võitu/ 100%) ja Bernhard Rein (16/6/38%), taasiseseisvumisjärgsetest Rüütli (64/19/30%) ja Pijpers (55/16/29%).

Võiduta on jäänud kolm peatreenerit: Kónya (1923–1924, kaks mängu), Elmar Saar (1939, neli mängu) ja Ubakivi (1994–1995, 24 mängu).

Kõige rohkem mänge on koondise eesotsas olnud Rüütli (64, 1999–2000, 2008–), Teitur Þórðarson (57 kohtumist, 1996–1999) ja Pijpers (55, 2000–2004). Ka ajaliselt on pikim Rüütli ametiaeg – neli aastat ja kaheksa kuud (seisuga november 2011) –, hollandlane juhtis koondist kolm aastat ja üheksa kuud ja islandlane kolm aastat ja kaheksa kuud.

Rahvuse järgi on peatreeneriks olnud kuus eestlast ja kaheksa välismaalast (kolm ungarlast, kaks hollandlast, austerlane, islandlane ja taanlane).[9][62]

Vastased

 Pikemalt artiklis Eesti jalgpallikoondise mängude loend#Tulemused riigiti
¤ Vastane Mänge + = – Väravad
3. Läti Läti 50 9 17 24 54:76
4. Leedu Leedu 44 18 8 18 74:68
1. Soome Soome 29 6 10 13 38:69
2. Rootsi Rootsi 14 0 1 13 15:50
31. Andorra Andorra 9 9 0 0 23:5
6. Poola Poola 9 1 1 7 4:18
25. Horvaatia Horvaatia 8 0 2 6 2:16
14. Sloveenia Sloveenia 7 1 1 5 4:12
18. Šotimaa Šotimaa 7 0 2 5 3:12
19. Portugal Portugal 7 0 1 6 1:18
28. Aserbaidžaan Aserbaidžaan 7 2 4 1 6:4
29. Fääri saared Fääri saared 7 4 1 2 15:10
Koondised, kellega Eesti on kohtunud vähemalt seitsmel korral. Vasakpoolses tulbas on märgitud, mitmendana Eesti nimetatud vastasega esimest korda mängis.

Eesti koondis on (andmed ja tabel on seisuga 3. juuni 2012) pidanud 367 ametlikku kohtumist, neist võitnud 88, viigistanud 83 ja kaotanud 196. Enim võite on saavutatud Leedu (18), Läti ja Andorra (mõlemad üheksa) üle; enim viike Läti (17), Soome (10) ja Leedu (8) vastu; enim kaotusi on saadud Lätilt (24), Leedult (18) ning Rootsilt ja Soomelt(mõlemad 13).

Eesti on mänginud 80 eri vastasega. Suur osa kohtumisest on peetud nelja lähinaabri Läti (50), Leedu (44), Soome (29) ja Rootsiga (14). Suurturniiride valikmänge on Eesti pidanud kõige enam Andorra, Horvaatia, Itaalia, Portugali ja Šotimaaga (kõigiga kuus).

Avamängu pidas koondis Soomega (17. oktoober 1920), esimene väljapoolt Euroopat pärit vastane oli USA (25. mai 1924). Eesti edasistest oponentidest oli esimene Aasia jalgpalliliidu liige Vietnam (4. jaanuar 1995),[68] esimene Ladina-Ameerika meeskond Mehhiko (9. mai 1998), esimene Aafrika ja araabia meeskond Egiptus (23. september 1998), esimene Okeaania meeskond Uus-Meremaa (12. oktoober 2002), esimene Lõuna-Ameerika meeskond Ecuador (9. veebruar 2003) ja esimene Sahara-taguse Aafrika meeskond Ekvatoriaal-Guinea (6. juuni 2009).

UEFA liikmesriikidest on Eesti kohtunud 51 vastasega ehk kõigiga peale Prantsusmaa. Selles arvestuses saab Eestist esimene jalgpallikoondis, kes on kõigi teiste Euroopa koondistega kohtunud. Kohtumine Prantsusmaaga on planeeritud 6. juuniks 2012.[69][70][71]

Eesti on olnud esimeseks vastaseks Lätile (24. septembril 1922 Riias), Leedule (24. juunil 1923 Kaunases) ning Sloveeniale (3. juunil 1992 Tallinnas) ja esimeseks Euroopa vastaseks Kõrgõzstanile (15. novembril 2000 Kuressaares).

