Ants Lauter

Ants Lauter (5. juuli 1894 Veski küla, Velise vald – 30. oktoober 1973 Tallinn) oli eesti näitleja, lavastaja, teatrijuht ja pedagoog.

Elutee

Lapsepõlv ja koolitee

Ants Lauter sündis Velise vallas Veski külas. Vennad Jüri, Kustas, Mihkel ja õde Anu olid kõik Hansuks ristitud vennast vanemad ning kooli lõpetanud, kui viimane 7-aastaselt 1901. aastal alles õpinguid alustas. Esimene kool oli vallakool. Vend Mihkel oli Päärdus kooliõpetajaks ning Ants käis algul seal. Aasta pärast viidi vend Mihkel üle Velisele, Ants järgnes. Vallakooli aeg lõppes Antsul aga Valgus, sest vend määrati vahepeal sinna. Nii käis Ants ühe vallakooli asemel kolmes.

Isa Mihkel, vallavanema ametit pidav hoolas mees soovis, et Antsust saaks kantseleiametnik. Haridustee jätkus Järvakandi ministeeriumikoolis. Ants oli siis 11-aastane. Väikest Lauterit huvitasid madrused ja püssid. Lemmikraamatuteks olid Eduard Bornhöhe „Tasuja“ ja „Villu võitlused“. Esimene etteastumine oli kooliaktusel Krõlovi valmiga „Demjani kalasupp“.

Teatrit nägi noor Lauter esmakordselt Raikülas piduõhtul, kus mängiti Rutoffi „Vastu vett“, talle tundus kõik nähtu kirjeldamatult ilusana. 1909. aastal lahkus Ants haridusteed jätkama Tallinnasse Narusbeki kooli. Õppemaks oli kõrge ning isa tegi suuri pingutusi, et Antsu õpingute eest maksta. Tallinnasse jõudes hakkas ta ka kohe aktiivselt "Estonia" teatrit külastama ja viis end kurssi "Estonia" trupiga. Imetles ja vaimustus teatrist. Imetlusest meeletuna jälitas ta sageli näitlejaid. Tallinnas tekkis tal vastupandamatu soov ka ise näidelda.

1911. aastal lõpetas ta kooli ning temast sai kontoriametnik Mayeri vabrikus. Lauteri töökaaslased tegid vabal ajal „teatrit“ tolleaegses antvärkide klubis „Gewerbevereinis“. Ka Ants esines mitmetel õhtutel lauldes ja tekste esitades. Esinemisisu kasvas ja „Estonia“ kiskus võimsa magnetina.

1913. aastal tegid Antsu kaks venda proove Mändmetsa „Nelja päevaga“. Neist vanem – Kustas, Saue vallakirjutaja ja näiteringi hing, kutsus ka Antsu kaasa lööma. Lavastus valmis ning seda etendati ka väljaspool Sauet. Ühel külalisetendusel Kohilas sattus etendust pealt vaatama Karl Jungholz ja Theodor Altermann, kes otsisid just sel hetkel noort inimest, kes neile "Estoniasse" tööle sobiks. Antsul polnud nende arvates väga vigagi ning nõnda kirjutasid kaks teatrisuurmeest Paul Pinnale ning pakkusid Antsule võimalust tulla senise 48-rublase kontorikuupalga asemel 35-rublase teatrikuupalgaga „Estoniasse“ näitlejaks ja inspitsendiks. Ants oli kõhklematult nõus. Siit algas Ants Lauteri teatritee, 1913. aastal. Ants oli 19-aastane.

Teatritee algusaastad

1913. aasta sügisel avati "Estonia" uus maja Shakespeare’i „Hamletiga“. Ants oli seal Fortinbrasi rollis. Karl Jungholz kutsus Antsu enda juurde koju, et talle lavalist liikumist ja kõnet õpetada. Ants meenutas oma esimest etendust naljatlevalt hirmutundega.

Pärast Fortinbrasi mängis ta terves reas väiksemates osades. Pinna püüdis temast välja lihvida maapoisikohmakust. Talle endale jäi esimesest hooajast kõige paremini meelde C. Rossleri „Viis frankfurtlast“. Esimest korda mängis ta siin koos Erna Villmeriga. Samuti sai nooruk siin esimest korda lilli ja oli sellest ehmunud ja meelitatud.

Hooaja lõpul, 1914. aasta kevadel lagunes „Estonia“ trupp. Karl Jungholz läks Pärnusse, Paul Pinna Nižni Novgorodi operetiteatrisse. Altermanni haigus, mille tunnused olid ilmnenud juba „Hamletis“, muutus raskemaks. Altermann kirjutas Lauterile, et see Jungholziga Pärnusse ei läheks ning tunnistas ta oma järglaseks. Lauter sai üha suuremaid rolle ning Altermann tegi temaga eraproove.

