Eesti: erinevus redaktsioonide vahel

Eesti Vabariik on riik Euroopas, mis piirneb läänest ja põhjast Läänemerega (sealhulgas põhjast Soome lahega), lõunast Lätiga ja idast Venemaaga. Üle Soome lahe põhja pool on Soome, üle Läänemere lääne pool on Rootsi.

Alates 1. maist 2004 on Eesti Euroopa Liidu liikmesriik. ja enne seda läks NATOse.

Loodus

Lähemalt vaata artiklist Eesti loodus

Pinnamood

Lähemalt vaata artiklist Eesti pinnamood

Eesti on Ida-Euroopa lauskmaa osana madal ja tasane ala, mille pinnamoes ehk reljeefis vahelduvad kõrgustikud, kõrgendikud ja lavamaad madalike, nõgude ja orunditega.

Eesti suured pinnavormid kujunesid üldjoontes enne jääaega maapinna pikaajalise kulumise tagajärjel. Nüüdisaegse kuju on Eesti pinnamood saanud mandrijää kulutava ja kuhjava tegevuse ning mitmesuguste jääajajärgsete geoloogiliste protsesside tagajärjel.

Eesti kõige suurejoonelisemaks pinnavormiks on Balti klint, mida Eesti piires nimetatakse ka Põhja-Eesti paekaldaks.

Tasandikud hõlmavad suuri alasid Põhja-Eestis ja Kesk-Eestis. Lõuna-Eestis on tasandikke vähem. Tasandike hulgas eristatakse nelja madalikku: Põhja-Eesti rannikumadalik, Lääne-Eesti madalik, Võrtsjärve madalik ja Peipsi madalik.

Eestis on neli kõrgustikku: Pandivere kõrgustik, Sakala kõrgustik, Otepää kõrgustik ja Haanja kõrgustik.

Eesti kõrgeim punkt on Haanja kõrgustiku keskosas paiknev Suur Munamägi (317 m üle merepinna). Ühtlasi on tegemist Baltimaade kõrgeima punktiga.

Eesti pinnamoe kõrgemate alade hulka kuuluvad ka lavamaad. Põhja-Eestis asub kaks suurt lavamaad — Harju lavamaa ja Viru lavamaa.

Eesti pinnavormid
- Eesti tasandikud
  - Eesti lavamaad
- Eesti kõrgustikud
  - Eesti kulutuskõrgustikud
  - Eesti kuhjelised kõrgustikud

Järved

Lähemalt vaata artiklist Eesti järved

Valdav osa Eesti järvedest on jääaegse päritoluga. Järvede arv on eri andmetel umbes 1100–1500 järve. Nende kogupindala on üle 2000 km². Sellest umbes kolmveerand langeb Peipsi järve (suuruselt 5. järv Euroopas) Eesti-osa arvele ja 13% moodustab Võrtsjärv. Eestis tuleb iga 40–50 km² kohta üks järv. Võrreldes naabermaadega on Eestis järvi vähem, kuid tänu Peipsile ja Võrtsjärvele on järvede kogupindala suurem.

Eesti järvede loend

Jõed

Lähemalt vaata artiklist Eesti jõed

Eesti jõgedevõrk sai alguse üle 10 tuhande aasta tagasi. See arenes tihedas seoses mandrijää taandumisega viimase jääaja lõppedes.

Eesti jõgedevõrk on suhteliselt tihe: vooluveekogusid on üle 7000 ja nende kogupikkus on umbes 31 000 km. Vooluvetevõrk on kõige hõredam Pandivere kõrgustikul ja saarte rannikualadel, kõige tihedam Põhja-Eestis.

Kõige veerohkemad jõed on Narva jõgi, Emajõgi, Pärnu jõgi ja Kasari jõgi.

Saared

Lähemalt vaata artiklist Eesti saared

Eestil on 1520 saart. Neist suurim on Saaremaa.

Eesti saarte loend

Kliima


Vilsandi	Tallinn	Narva	Tartu

Taimestik

Lähemalt vaata artiklist Eesti taimestik

Loomastik

Lähemalt vaata artiklist Eesti loomastik

Eesti faunat võib maailma mastaabis lugeda üsna liigivaeseks. See on tingitud suhteliselt jahedast kliimast, loomastiku võrdlemisi hilisest väljakujunemisest ja muidugi Eesti territooriumi ja akvatooriumi väiksusest. Praegune loomastik on välja kujunenud peamiselt peale viimast jääaega. Imetajaid esineb 68 liiki, linde 359, roomajaid 5, kahepaikseid 11 ning kalu 71 liiki.

Maastikud

Lähemalt vaata artiklist Eesti maastikud

Metsad

Lähemalt vaata artiklist Eesti metsad

Eesti on üks maailma metsarikkamaid riike: metsaga on kaetud ligi pool Eesti maismaast ehk 2,2 miljonit hektarit. Umbes 40% Eesti metsadest kuulub riigile. Riigimetsi hoiab ja majandab Riigimetsa Majandamise Keskus.