Eesti on löönud 385 väravat (1,05 mängu kohta). Suureskoorilisim paremus ehk vähemalt viieväravalised võidud on saavutatud Leedu (6:0, juuli 1928; 5:0, juuni 1923; 5:0, august 1927; 5:0, september 1933), Andorra (6:1, november 1996) ja Fääri saarte (5:0, juuni 1998) üle. Enim väravaid on löönud eestlased Leedule (74), Lätile (54) ja Soomele (38).

Eestile on löödud 676 väravat (1,84 mängu kohta). Suureskoorilisimad allajäämised ehk vähemalt seitsmeväravalised kaotused on tulnud vastu võtta Soomelt (2:10, august 1922; 0:7, oktoober 1994), Norralt (0:7, veebruar 1995), Leedult (0:7, mai 1995), Iisraelilt (0:7, jaanuar 1999) ning Bosnia ja Hertsegoviinalt (0:7, september 2008). Viimane oli ühtlasi suurim MM- või EM-valikturniiridel saadud kaotus. Enim väravaid on löönud eestlastele Läti (76), Soome (69) ja Leedu (68).[72]

Tunnustused

Eesti jalgpallikoondis valiti Eesti 2011. aasta parimaks võistkonnaks.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 Läti kapten kordas Martin Reimi rekordit Soccernet.ee, 15. oktoober 2009
  2. ↑ 2,0 2,1 Läti kapten purustas Martin Reimi rekordi Soccernet.ee, 15. november 2009
  3. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Tallinn: K-Kirjastus, lk 8
  4. ↑ Eesti jalgpallikoondise 1.maavõistlus ERR Sport, 17. oktoober 2010
  5. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 9.
  6. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 13.
  7. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 119.
  8. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 15.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Margus Luik ja Indrek Schwede. Eesti Jalgpall 2002. Eesti Jalgpalliliidu ametlik teatmik, lk 50
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 17.
  11. ↑ 11,0 11,1 Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 31.
  12. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 32–33.
  13. ↑ 13,0 13,1 Baltic Cup Overview
  14. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 32–36.
  15. ↑ Reim, Olev 2002. Rahvuskoondise kümme aastat. Lk. 5.
  16. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 33.
  17. ↑ Indrek Schwede, Olev Reim: Lõvid on legend, Sporditäht, 1998, nr 12, lk 20–25
  18. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 42.
  19. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 47.
  20. ↑ Reim, Olev 2002. Rahvuskoondise kümme aastat. Lk 9.
  21. ↑ Reim, Olev 2002. Rahvuskoondise kümme aastat. Lk 7–8.
  22. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 46–54.
  23. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 48.
  24. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 54.
  25. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 53.
  26. ↑ 26,0 26,1 Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 49.
  27. ↑ Reim, Olev 2002. Rahvuskoondise kümme aastat. Lk 6–7.
  28. ↑ 28,0 28,1 Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 97.
  29. ↑ Scotland must play an Estonian encore The Independent, 8. november 1996.
  30. ↑ Šotlased lõõbivad mängu üle, mida kunagi ei toimunud. SLÕhtuleht, 27. mai 2004.
  31. ↑ 10 tähelepanuväärsemat spordisündmust Eestis, Sporditäht, 1998, nr 12, lk 9
  32. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 100.
  33. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 93.
  34. ↑ Graafik: vaata, kuidas on Eesti koondisel valiksarjades läinud Postimees, 7. oktoober 2011
  35. ↑ Tarmo Rüütli kinnitati Eesti koondise peatreeneriks Postimees.ee, 22. november 2007
  36. ↑ "Kas Eesti jalgpalli matused? Bosniale kaotati 0:7!" SL Õhtuleht, 10. september 2008
  37. ↑ "Eesti jalgpallikoondis jäi häbisse" Postimees, 10. september 2008