Sõja-aegne teatritegevus

1915. aasta algul Ants mobiliseeriti. Rindel sai Lauter aga gaasimürgituse ning pärast paranemist viidi ta üle tagavarapolku Novgorodi. Polgul oli oma teater, mis andis 2–3 korda nädalas etendusi. Ants tegi seal kaasa kuni teenistusest vabanemiseni 1917. sügiseni. Sealt edasi sai temast Novgorodi Linnateatri näitleja, kus ta oli 1918. aasta augustini. Venemaal olles õppis ta palju ning omandas teistsugust näitlemisviisi kui „Estonias“. Tal olid kolleegideks suured eeskujud, Venemaa tippnäitlejad. Tuli mängida väheste proovidega palju ja laiahaardeliselt.

1918. aasta augustis jõudis Lauter tagasi Eestisse. Jungholz võttis ta vastu avasüli, kuid Venemaal olles rooduülema ametit pidanud Lauter oli karjumiste ja käsklustega oma hääle rikkunud.

Eestis tagasi

Kümne hooaja kestel, 1918. aasta sügisest 1928. aasta sügiseni valmib Lauteril sadakond rolli, enamus peaosad. Naasnud Venemaalt hakkas ta ka kohe lavastama. Ta oli algaja, kuid sellegipoolest lavastas meeletu tempoga – kümne aasta vältel ligi kaheksakümnel korral. See oli rohkem kui pool repertuaarist. Ta mängis kaasa Vene Draamateatri etendustes, lavastas Pärnu „Endlas“ ja Draamastuudios, tõlkis näidendeid. Aru saanud, et võimed jäävad tehniliste vajakajäämiste taha pidama, hakkas Ants võtma hääleseade tunde, tegi sporti, võimles, käis liikumise tundides. Allutas keha oma tahtele ning seda kõike teatri tarvis. Häält ta tagasi siiski ei saanud, vaid omandas oskuse rikutud häält kasutada.

1920 ning 1923 külastas Lauter Lääne-Euroopa teatrilinnu – Berliini, Viini, Prahat, Leipzigi ning kogus sealt innukalt tähelepanekuid ja oskusi. Proovis seejärel ka eesti teatris moodsat välismaal nähtud mängulaadi rakendada. Ekspressionistlikele katsetustele oli kõrgpunktiks 1924. aastal lavastatud Tolleri „Masinahävitajad“, mille kriitikud esile tõid kui leidlikku, huvitavat, senist taset ületavat saavutust lavastajatöö kallal.

1923. aasta sügisel lavastas Karl Jungholz „Hamleti“ ning seekord mängis Ants Lauter selles nimiosa – Hamletit. Fortinbrasist oli saanud Hamlet. Teatrisse tööle astumisest oli möödunud 10 aastat. Selja taga oli tublisti üle 100 rolli.

1925. aastal, pärast Karl Jungholzi surma, sai Lauterist viimase järglane – "Estonia" draamatrupi juht.

Lavakunstnikuks kujunemise tormi juurde mahtusid ka mõttevahetused Stanislavski teemadel Erna Villmeriga. 1928. aasta sügisel sõitis Lauter koos Erna Villmeri, Liina Reimani ja Betti Kuuskemaaga Moskvasse Kunstiteatri 30-aastasele juubelile. Seal kohtus ta esmakordselt Stanislavskiga. Seal olles sai ta järjekordse vaimustuse osaliseks.

Lavaliselt täiskasvanuks saamine

Kolmekümnendail ei vähenenud töökoorem sugugi. Üle poolte näidendeist jäid Lauteri lavastada. Temast sai ka õppejõud Eesti Teatrikoolis. Suur osa Lauteri kasvamisel teatri osas oli õppereisidel. Ta külastas 1928. ja 1937. aastal Saksamaad, 1934. aastal Nõukogude Liitu, 1929. aastal Poolat, 1937. aastal Rootsit, Norrat, Taanit ja Inglismaad. Peaaegu terve hooaja – 1928/29 – viibis ta Berliinis, kus nägi väga täpset ja süstematiseeritud, lausa matemaatilise täpsusega teatrit. Lauter pidas parimaks välismaa teatriks Poola teatrit, kuna ütles, et poola näitlejad omavad slaavi tõugu teatriverd ja täiendavad seda suure osavusega prantslastelt laenatud peene maitse ja vormiga.

Välismaa reisidelt naasnud, oli Lauter välises kokkuhoidlikum, täpsem ja näidendi mõttele rohkem avarust andev. Täiendas end igal rindel, oli kõige suhtes äärmiselt tähelepanelik. 1937. aastal jõudis Eesti teatrisse ingliskeelne väljaanne Stanislavski raamatust „Näitleja töö iseendaga“. Lauter tõlkis õhinaga olulisima ning viis selle kohe oma näitlejatele lugeda.