Eesti metsad kuuluvad segametsade vööndisse. Valdavad on okaspuuenamusega puistud, kuid on ka lehtpuumetsi. Tänapäeval suudavad Eestis looduslikult metsi moodustada ainult kuusk ja mänd, kase- ja haavapuistud on ajutised. Inimese vahelesegamiseta asenduvad need lõpuks okaspuumetsadega. Viis tuhat aastat tagasi levinud laialehistest metsadest on praeguseks järele jäänud väga vähe.

Niidud ja loopealsed

Lähemalt vaata artiklist Eesti niidud ja loopealsed

Niidud on rohumaad, mida kasutatakse põhiliselt heinamaana, vahel ka karjamaana. Eesti praegustest niitudest on enamik kujunenud endistele metsa- või põllumaadele.

Suur osa Eesti niitudest, eriti Lääne-Eestis, on puisniidud. Selliste niitude rajamisel jäeti osa metsa puid ja põõsaid kasvama. Puisniidud on erakordselt liigirikkad. Läänemaal asuv Laelatu puisniit on leitud 1 m² suurusel maalapp, kus 2000. aasta suvel kasvas 76 liiki rohttaimi. See on Põhja-Euroopa rekord.

Suuremate jõgede ja järvede ääres võib kohata luha- ehk lamminiite. Luhaniitudele iseloomulik lopsakas taimestik on selline peamiselt iga-aastaste perioodiliste üleujutuste tõttu, mis setitavad niidule orgaanilisi ja mineraalaineid, aidates kaasa mullaviljakuse tõusule.

Loopealsed ehk alvarid on levinud Eesti lääne- ja põhjaosas. Need on õhukese, kuid toitaineterikka mullaga paepealsed alad. Nad on tuntud kadakase karjamaa nime all. Loopealse rohttaimed on enamasti madalakasvulised, kuidvärvikad ja liigirikkad. Kogu maailmas leidub loopealseid veel ainult Lõuna-Rootsis.

Eesti suurimad rannaniidud asuvad Matsalu märgalal. Neid on seal üle 3000 hektari. Erinevalt sisemaa niitudest on rannaniitudel palju soolalembeste taimede liike. Kohati esinevad haruldased soolakuid.

Mereäärsetel rannaniitudel on paljude linnuliikide pesitsus- ja puhkealad. Karjatamise ja niitmise lakkamisel rannaniidud hääbuvad: peaaegu kogu rannaniidule võib 5–10 aasta jooksul levida pilliroog.

Luited

Lähemalt vaata artiklist Eesti luited

Eesti luidete loend

Sood

Lähemalt vaata artiklist Eesti sood ja rabad

Sood on Eesti rikkus. Kui paljud Kesk-Euroopa riigid on oma sood peaaegu täielikult hävitanud ja näevad nüüd vaeva nende taastamisega, siis Eesti territooriumist on soodega kaetud viiendik. Terve rida neist kuulub ka looduskaitse alla.

Sood jaotatakse arenguastmeti madalsoodeks, siirdesoodeks ja kõrgsoodeks ehk rabadeks.

Eesti soode loend

Kaitsealad

Lähemalt vaata artiklist Eesti kaitsealad

Eesti kaitsealade loend

Rahvastik

Lähemalt vaata artiklist Eesti rahvastik

Demograafilised näitajad

Arvestuslikult seisuga 1. jaanuar 2006 Eestis oli 1 347 510 elanikku. Neist 620 600 ehk 46,1% oli mehed ning 726 910 ehk 53,9% oli naised. Sündimuse üldkordaja oli 10,6‰, suremuse üldkordaja 12,9‰ ja loomulik iive -2,2‰. 68,5% elanikest oli eestlased, 25,7% venelased, 2,1% ukrainlased 1,2% valgevenelased, 0,8% soomlased, 0,2% tatarlased, 0,2% lätlased, 0,2% poolakad, 0,1% juudid, 0,2% leedulased, 0,1% sakslased ja 0,7% muud rahvused. Alaealisi (vanuses 0-14) oli 15,1%, tööealisi (vanuses 15-64) 68,2% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 16,7%. Töötuse määr oli 7,9%. Elanike tihedus on 32,2 in/km².

Arvestuslikult rahvaarv oli 1 366 959 (1. jaanuar 2001), 1 361 000 (1. jaanuar 2002), 1 356 045 (1. jaanuar 2003), 1 351 069 (1. jaanuar 2004), 1 347 510 (1. jaanuar 2005), 1 344 684 (1. jaanuar 2006).

2000. aasta rahvaloenduse andmetel rahvaarv oli 1 376 743 (31. märts). Eesti rahvastikust oli eestlasi 930 219 ehk 67,9%. Teistest suurematest rahvusrühmadest oli venelasi 351 178 ehk 25,6%, ukrainlasi 29 012 ehk 2,1%, valgevenelasi 17 241 ehk 1,3%, soomlasi 11 837 ehk 0,9%.