  38. ↑ Eesti-Brasiilia sajandi mäng? Vaevalt küll Soccernet.ee, 6. veebruar 2009
  39. ↑ Lost and found: Kaka gets police escort back to hotel Reuters, 12. august 2009
  40. ↑ 40,0 40,1 EJL pikendas lepingut Tarmo Rüütliga Soccernet.ee, 13. august 2009
  41. ↑ SAJANDI VÕIT! Eesti jalgpallikoondis alistas võõrsil Serbia 3:1 eestisport.ee, 8. ktoober 2010
  42. ↑ Estonia celebrate their greatest night uefa.com, 8. ktoober 2010
  43. ↑ Tulemusega manipuleerimine leidis kinnitust Soccernet.ee, 11. veebruar 2011
  44. ↑ Vassiljev jääb kahest koondiseväravast ilma Soccernet.ee, 14. jaanuar 2012
  45. ↑ Eesti võitis Uruguayd 2:0! Eesti Jalgpalli Liit, 25. märts 2011
  46. ↑ Eesti teenis Serbia vastu ülimagusa 1:1 viigi Eesti Jalgpalli Liit, 29. märts 2011
  47. ↑ Konstantin Vassiljev tõi kastanid tulest ja Eesti võitis Põhja-Iirimaad 2:1 ERR Sport, 7. oktoober 2011
  48. ↑ Sloveenia alistas EM-valikmängus Serbia ja Eesti pääses play-offi! ERR Sport, 11. oktoober 2011
  49. ↑ Eesti lõpetas EM-valiktsükli võitlusliku 1:1 viigiga Dublinis ERR Sport, 15. november 2011
  50. ↑ Eesti Jalgpalli Liit pikendas lepingut Tarmo Rüütliga Postimees, 21. oktoober 2011
  51. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 11–12.
  52. ↑ fcflora.ee
  53. ↑ A. Le Coq. Meie partnerid
  54. ↑ Kadrioru staadioni tutvustus kodulehel
  55. ↑ Eesti koondis astub Fääri saarte vastu uues vormis Delfi Sport, 11. august 2010
  56. ↑ Eesti vutikoondis saab uuel aastal uued särgid Eesti Päevaleht, 12. november 2003
  57. ↑ Jalgpallihaigla liikmete nimekiri – jalgpallihaigla.ee
  58. ↑ "Mis on Jalgpallihaigla ehk Eesti jalgpallifänluse lühiülevaade"
  59. ↑ Hambutu mäng jättis Eesti fännid tagasihoidlikuks EPL, 15. oktoober 2007
  60. ↑ Nädala tegija – Bosnia "BH Fanaticos" fännid Soccernet.ee, 12. oktoober 2009
  61. ↑ 61,0 61,1 61,2 61,3 Kõik Eesti Internatsionaalid läbi koondise ajaloo. Eesti Jalgpalli Liit.
  62. ↑ 62,0 62,1 Indrek Schwede 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 117–118
  63. ↑ 63,0 63,1 Margus Luik (toim.) Estonian Football 100 Years. Tallinn: ML Agency, p. 384
  64. ↑ International Matches in Europe, April–June 1995
  65. ↑ Olev Reim 2002. Rahvuskoondise kümme aastat. Lk 153–156
  66. ↑ Loendisse pole lisatud ajutiselt peatreeneri kohustäitjana tegutsenud Aivar Lillevere ja Aavo Sarap.
  67. ↑ http://sport.err.ee/jalgpall/884c07de-49fd-457d-86f8-6063d73d9511
  68. ↑ Eesti koondis oli juba varem kohtunud kahe osaliselt Aasiasse kuuluva, kuid Euroopa jalgpallis tegeva riigiga (Nõukogude Liit, 18. september 1923; Türgi, 19. juuni 1924)
  69. ↑ Estonia's sights on UEFA record fifa.com, 5. jaanuar 2011
  70. ↑ France friendly tees up Estonia's European record fifa.com, 8. veebruar 2012
  71. ↑ Eesti kohtub Prantsusmaaga ja püstitab Euroopa jalgpallis rekordi! EJL, 7. veebruar 2012
  72. ↑ Eesti koondise maavõistluste bilanss 1920– Jalgpallihaigla.

Kirjandust

Välislingid

Eesti jalgpall
Koondised
Mehed · U23 · U21 · U20 · U19 · U18 · U17 · U16 · U15 · Rannajalgpall · Saalijalgpall
Naised · U19 · U17 · U15
Liigad
Mehed
Naised
Rannajalgpall
Saalijalgpall
Karikavõistlused
Tunnustused
Mehed
Naised
Muu
Loendid
Klubid · Staadionid
Mehed (Koondislased · Koondise mängud · Lahkumismängud)
U23 (koondislased · mängud) · U21 (koondislased · mängud) · U20 (koondislased · mängud) · U19 (koondislased · mängud) · U18 (koondislased · mängud) · U17 (koondislased · mängud) · U16 (koondislased · mängud) · U15 (koondislased · mängud)
Naised (Koondislased · Koondise mängud)
Euroopa jalgpalli rahvusmeeskonnad (UEFA meeskonnad)
Praegused meeskonnad
Endised meeskonnad
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_jalgpallikoondis&oldid=3319298"