Näitlejana mängis Lauter kolmekümnendail aastail kõige mitmekesisemaid osi, talupoegadest ärimeesteni, advokaate, sõjamehi, arste – rumalaid, arukaid, õilsaid, alatuid, noori, vanu.

1939. aastal polnud Lauter enam draamatrupi juht. Ka lavastajatöö koormus oli muutunud ülejõukäivaks ning ta jätkas näitlejana. Hooajal 1940/41 ei lavastanud ta ühtki lavastust. 1941. aastal mobiliseeriti Ants Lauter ja viidi Ivdelisse Sovhoosi. Seal pidi ta tegema kõikvõimalikke põllutöid. Paul Pinnal, kes oli samuti mobiliseeritud, olid peas keerlemas aga teatrimõtted ning mõne aja pärast kutsutigi ta Nõukogude Eesti valitsuse poolt Tšeljabinski Eesti Kunstiansambleid organiseerima. Trupiga käidi esinemas sõjarühmadele ja laskurdiviisidele.

Ajapikku liikus lahingupiir aina rohkem ja rohkem läände ning mõne aja pärast oligi draamatrupp oma esinemistega juba Narvas ja Võrus. Jõuti tagasi Eestisse, kus leiti eest Estonia kahjustatud teatrimaja. Lauter oli üks eestvedajatest, kes teatrit taas üles ehitama hakkasid. Loometöö jätkus samal ajal aga teistes ruumides. Ka Lauter asus kohe lavastama. Väljapaistvamad neist: A. Tšehhovi „Kolm õde“ ja A. Jakobsoni „Kaks leeri“.

1947. aastal sai Ants Lauter kui instituudi lavakunsti kateedri õppejõud professori nimetuse. 1947. ja 1948. aastal pälvis Lauter Nõukogude Eesti preemia 1948. aasta suvel anti Lauterile NSV Liidu rahvakunstniku nimetus. 1949. aasta kevadel liideti Estonia draamatrupp Tallinna Riikliku Draamateatri omaga, mille peanäitejuhiks sai Ants Lauter. Ühel traagilisel koosolekul pidi ta aga selle ameti maha panema ning temast sai 1951. aastal Vanemuise näitleja ja lavastaja. Vanemuises tuli tal töötada E. Kaiduga, A. Poljakoviga ja K. Irdiga. 1952. aastal pälvis Ants Lauter Stalini preemia ning 1956. aastal Lenini ordeni. 1958. aasta suvest sai Ants Lauter „Estonia“ direktoriks ning 1959. a. jäi Ants Lauter pensionile. Aastatel 1960–1962 töötas Lauter veel Estonia kunstilise konsultandina. Ka elu lõpuaastatel tegutses ta oma koostatud päevaplaani järgi ning arvas sinna valudest ja nõrkusest hoolimata isegi suplemise. Lauter suri 79-aastasena 30. oktoobril 1973 Tallinnas.

Eesti Teatriliit annab aastast 1975 välja temanimelist noore näitleja ja noore lavastaja preemiat.

Ants Lauterist on ilmunud tema mälestuste ja artiklite kogumikud „Käidud teedelt“ (I 1979, II 1982).

Temast on film „Mõistus, tahe, töö ja Lauter“ (1963, ETF).

Erna Villmer Ants Lauterist

"Pärast Venemaalt tulekut (1918. aastal) oli Ants tavaline provintslik edev ja täispuhutud asjaarmastaja, nagu neid oli küllalt noorte näitlejate hulgas. Pikapeale muutus Lauteri mäng loomulikumaks ja tasasemaks. Ta arenes oma töö, aastate ja elu mõjul.

Lauter lõi oma kujud spontaanselt. Nagu välgu sähvatusel leidis ta proovil oma kuju. Meie kõik imetlesime sellist kiiret protsessi. Lauter raputas otsekui varrukast oma karakterosi. Ta liikus sealjuures välistel karakterjoontel ja oli selles võrratu. See looming ei jäänud ainult välistesse joontesse – elustav veri voolas muidugi ande-südamest, närvitsentrumist. Kui ütelda piltlikult – Lauter oli veepealne aurik, mina allveelaev.

Partnerina oli Lauter mulle seda, mis instrumentaalkunstnikule hea mänguriist. Kui partner reageerib õiges suunas, kui tema elamuste ja mõtete helid vastavad sinu helidele, on kerge luua. Iga mu sõna või tunne-mõte leidis õige vastukaja.

Lauter oli lavastajana kõigepealt täpne, lausa matemaatiline. Lava oli tema režiiraamatus nagu malelaud, mille ruutudes liikusid malendid. Kui mõnel neist oli võõrastus sellise viisi vastu ja hakkas liikuma oma tahtmist mööda, siis oli Lauter painduv küllalt, et nõustuda, kui selline muutus oli põhjendatud, esile kutsutud näitleja inspiratsioonist. Kuid ta märkis selle muutuse kohe oma režiiraamatusse, et juba järgmisel proovil seda vajaduse korral meelde tuletada“.