Võrreldes 1989. aastaga on Eestis elavate eestlaste arv kahanenud 963 281-lt 930 219-ni, ent eestlaste osatähtsus on kasvanud 61,5%-lt 67,9%-ni, seda osalt mitte-eestlaste väljarände tõttu 1990ndate alguses. 1989. ja 2000. aasta vahel on eestlaste koguarv vähenenud 3,4%, venelaste arv 26%, ukrainlaste arv 40%, valgevenelaste arv 37,8%, soomlaste arv 28,8%. Aastaks 2000 on Eesti rahvastikunäitajad üldarvudes ning erinevate rahvuste esindatuse suhtarvudes sarnased umbes 1975. aasta seisuga.

Alates taasiseseisvumisest on eestlaste osatähtsus kõigi sündinute seas olnud vahemikus 70%–74%.

Eesti keele oskajate osatähtsus on aastaks 2000 rahvastikus tõusnud 80,4%-ni, eesti keele oskajate üldarv on 1 102 133. Suurenemine on saavutatud tänu sellele, et mitte-eestlaste seas on eesti keele oskus rohkem kui kahekordistunud.

Eesti keelt kõneles emakeelena 67,3% Eesti elanikest, vene keelt 29,7%.

Elanike arv Eesti suuremates linnades 2000. aasta rahvaloenduse andmeil (Algallikana kasutatud osaliselt Statistikaameti väljaannet "2000. aasta rahva ja eluruumide loendus II osa")

Linn	Elanikke	Eestlasi	Eestlaste osakaal
Tallinn	400 387	215 114	53,7 %
Tartu	101 169	80 397	80 %
Narva	68 680	3331	4,9 %
Kohtla-Järve	47 679	8479	17,8 %
Pärnu	45 500	36 112	80 %
Viljandi	20 756	18 995	91,5 %
Sillamäe	17 199	719	4,2 %
Rakvere	17 097	14 496	84,8 %
Maardu	16 738	3331	20 %
Valga	14 323	8970	62,6 %
Kuressaare	14 925	14 548	97,5 %
Võru	14 879	13 414	90 %
Jõhvi	12 112	4022	33,2 %
Haapsalu	12 054	9587	80 %
Paide	9642	8683	90 %

Tallinna elanike arv oli aastal 2000 400 378, nendest eestlasi 215 114 (53,7%), venelasi 146 208 (36,5%), muid rahvusi ning teadmata rahvusega 39 056 (9,7%). Tallinna rahvastikuregistris olevate elanike arv erines 2000. aasta alguses rahvaloenduse andmetest kuni 30 000 võrra, ent tänu elanike registreerimiskampaaniale on see erinevus vähenenud ning augustis 2004 ületas Tallinna elanike registri järgi Tallinna elanike arv taas 400 000 piiri.

Asustus

Lähemalt artiklis Eesti asustus

Vaata ka

Riik

Rannajoone pikkus on 3794 km. Maismaapiiri kogupikkus on 633 km, sealhulgas 339 km Lätiga ja 294 km Venemaaga.

Põhiseadus

Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimisega.

Riigikord

Eesti riigikord on parlamentaarne vabariik, kus valitsuse moodustamisel on määrav jõuvahekord parlamendis. Parlament on ühekojaline. Presidendi valib parlament iga 5 aasta tagant. Valitsuse moodustab peaminister, kelle nimetab president. Valitsuses on 15 liiget. Valitsuse määrab ametisse president pärast parlamendi heakskiitu.

Seadusandlikku võimu teostab ühekojaline parlament Riigikogu, millel on 101 liiget. Riigikogu liikmed valib rahvas neljaks aastaks. Kõrgeim kohtuorgan on Riigikohus. See koosneb 19 kohtunikust. Riigikohtu esimehe nimetab parlament presidendi ettepanekul.

Täidesaatvat võimu teostab Eesti Vabariigi Valitsus riigiasutuste abil:

Vaata ka

Presidendid

Eesti Vabariigi presidendid pärast taasiseseisvumist 1991 on olnud Lennart Meri (1992–2001) ja Arnold Rüütel (2001–). Riigipeade täielikku loetelu vaata Eesti riigipead. Vaata ka Eesti presidentide loend.

Järgmised presidendivalimised toimuvad ajavahemikus 9. august–28. september 2006.

Peaministrid

Vaata ka Eesti peaminister, Eesti peaministrite loend

Eesti Vabariigi peaministrid alates taasiseseisvumisest on olnud:

Edgar Savisaar (3. aprill 1990 – 30. jaanuar 1992)
Tiit Vähi (30. jaanuar 1992 – 21. oktoober 1992)
Mart Laar (21. oktoober 1992 – 8. november 1994)
Andres Tarand (8. november 1994 – 17. aprill 1995)
Tiit Vähi (17. aprill 1995 – 17. märts 1997)
Mart Siimann (17. märts 1997 – 25. märts 1999)
Mart Laar (25. märts 1999 – 28. jaanuar 2002)
Siim Kallas (28. jaanuar 2002 – 10. aprill 2003)
Juhan Parts (10. aprill 2003 – 13. aprill 2005)
Andrus Ansip (13. aprill 2005 – ... )

Sümbolid ja tähised

Eesti rahvuslill

Rukkilill

Eesti rahvuslind

Suitsupääsuke

Eesti lipp

Eesti vapp

Hümn

Eesti Vabariigi riigihümn on "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm".