Ants Lauteri mõtteid

„Päev, millal inimene midagi uut ei õpi, on kaotatud päev. Väljendugu see uus teadmiste, oskuste või lihtsalt uute muljete juurdesaamise näol.“

„Näitejuht peab olema kasvataja, kes peab juhtima näitlejate tähelepanu sellele, et ta oma võimete piirides annaks enesest maksimumi – ja et ta ei piirduks ainult oma osa lihtsa „ärategemisega“. Meil on tarvis lahti saada hurraatava asjaarmastaja vaimust, mis pole kooskõlas kutselise teatri süsteemiga, ning kohusetundliku tööga tuua esile oma annet. Seda olen nõudnud niihästi eneselt kui ka teistelt. Peaaegu kõik meie näitlejad on autodidaktilised leiutajad üksteise najal.“

„Näitleja peab looma elust. Järelikult peab ta eluga kokku puutuma. Elu ei lakka hetkekski. Ka näitleja loomingulised tähelepanekud peavad kestma vahet pidamata. Igal hetkel, kus ta silmad ja kõrvad on lahti. Igal hetkel peab ta olema erk ja tähelepanelik. Nii ümbruse kui ka iseenda suhtes. Ainult sel teel saab ta lavalgi anda täisverelisi inimesi: kõige mustemaski südames oma päikesetera ja kõige õilsamaski hinges oma terakese musta.“

„Meisterlikkus nõuab meistrilt pingelist ja vahetpidamatut tööd enda kallal. Algul selleks et üldse meistriks saada, pärast – et meistriks jääda. Anne üksi ei tee veel meistriks. Lihvimata teemant pole veel briljant. Kuid tehtud briljandiks, ta jääbki selleks. Anne aga nõuab pidevat hoolt ja arendamist. Muidu ta roostub ja muutub muuseumlikuks väärtuseks.“

Elu- ja töökäik

Vanemad olid talupidajad. Peres oli 5 last – Jüri, Kustas, Mihkel, Anu, Ants.

Õppis Päärdu, Velise ja Valgu vallakoolides ning Järvakandi ministeeriumikoolis. Vanemad talupidajad.

Lõpetas 1911 Tallinna kaubanduskooli.

Alustas teatritegevust 1913 „Estonias" inspitsendina ja näitlejana,

Võttis lipnikuna osa I maailmasõjast

1916–1918 mängis Novgorodi teatris.

1918–1926 Estonia draamajuht

1926–1927 „Endla“ lavastaja ja näitleja.

1927–1941 Estonia draamajuht

1941 Mobiliseeriti reservohvitserina Punaarmeesse

1942 osales ERKA asutamises

1944 juhtis ERKA draamatruppi

1944–1949 „Estonia“ peanäitejuht

1949-Draamateatri peanäitejuht

1950–1951 näitleja Draamateatris

1951–1958 „Vanemuise“ näitleja ja lavastaja

1953–1955 Vanemuise kunstiline juht

1958–1959 „Estonia direktor

1960–1962 „Estonia“ kunstiline konsultant.

1938–1941 Tallinna Konservatooriumi Lavakunstikooli õppejõud

1946–1950 Eesti Riikliku Teatriinstituudi lavapraktikaõppejõud (aastast 1947 prof., tagandati ebaseaduslikult 1950)

1945–1950 ja 1969–1973 ETÜ juhatuse esimees.

Suri 30. oktoober 1973 Tallinnas.

Oli abielus 1917–1925 Maria Merjanskajaga (kelle isa oli näitleja Nil Merjanski), 1928–1949 Erna Villmeriga ja 1949. aastast Heli Viisimaaga.

Lauter on olnud iseõppija. Tema teatrikooliks on olnud proovid, etendused, reisid, raamatud, tähelepanekud, vaidlused, järelemõtlemised. Oma esimeseks õpetajaks peab Lauter Karl Jungholzi, oma esimeseks teatriarmastuseks Altermanni. Esimeselt sai ta nõuandeid, õpetusi ja teadmisi, teine oli talle eeskujuks. Kõiges ja kõikjal. Ta tahtis mängida nii nagu Altermann.

Ants Lauteri lavastused ja osad teatrilaval

"Estonias"

1913

• Fortinbras (W. Shakespeare’i „Hamlet“) 24. VIII.
• Ivask (C. R. Jakobsoni „Artur ja Anna“) 25. VIII.
• Ohvitser (L. Andrejevi „Meie elupäevad“) 19. IX.

1914

• Jakoble (C. Rössleri „Viis frankfurtlast“) 16. I.
• Ohvitser (A. Gorodetski „Ivan Sussanin ehk Elu tsaari eest“) 21. II.
• Sander (E. Vilde „Pisuhänd“) 25. II.
• Elga vend (G. Hauptmanni „Elga“) 31. VIII.
• Osatäitja (H. Bohrmann-Riegeni „Kaotatud au“) 20. IX.
• Hannus Raud (H. Anto „Merepojad“) 27. IX
• Hermann (E. Wildenbruchi „Lõoke“) 11. X.
• Osatäitja(G. Okonkowski „Kosjaturg“) 1. XI.
• Osatäitja(J. Nestroy „Purustatud vaim“) 15. XI.
• Kunstnik(R. Presberi „Venus Anadyomene“) 22. XI.
• Hans(J. Liivi „Varemed“) 13. XII.

1915

• Osatäitja (B.Bjornsoni „Noorpaar“) 3. I.
• Nezanamov (A. Ostrovski „Süüta süüdlased“) 10. I.

1918

• Piibeleht (E. Vilde „Pisuhänd“) 4. IX.
• Cleaver (J. Galsworthy „Justiits“) 17. IX.
• Neznamov (A Ostrovski „Süüta süüdlased“) 8. X.
• Felicien Bedarride (P. Gavault’ „Väike kompvekiplika“) 5. XI.
• Gustaw Kundke (C. Viebigi „Preili Freschbolzen“. Mängiti koos sama autori näidendiga „Võitlus mehe pärast“) 12. XI.
• Hlestakov (N. Gogoli „Revident“) 3. XII.
• Kählmann (A. Kitzbergi „Enne kukke ja koitu“) 10. XII.

Lavastused

• „Süüta süüdlased“. „Väike kompvekiplika“. „Revident“.

1919

• Richard Didgeon (G. B. Shaw’ „Kuradi õpipoiss“) 21. I.
• Bischof (W. Schmidtbonni „Appi, laps kukkus taevast!“) 4. II.
• Ernesto (J. Echnegaray „Suur Galeotto“) 15. IV.
• Demetrius (W. Shakespeare’i „Suveöö unenägu“) 30. VIII.
• Kurt von Selzer (H. Sudermanni „Ülem elu“) 14. X.
• Allan (A. Strindbergi „Surmatants“) I osa – 2. XII, II osa – 12. XII.
• Teddy Kimberley (A. Rivoire’i, L. Besnard’i „Sõber Teddy“) 23. XII.

Lavastused

• „Kuradi õpipoiss“.
• C. Rössleri, L. Helleri „Tugitoolis“ 18. III.
• „Suur Galeotto“.
• A. Tšehhovi „Kirsiaed“ 23. IX.
• „Ülem elu“.
• „Sõber Teddy“.

1920

• Dr. Roby Woodleigh (G. Kadelburgi, R. Presberi „Tume täpp“) 13. I.
• Paris (W. Schmidtbonni „Mängiv Eros“) 4. II.
• Thomas Armstrong (E. Sheldoni „Romaan“) 2. III.
• Noor piirivaht (K. Schönherri „Naiskurat“) 13. IV.
• Anton Melzer (G. Dregely „Hästiõmmeldud sabakuub“) 24. VIII.
• Karl Rünk (E. Peterson-Särgava „Sõnajalaõis“) 31. VIII.
• Stefan Prandtner (E. Knoblauchi „Juudaskell“) 14. IX.
• Balthasar (C. Goetzi „Tuvikene pihus“), hr. Tittori (C. Goetzi „Koer peas“) – „Menagerie“ 28. IX.
• Friedl (R. Greinzi „Mägioja perenaine“) 19. X.
• Miljardäri poeg (G. Kaiseri „Gaas“) 2. XI.
• Viscount Goring (O. Wilde’i „Ideaalne abikaasa“) 23. XI.
• Gaius Petronius (H. Sienkiewiczi „Quo vadis?“) 14. XII.

Lavastused

• „Romaan“.
• „Naiskurat“.
• M. Glassi „Potaš ja Perlmutter“ 4. V.
• „Juudaskell“.
• „Menagerie“.
• „Quo vadis?“.

1921

• Marc-Arron (S. Michaelise „Revolutsiooni pulm“) 25. I.
• Remigio (A. Schnitzleri „Naine pistodaga“) 8. II.
• Prinzivalli (M. Maeterlincki „Monna Vanna“) 1. III.
• Johann Vincenz Maurermeier (H. Lautensacki „Kirikumõisa komöödia“) 22. III.
• Sõber (W. Hasencleveri „Poeg“) 19. IV.
• Arlekiin (R. Lothari „Kuningas Arlekiin“) 28. IV.
• Harry Marsland (G. Moseri „Raamatukoguhoidja“) 10. V.
• Arnold Melchthal (F. Schilleri „Wilhelm Tell“) 8. IX.
• Jaan Jalakas (A. Kitzbergi „Püve talus“) 16. IX.
• Figaro (P. Beaumarchais’ „Figaro pulm“) 27. IX.
• Turkka (T. Pakkala „Parvepoisid“) 11. X.
• Emmanuel (J. Romains’i „Põline Cromedeyre“) 18. X.
• Henri (H. Devere „Navarra Henrik“) 22. XI.
• Prints Paul (O. Strausi „Viimne valss“) 6. XII.