Eesti riigipühad

Lähemalt vaata artiklist Eesti riigipühad

Haldusjaotus

Vaata ka: Eesti maakonnad

Eesti jaguneb 15 maakonnaks (1. järgu haldusüksus). 2. järgu haldusüksusteks on vallad (vallad ja linnad).

Maakonnad:

Ajalugu

Nimi

Vaata ka: Eesti nimi teistes keeltes

Nimi tuleneb germaani sõna "Estland" ladinakeelsest versioonist või nimest "Aestia".

Esiajalugu

Lähemalt vaata artiklist Eesti esiajalugu

Eestlased on Euroopa rahvaste seas üks kõige kauem oma praegusel asualal elanud rahvaid. Eestlaste esivanemaid seostatakse kammkeraamikakultuuriga, mille kandjad elasid Eesti alal üle 5000 aasta tagasi. Nagu teisedki varajased agraarühiskonnad, elasid eestlased majanduslikult sõltumatute patriarhaalsete sugukondadena, kus puudus märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne kihistumine. Varakeskajal oli enamik eestlasi väikemaaomanikud, kelle talud moodustasid külasid. Keskvõimu ei olnud. Maakonnad ja kihelkonnad tekkisid alles 1. aastatuhande alguses. 13. sajandi alguses elas Eestis umbes 150 000 inimest. Eestlased olid koos leedulaste (ja nende keelesugulaste preisi hõimude), lätlaste ja liivlastega üks väheseid Euroopa rahvaid, mis ei olnud kristlust vastu võtnud.

Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Lähemalt vaata artiklist Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Aastal 1193 kuulutas paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu. Saksa ristisõdijad rajasid tugikohaks Riia ja hakkasid sealt koos lätlaste esivanematega tegema sõjaretki Eesti alale. Eestlased osutasid ägedat vastupanu ja mõnikord rüüstasid ristisõdijate ala. Oluline võit saavutati pärast Võnnu piiramist toimunud lahingus Ümera jõe ääres 1210. aastal. Kindlasti oli selles võidus oma osa ka meie sugulasrahval liivlastel, kes reeturlikult meelitasid sakslased kiirelt edasi liikuma. Nii tabaski eestlaste varitsus sakslasi täieliku üllatusena ja purustati nende vägi. 1212. aastal tehti kolmeks aastaks Turaida vaherahu, millega Sakala ja Ugandi pidid tunnistama ristiusku. Pärast vaherahu lõppu (1215. aastal) toimus eestlaste üks suurimaid ja paremini organiseeritud sõjalisi operatsioone - Riia piiramine. Sealt võtsid osa nii sakalased, ugalased, läänlased kui ka saarlased. Siiski jättis rünnaku koordineeritus soovida ja puudu jäi ka sõjalisest ülekaalust, mis rünnakul alati oluline on. Saarlased sulgesid küll Väina jõe suudme, kuid neid sundisid põgenema merele ilmunud kaks koge. Nii ei saavutanud ka see suuroperatsioon olulisi tagajärgi. 1217 võitsid sakslased ja vastristitud lätlased Madisepäeva lahingu, milles hukkus eestlaste vanem Lembitu. Põhja-Eesti vallutasid Taani ristisõdijad kuningas Valdemar II juhtimisel, kes 1219 maabusid Tallinna alla. Sakslaste ja taanlaste rüüste- ning vallutusretkede tulemusena oli aastaks 1222 kogu mandri-Eesti ristitud. Samal suvel üritas Taani kuningas kanda kinnitada ka Saaremaal. Saarlased lõid aga taanlased saarelt välja ja nende initsiatiivil alustati ülestõusu kogu mandril. Varsti olidki vaenlased maalt välja löödud, ainsaks tugipunktiks jäi Lindanise (Taanilinn). Siiski ei jätkunud sõda eestlaste jaoks edukalt. Ei suudetud võita ka viimast suurimat välilahingut - II Ümera lahingut ja nii lõppeski 1223. aasta Tarbatu linnuse piiramine sakslaste võiduga. Sellele järgnes taaskord kogu mandrit hõlmav ristimine ja Riiga saabusid kogu regiooni hõimude esindajad (saadikud) rahupalvetega. Aastal 1227 alistas Mõõgavendade ordu viimase eestlaste tugipunkti - Muhu linnuse - väga verise lahinguga. Saarlased Valjala linnuses, palusid rahu, et vältida verevalamist ja nõustusid ristimisega. Sellega loetakse Muistne vabadusvõitlus tinglikult ka lõppenuks. Siiski ei saa öelda, et sellega oleksid lõppenud eestlaste vabadusepüüded ja ülestõusud (eriti Saaremaal). Lõplikuks eestlaste alistamiseks ja vabadusvõitluse lõpuks on siiski õigem pidada 1345. aastat, mil Liivi ordu surus veriselt maha Jüriöö ülestõusu Saaremaal (olles seda juba aasta varem teinud mandril). Orjarahvas sai meist tegelikult alles 16. sajandil, kui talupoegadel keelati relva kandmine, kuna just see oli tol ajal vaba mehe tunnus.