Lavastused

• „Revolutsiooni pulm“.
• „Monna Vanna“.
• „Kirikumõisa komöödia“.
• „Raamatukoguhoidja“.
• „Figaro pulm“.
• „Navarra Henrik“.

1922

• Insener Vihalem (S. Vardi „Dekoratsioon“) 10. I.
• Prokurör Pantasi Tschuku (L. Ganghoferi, M. Brocineri „Waleni pulm“) 31. I.
• Krahv Aleksei Gorny (M. Lengyeli, L. Biro „Tsaarinna“) 21. III.
• Vürst Nehljudov (L. Tolstoi – H. Bataille’ „Ülestõusmine“) 30. III
• Pierre Marechal (P. Frondaie „Montmartre“) 2. V.
• Emil Gross (F. Schönthani ja P. Schönthani „Sabiini naiste röövimine“) 14. V.
• Ants (A. Kitzbergi „Enne kukke ja koitu“) 12. IX.
• Jägala (J. Talomaa „Igavene elu“) 5. X.
• Kassander (L. Fulda „Eesli vari“) 26. X.
• Lord Harry Sherbourg (L. Kitzbergi-Pappeli „Fatme“) 14. XI.
• Krahv Neipperg (V. Sardou „Madame Sans-Gene“) 28. XI
• Too, kloun Briquet’ tsirkuses (L. Andrejevi „Too, kes saab kõrvahoope“) 12. XII.

Lavastused

• „Waleni pulm“.
• „Mängupõrgu“.
• T. Impekoweni ja C. Matherni järgi H. Raudsepp – 28. II. „Tsaarinna“
• „Sabiini naiste röövimine“.
• „Eesli vari“.
• „Too, kes saab kõrvahoope“.

1923

• Andre d’Eguzon (A. de Caillavet’, R. de Flers’i, G. Rey „Võrratu avantüür“) 23. I.
• Robespierre (R. Rolland’i „Danton“) 13. III.
• Karl Annemann (E. Peterson-Särgava „Uus minister“) 10. IV.
• Orest (H. v. Hofmannsthali „Elektra“) 24. IV.
• Marc-Arron (S. Michaelise „Revolutsiooni pulm“) 6. V.
• Heinrich (A. Kitzbergi „Neetud talu“) 21. VIII.
• Hamlet (W. Shakespeare’i „Hamlet“) 7. IX.

Lavastused

• „Võrratu avantüür“.
• „Danton“.
• „Revolutsiooni pulm“.
• Moliere’i „Ihnus“ 2. X.

1924

• Jaan (M. Metsanurga „Vagade elu“) 8. I.
• Othello (W. Shakespeare’i „Othello“) 12. III.
• Miklos Agi (F. Molnari „Luik“) 29. IV.
• Olovernes (A. H. Tammsaare „Juudit“) 16. IX.
• Jussi Harri (A. Järviluoma „Põhjalased“) 28. X.
• Karl (F. Schilleri „Röövlid“) 16. XII.

Lavastused

• E. Tolleri „Masinahävitajad“ 22. I.
• H. Raudsepa „Demobiliseeritud perekonnaisa“ 19. II.
• „Othello“.
• M. Glassi „Potaš ja Perlmutter“.
• „Luik“.
• „Juudit“.
• T. Rittneri „Hundid ööl“ 7. X. „Röövlid“.

1925

• Advokaat Kurt Westfal (L. Fulda „Kadunud tütar“) 4. I.
• Crichton (J. M. Barrie „Imetlusväärne Crichton“) 20. I.
• Harry Domin (K. Capeki „R. U. R.“) 17. II.
• Simo Affleck (Hurt) (E. Leino „Simo Hurt“) 26. II.
• Leo Saalep (E. Vilde „Tabamata ime“) 10. III.
• Dr. Max Barren (S. Garricku „Daam lahutuspõhjusega“) 31. III. (mänginud suvel külalisena ka kuressaare teatris.)
• Balthasar („Tuvikene pihus“), herra Tittori („Koer ajus“) – C. Goetzi „Menagerie“ 28. IV.
• Alonso Enriques (L. Lunzi „Lindprii“) 8. IX.
• Johanees Pomarius (C. P. v. Rossemi „Pomarius“) 22. IX.
• Narkas (L. Haarla „Hanuumani tütar“) 8. X.
• Rahvasaadik. Mees. (F. Molnari „Punane veski“) 27. X.
• Hans (L. Koidula „Saaremaa onupoeg“) 20. XI.
• Jaan Jalakas (A. Kitzbergi „Püve talus“) 22. XI.
• Maurice, lavakirjanik (A. Strindbergi „Patt“) 15. XII.