Orduaeg

Rootsi aeg

Tsaariaeg

Ärkamisaeg

Lähemalt vaata artiklist Ärkamisaeg

Eesti rahva rahvusliku ärkamisele panid teadliku aluse meie esimesed kõrghariduse saanud mehed – Kristian Jaak Peterson üliõpilasena ning arstid Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald.

Väljapaistvate tagajärgedega jätkasid rahvusliku kultuuri viljelemist pastor Jakob Hurt, Mihkel Veske, kirjanik Friedrich Kuhlbars ning teised selleaegsed eesti soost kirjamehed ja kooliõpetajad.

Vabadussõda

Lähemalt vaata artiklist Eesti Vabadussõda. Vaata ka artiklit Eesti lähiajalugu.

Vabadussõda algas 28. novembril 1918 ja lõppes 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahuga.

Põhjused

Nõukogude Venemaa valitsejate lootus maailmarevolutsiooni kohesele puhkemisele
Nõukogude Venemaa tahtis taastada endise Tsaari-Venemaa piirid
Nõukogude Venemaa tahtis laialdasemat väljapääsu Läänemerele
Eesti tahtis iseseisvuda

Tulemused

Sõda lõppes 2. veebruaril 1920 Tartu rahulepinguga, mis määratles Eesti ja Venemaa piiri. Eesti Vabariik ja Nõukogude Venemaa tunnustasid teineteist. Seega oli Nõukogude Venemaa esimene riik, mis tunnustas Eesti iseseisvust.

Tartu rahulepingus sätestatud Eesti idapiiri alusel oli Eesti Vabariigi pindala üle 47 tuhande ruutkilomeetri. Praeguse kontrolljoonega võrreldes kuulusid Eestile suurematest asulatest veel Petseri, Irboska, Jaanilinn ja Laura.

Eesti Vabariik (1918–1940)

...

Teine maailmasõda (1939–1945)

...

Stalinism, liberaliseerimine ja stagnatsioon (1945–1986)

...

Uued tuuled (1987–1991)

1987. aasta kevadel algas nn. fosforiidisõda, millega rahvas protesteeris uute kaevanduste rajamise vastu. 25. mail asutati ENSV Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu. 23. augustil korraldas Molotovi-Ribbentropi pakti avelikustamise Eesti grupp (MRP-AEG) Hirvepargis pakti aastapäeval meeleavalduse. Sügisel hakati revideerima ametlikku ajalookäsitlust. 26. septembril ilmus ajalehes Edasi ettepanek viia Eesti üle täielikule territoriaalsele isemajandamisele (IME). 12. detsembril asutati Eesti Muinsuskaitse Selts.

1988. aasta 2. veebruaril tähistati Tartus Tartu rahulepingu 68. aastapäeva. 24. veebruaril toimus Eesti Vabariigi 70. aastapäeva puhul miiting A. H. Tammsaare mälestussamba juures ning Estonia teatris. Eesti Muinsuskaitse Selts nõudis 25. märtsil esimest korda avalikult küüditatute nimekirja avalikustamist. 13. aprillil tegi Edgar Savisaar ettepaneku Rahvarinde moodustamiseks. 14. – 17. aprillini peetud Tartu muinsuskaitsepäevadel toodi välja eesti rahvuslipp. 30. aprillil ilmus ajalehes Edasi deklaratsioon Rahvarinde moodustamise kohta. 10. – 14. juunini toimusid Tallinna lauluväljakul öölaulupeod,millele pandi mitteametlik ja siiani tsenseeritud alus juba aasta varem. 16. juunil vabastati Karl Vaino ametist ning EKP Keskomitee I sekretäriks sai senine NSVL suursaadik Nicaraguas Vaino Väljas. 19. juuni avati esimene taastatud Vabadussõja mälestusmärk. 19. juulil sai alguse Interliikumine. 10. augustil avaldati Rahva Hääles Molotovi-Ribbentropi pakti salajane lisaprotokoll. 20. augustil asutati Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. 26. – 28. augustini toimus Tallinna lauluväljakul esimene Rock Summer. Septembris peetud EKP Keskkomitee XI pleenumil taaselustati Eesti-keskne poliitika. 11. septembril peeti lauluväljakul suurüritus Eestimaa laul 88, millel nõuti Eesti iseseisvuse taastamist. Sellel üritusel osalel üle 300 000 inimese. 1. – 2. oktoobril peeti Tallinna Linnahallis Rahvarinde asutamiskongress. 30. oktoobril ilmus keeleseaduse eelnõu. Oktoobris-novembris koguti NSV Liidu konstitutsioonimuudatuste rahvaarutelul selle vastu üle 800 000 allkirja. 16. novemberil peetud ENSV Ülemnõukogu errakorralisel isungjärgul kinnitati ENSV konstitutsiooniparandused ja Eesti NSV suveräänsuse deklaratsioon. 26. novembril võttis NSVL Ülemnõukogu vastu seadluse "16. novembril 1988 vastuvõetud Eesti NSV seaduse "Muudatuse ja täienduste tegemise kohta Eesti NSV konstitutsioonis (põhiseaduses)" ja Eesti NSV Ülemnõukogu deklaratsiooni "Eesti NSV suveräänsusest" mittevastavuse kohta NSV Liidu konstitutsiooni ja NSV Liidu seadustega". 5. – 7. detsembrini peetud ENSV Ülemnõukogu IX istungjäergul otsustati stalinismaegsed repressioonid inimsusevastasteks kuritegudeks ning võeti vastu otsus Eesti NSV riigikeele kohta. 10. detsembril asutati Eesti Roheline Liikumine. 24. detsembril tähistati üle hulga aja avalikult jõule.

1989. aasta 14. jaanuaril taasloodi Eesti Olümpiakomitee. 17. veebruaril kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu presiidium 24. veebruari Eesti iseseisvuspäevaks. 24. veebruaril heisati Pika Hermanni torni sini-must-valge lipp. 13. – 14. mail peeti Eestimaa Rahvarinde, Läti "Tautas Fronte" ja Leedu "Sajūdise" korraldamisel Tallinnas I Balti Assamblee. 18. mail võttis Ülemnõukogu XI istungjärk vastu otsuse ülemineku kohta isemajandanmisele ja võttis seisukoha MRP suhtes. 25. juunil taasavati Konstantin Pätsi ausammas Tahkurannas. 23. augustil, MRP 50. aastapäeval moodustati "Balti kett". 15. detsembril asutati Eesti Pank. 24. detsembril tunnistas NSVL rahvasaadikute kongress MRP lisaprotokolli olemasolu ning kuulutas selle kehtetuks algusest peale.

1990. aasta 17. veebruaril taasasutati Eesti Kaitseliit. 19. veebruaril rehabiliteeris ENSV Ülemnõukogu Presiidium umbes 60 000 nõukogude võimu poolt represseeritud isikut. 23. veebruaril tühistas ENSV Ülemnõukogu Eesti NSV konstitutsiooni paragrahvi kommunistliku partei juhtiva rolli kohta. 24. veebruarist – 1. märtsini toimusid Eesti Kongressi valimised, sellest kogust sai esimene täievoliline Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu pärast Eesti okupeerimist. Kongressi I istungjärk 11.–12. märtsil kinnitas rahva tahet taastada iseseisev riik; alaliselt tegutsevaks organiks moodustati Eesti Komitee. 23. – 25. märtsini peetud EKP XX kongressil lõhenes partei ning sündis otsus luua iseseisev EKP. NLKP-le truuks jäänud parteiliikmed moodustasid hiljem oma juhtorganid. 29. märtsil sai Arnold Rüütlist ENSV Ülemnõukogu esimees. 30. märtsil tunnistas Eesti NSV Ülemnõukogu NSV Liidu riigivõimu ebaseaduslikuks selle kehtestamise hetkest alates ning kuulutas, et algab üleminekuperiood Eesti Vabariigi taastamiseks. Indrek Toome valitsus astus tagasi. 3. aprillil nimetati Edgar Savisaar Eesti NSV valitsuse esimeheks.

8. mail 1990 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse "Eesti sümboolikast". Tunnistati kehtetuks nimetus Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Ametlikuks nimeks sai taas Eesti Vabariik.

7. augustil võeti vastu seadus riigilipu ja -vapi kohta; riigilipuks sai taas trikoloor. 23. augustil võeti Tartus maha Lenini kuju. 21. oktoobril maeti Konstantin Päts kodumulda Tallinna Metsakalmistule.

13. jaanuaril 1991 pärast NSV Liidu juhtkonna sanktsioneeritud veriseid sündmusi Leedus kirjutati Tallinnas alla Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Vene NFSV ühisavaldusele ning lähetati see ÜRO peasekretärile. Moodustati Erakorraline Kaitsenõukogu. 18. jaanuaril hakati Toompeale püstitama barrikaade. 1. märtsil sai miilitsast politsei.

19. augustil toimus riigipöördekatse NSV Liidus. Tallinna poole hakkasid liikuma sõjaväekolonnid. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu andis Eesti Vabariigi Erakorralisele Kaitsenõukogule erakorralised volitused.

Taasiseseisvumine

20. augustil 1991 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riikliku iseseisvumise kohta. 21. augustil anti Pärnus kätte esimesed Eesti Vabariigi isikutunnistused.