Lavastused

• „Imetlusväärne Crichton“.
• „Daam lahutuspõhjusega“.
• „Menagerie“ ja P. Merimee „Viimse jumalaarmu tõld“ 28. IV.
• „Lindprii“.
• „Punane veski“.
• J. M. Barrie „Kvaliteedi tänav“ 12. XI.
• „Püve talus“ (lõpetas pärast K. Jungholzi [Noorleini] surma lavastuse).

1926

• Konrad („Mõrtsukas“), Lord („Muinasjutt“) – C. Goetzi lühinäidendite õhtu 12. III.
• Janos (F. Molnari „Punane veski“) 27. I (hakkas mängima hiljem).
• Baron Thomas Hoxton (J. Galsworthy „Inimsõber“) 2. II.
• Simson (H. Raudsepa „Kohtumõistja Simson“) 24. II.
• Seenetreial (H. Raudsepa „Ameerika Kristus“) 10. III.
• James Ellison (F. Arnoldi, E. Bachi „Vana Aadam“) 17. IV.

Lavastused

• „Inimsõber“.
• „Vana Aadam“.
• H. Rudsepa „Demobiliseeritud perekonnaisa“ (draamatrupi tuluõhtuks) 16. V.
• Osad „Endlas“:
• Karl Moor (F. Schilleri „Röövlid“) 15. IX.
• Balthasar („Tuvikene pihus“), herra Tittori („Koer ajus“) – C. Goetzi „Menagerie“ 18. IX. (Lauter mängis esietendusel).
• Hamlet (W. Shakespeare’i „Hamlet“) 20. XI.

Osad ja lavastused „Endlas“

1926

• „Röövlid“ (ka dekoratsioonieskiisid. Teostas A. Möldroo.).
• „Menagerie“.
• „Hamlet“.
• F. Arnldi, E. Bachi „Vana Aadam“ 2. XII.

1927

• Seenetreial (H. Raudsepa „Ameerika Kristus“) 29. I.
• Crichton (J. M. Barrie „Imetlusväärne Crichton“) 12. II.
• Elias Kolk, pastor (L. Haarla „Volbri öö“) 24. II.
• Tony (J. Devali „Oma naiivses puhtuses“) 9. VII.
• Osaline (V. Sardou, E. de Najaci „Lähme lahku“) 23. VII.
• Osaline (H. Sturmi „Armastuse keerdkäigud“) 6. VIII (lahkumisetendus).

Lavastused

• „Imetlusväärne Crichton“.
• „Volbri öö“.
• „Oma naiivses puhtuses“ (lavastanud ja mänginud külalisena Tonyt ka Narva teatris „Võitleja“).
• „Lähme lahku“.

Osa Draamastuudios

1926

• Narr Tantris (E. Hardti „Narr Tantris“) 8. X.

Lavastused Draamastuudios

1926

• W. Shakespeare’i „Palju kära ei millestki“ 31. X.

1927

• L. Haarla „Volbri öö“ 22. I.

Osa ja lavastus Töölisteatris

1926

• (teised Draamastuudio tegelased): Kindral (M. Metsanurga „Kindrali poeg“) 16. X.

1927

• A. Faiko „Õpetaja Bubus“ 30. IV.

Jätkub töö „Estonias“

1927

• Lord Arthur Dilling (F. Lonsdale’i „Mrs. Cheney lõpp“) 1. IV.
• Cyrano (E. de Rostand’i „Cyrano de Bergerac“) 24. IV.
• Krahv Lasca (C. Goldoni „Smürna impressaario“) 17. V.
• Andre Saligelle (J. Devali „Oma naiivses puhtuses“), 18. V.
• Peer (H. Ibseni „Peer Gynt“) 7. IX.
• Jaan Jalakas (A. Kitzbergi „Püve talus“) 11. IX.
• William (W. S. Maughami „Viktooria“) 25. X.

Lavastused:

• E. Vilde „Pisuhänd“ 25. IX.
• F. Grillparzeri „Sappho“ 29. XI.

1928

• Vernon Wethrelle (J. K. Jerome’i „Fanny ja ta teenijaid“) 10. I.
• Tammaru peremees (A. Kitzbergi „Libahunt“) 31. I.
• Oliver (W. Shakespeare’i „Armu-ja narrimäng“ („Nagu teile meeldib“)) 6. III.
• Prof. Waldemat Weber (F. Arnoldi, E. Bachi „Hurraa-poiss“) 4. V.
• Fiesco (F. Schilleri „Fiesco“ („Vandenõu Genuas“). Kavalehel alapealkiri „Vabariiklik vandenõu“) 11. IX.
• Möbius (W. Hasencleveri „Peenem härra“) 26. IX.
• Krahv Peeter von der Pahlen, Peterburi sõjakuberner (A. Neumanni „Patrioot“) 16. X.

Lavastused

• „Libahunt“.
• „Armu- ja narrimäng“.
• „Peenem härra“.
• „Patrioot“.
• H. Raudsepa „Siinai tähistel“ 16. XI.