Island tunnustas 22. augustil esimese riigina Eesti Vabariiki. 23. augustil võeti Tallinnas maha Lenini kuju – Lenini puiesteest sai Leninita puiestee. Eesti Vabariigi Valitsus otsustas lõpetada NLKP vabariikliku organisatsiooni tegutsemise Eesti territooriumil. 24. augustil tunnustas Venemaa Eesti Vabariigi riiklikku isesesvust. 27. augustil tunnustasid Euroopa Ühenduse 12 riiki Balti riikide iseseisvust. 29. augustil avati Tallinnas esimene välisriigi suursaatkond – Rootsi saatkond. 2. septembril tunnustasid ka Ameerika Ühendriigid Balti riikide iseseisvust. 3. septembril otsustati moodustada Eesti Vabariigi kaitsejõud. 6. septembril tunnustas NSV Liidu Riiginõukogu Balti riikide iseseisvust.

10. septembril võeti Eesti vastu Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise liikmeks. 13. septembril alustas tööd Eesti Vabariigi Põhiseaduslik Assamblee. 17. septembril võeti Eesti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks. 18. septembril võeti Eesti Olümpiakomitee Rahvusvahelise Olümpiakomitee liikmeks.

1. oktoobril tulid müügile esimesed taasiseseisvunud Eesti postmargid. 9. oktoobril taastati Eesti ja NSV Liidu diplomaatilised suhted, 24. oktoobril sõlmiti need Eesti ja Vene NFSV vahel. 8. detsembril аllkirjastatud Belovežje kokkuleppega otsustati likvideerida NSV Liit ning moodustada Sõltumatute Riikide Ühendus. NSV Liit riigina lõpetas eksistentsi 26. detsembril, kui iseennast saatis laiali selle riigi kõrgeim võimuorgan NSVL Ülemnõukogu.

20. juunil 1992 toimus Eestis rahareform – võeti kasutusele Eesti kroon. 28. juunil võeti rahvahääletusel vastu Eesti Vabariigi põhiseadus, mis jõustus 3. juulil. 20. septembril toimusid Riigikogu ja vabariigi presidendi valimised. Sellega jõudis lõpule riigi taasiseseisvumine.

Kultuur

Eesti kultuur on enamjaolt retseptiivne, rangelt võttes puudub iseseisev kultuuripind. Eesti kultuur on peamiselt mõjutatud saksa kultuurist, seda seoses ristisõdijate vallutuste ja valitsemisega Eesti aladel, kuid ka muude naaberriikide kultuurid on oma mõju avaldanud. Tänapäevase eesti kultuuri kujunemisel on suur osa vene kultuuril ja Nõukogude Liidu liikmeks olemisel.

Eesti rahvuseepos on "Kalevipoeg".

Esimene eestikeelne raamat trükiti 1535. aastal, selleks oli Tallinna pastorite Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismus (Wanradt-Koelli katekismus).

Ärkamisaeg

Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerimine, staatilise agraarühiskonna ümberkujunemine moodsa euroopaliku ühiskonna suunas, industrialiseerimine, linnastumine, vasttärganud rahvusluse võidukäik. Keiser Aleksander II (1855–1881) vabameelne sisepoliitika ja vene talurahva vabastamine pärisorjusest (1861) andsid Balti provintsides toimunud reformidele uue hoo. Uus passikorraldus (1863), mis andis talupoegadele esimese isikut tõendava dokumendi, suurendas nende liikumisvabadust ja soodustas väljarändamist Venemaale. Teoorjuse (mõisnike õigus nõuda talupoegadelt maa kasutamisõiguse eest kindlat tööpanust) kaotamisega (1868) läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele. 1866. aasta vallakogukonnaseadus vabastas talurahva omavalitsuskogud mõisniku võimu alt ja andis neile laia otsustuspädevuse kohalikes majanduslikes ja ühiskondlikes asjades.

1860. aastail algas Eesti alal massiline talude päriseksostmine mõisatelt vabaturuhinnaga, mis valitseva maapuuduse ja ostusoovide suure hulga tõttu oli mitu korda kõrgem kui Venemaal. Talupojad ostsid oma põliskohad välja pikaajalise pangakrediidiga, mis tasuti lina- ja kartulikasvatusest saadud tuludest (lina hinda tõstis USA kodusõja tõttu vähenenud puuvilla sissevedu Euroopasse). 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermangus) talupoegade omanduses üle 80%, Põhja Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast, osa talusid jäi rendile. Täisperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem ja vitaalsem rühm.

Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandi keskel ka eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega (tšehhid, soomlased, lätlased jt), kellel puudus kogemus lähemasse ajalukku ulatunud riiklusest. Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit — ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud. Vene keskvõimu dikteeritud poliitilisest olukorrast ja baltisakslaste poolt domineeritud kultuurisituatsioonist tingitud tõrjutus, ahistatus ja otsustamisõiguse puudumine motiveeris “ärganud talurahva” eliiti ehitama üles oma rahvust ja eesti rahvusühiskonda juba “valmis” saksa ja vene ühiskondade kõrvale, mitte nende osana.

1857. aastal võttis esimese eestikeelse ajalehe “Perno Postimees” asutaja, Johann Voldemar Jannsen (1819–1890) senise “maarahva” asemel omanimetusena kasutusele mõiste “eestlased”. Haritlastest rahvuspatrioodid innustasid eestlasi osalema avalikus elus, määratlesid tärkava rahva õiguslikud ja kultuurilised nõudmised ja organiseerisid kollektiivsete palvekirjade saatmise Vene võimudele (1864, 1881). Liberaalsetest ideedest lähtuv rahvuslik liikumine oli suunatud ennekõike seisusliku ühiskonnakorralduse, saksa-vene ülemkihtide sotsiaalse ja rahvusliku surve ning oma rahvuskaaslaste saksastamise ja venestamise vastu. Eestlaste etnilise püsimajäämise ja rahvusliku arengu kõige olulisemaks tagatiseks pidasid liikumise juhid omakeelse euroopaliku kõrgkultuuri rajamist.

Rahvusliku ärkamise kõrgajal, 1860–1880, valitses liikumises poliitiliselt mõõdukas, etnilis-lingvistilisi eesmärke püüdlev suund, mis asetas rõhu rahvuskultuuri ja emakeelse hariduse väljaarendamisele. Eesti rahvusideoloogia alusepanija, pastor ja keeleteadlane Jakob Hurt (1839–1907) kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Liikumise radikaalset suunda juhtis Carl Robert Jakobson (1841–1882), pedagoog, kirjanik ja ajakirjanik, esimese eestikeelse poliitilise ajalehe Sakala (ilmus aastatel 1878–1882) asutaja. Jakobson sõnastas eesti rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi (talurahva ja linlaste esindatust kubermangude maapäevadel, Balti erikorra ja baltisaksa aadli privileegide kaotamist). Peamist liitlast saksavastases võitluses nägi ta Vene keskvalitsuses.

Ärkamisaegses eesti kirjanduses ja kunstis valitses valgustusideedest lähtuv, “kihistumata muinasühiskonda” idealiseeriv rahvusromantiline suund. Isamaalistes luuletustes ja lauludes ülistati Eesti looduse ilu ja väljendati palavat armastust kodupinna suhtes. Üha teadlikumalt eeskujuks võetud hõimurahva soomlaste rahvapärimuse ainetel konstrueeriti “muinaseesti maailmapilt”, millesse kuuluvate rohkete mütoloogiliste tegelaste tekkest ja tegevusest loodi hulk kunstmuistendeid. Ajaloolistes jutustustes idealiseeriti muistset priiuseaega ja kirjutati rahva teadvusse ettekujutus 700-aastasest orjaööst.

Tähtsat osa rahvuslikus liikumises etendasid eesti seltsid, mis loodi saksa seltside eeskujul üle kogu maa; kihelkondades asutati laulukoorid ja orkestrid. Viljandimaalt alguse saanud liikumisest raha kogumiseks eesti õppekeelega kõrgema rahvakooli (Aleksander I auks nimetati seda Eesti Aleksandrikooliks) asutamiseks kujunes ülemaaline massiorganisatsioon eesotsas Peakomiteega (tegutses 1870–1884), mis tegeles rahvusliku agitatsiooni ja kultuuriürituste korraldamisega. Tartus asutatud, eesti soost haritlasi koondav Eesti Kirjameeste Selts (tegutses aastail 1872–1893) arendas eesti kirjakeelt, korraldas rahvaluule ja etnograafilise materjali kogumist ning eestikeelse kirjanduse väljaandmist. 1865. aastal asutatud laulu- ja mänguselts (s.o teatriühing) “Vanemuine” pani aluse eesti rahvuslikule teatrile (esimene etendus [[187099) ja korraldas 1869. aastal saksa eeskujul I üldlaulupeo, millest võttis osa 1000 lauljat-mängijat ja 12 000 pealtvaatajat (tänaseni püsival traditsioonil on keskne koht eesti rahvusteadvuse kinnitamisel).

Laulev revolutsioon

Peale Eesti taasiseseisvumist on püütud hoogsalt järele jõuda Euroopas vahepeal toimunud muutustele ning on toimunud erakordselt katalüseeritud retseptsioon. Suur mõju on rahvusvaheliselt valdaval briti-ameerika kultuurikontekstil, mille suunas ja millest lähtuvalt oma kultuuri püütakse kujundada.

Vaata ka

Välislingid

@@ 26. rida: / 26. rida: @@
 Alates [[1. mai]]st [[2004]] on Eesti [[Euroopa Liit|Euroopa Liidu]] liikmesriik.
+ja enne seda läks NATOse.
 ==Loodus==
 ''Lähemalt vaata artiklist [[Eesti loodus]]''