Vabaõhuetendus (Draamastuudioga):

• A. Adsoni „Toomapäev“ 1. VII.

1929

• Sebastian (W. Shakespeare’i „Torm“) 22. IX.
• Topaze (M. Pagnoli „Eluaabits“) 22. X.
• Praost (M. Metsanurga „Talupoja poeg“) 20. XI.
• Peeter Paul Lutz (R. Bernaueri, R. Oesterreicheri „Raha tänaval“) 6. XII.
• Peer (H. Ibseni „Peer Gynt“), külalisesinemine Narva teatris „Võitleja“.

Lavastused

• „Torm“. W. Hasencleveri „Peenem härra“ „Vanemuises“ 24. XI.

1930

• Mackie (Machath) (B. Brechti – K. Weilli „Kolmekrossiooper“) 10. I.
• Universaalpanga direktor Thomas (L. Fodori „Vaene kui kirikurott“) 4. II.
• Jalaka Jaan (A. Kitzbergi „Püve talus“) 24. II.
• Stanhope (R. C. Sherriffi „Teekonna lõpp“) 4. III.
• Jason (F. Grillprazeri „Medea“) 27. IV.
• Turkka (T. Pakkala „Parvepoisid“, B. Kuuskemaa lahkumisetendus) 11. V.
• Julius (A. Kitzbergi „Neetud talu“) 12. IX.
• Patrik Abel (A. Nicholsi „Iiri roos“) 2. X.
• Bernard Joyce (W. S. Maughami „Kiri“) 31. X.
• Felix (W. Hasencleveri „Abielud sõlmitakse taevas“) 19. XI.

Lavastused

• „Kolmekrossiooper“.
• „Püve talus“.
• „Teekonna lõpp“.

1931

• Lauluisa (Kreutzwald) (A. Adsoni „Lauluisa ja Kirjaneitsi“) 9. I.
• Doktor Konrad Ross (B. Franki „Torm veeklaasis“) 13. II.
• Maurice (L. Verneuil’ „Saatan“ („Härra Lamberthier“)) 15. III.
• Noorkikas (H. Raudsepa „Põrunud aru õnnistus“) 11. IX.
• Henry Lennox (J. Galsworthy „Tuli“ („Katus“)) 9. X.
• Lääne vanem Kulle (A. Adsoni „Neli kuningat“) 1. XI.
• Dr. Sporum (F. Molnari „Õnnehaldjas“) 29. XI.

Lavastused

• „Põrunud aru õnnistus“.
• „Tuli“.
• „Neli kuningat“.
• E. Vilde „Pisuhänd“ 2. XI.

1932

• Teemandi-Louis (Ch. MacArthuri, B. Hechti „Kõmu“) 6. I.
• Franzi (F. Langeri „Agul“) 12. II.
• Tundmatu (H. Wuolijoe „Koidula“) 21. X.
• Krahv Georg P. E. Dy Lay (A. Adsoni „Iluduskuninganna“) 18. XI.

Lavastused

• „Kõmu“.
• J. Metsa „President Nuiatust“ 10. IV.
• H. Raudsepa „Vedelvorst“ 7. IX.
• „Koidula“.
• Agapetuse Y. Soini „Õnnelik Sakarias“ 30. XII.

1933

• Stefan (B. Franki „Niina“) 5. II.
• Lembitu (J. Karma „Lembitu“) 23. II.
• Kaarel Kukk (Ch. Rutoffi „Väimehed“) 17. III.
• Dr. Konrad Bickert (M. Alsbergi, O. Hesse „Eeljuurdlus) 17. IV.
• Paul (F. Cammerlohri, E. Ebermayeri „Sularaha“) 30. IV.
• Enzinger (S. Geyeri, P. Franki „Suhkur ja sool“) 21. V.
• Kivirist (H. Raudsepa „Salongis ja kongis“) 8. IX.
• Harry Easter (E. Rice’i „Tänav“) 26. XI.

Lavastused

• „Väimehed“.
• „Salongis ja kongis“.
• B. Blume „Punane kukk“ 22. X.

1934

• Ferdys Pistora (F. Langeri „Puhastustuli“) 5. I.
• Köster (A. Tammanni „Pilveristi“) 8. IV.
• Jalaka Jaan (A. Kitzbergi „Püve talus“) 28. V.
• Lucien Garraud (O. Mirbeau „Äri on äri“) 5. X.
• Vabakunstnik (A. Adsoni „Elav kapital“) 11. XI.
• Gaston Valtier (L. Verneuil’, G. Berri „Maksumaksjate kool“) 2. XII.
• Briggs (J. Swerlingi, E. G. Robinsoni „Börsipalavik“) 23. XII.

Lavastused

• „Pilveristi“.
• „Püve talus“.
• H. Raudsepa „Roosad prillid“ 9. IX.
• „Börsipalavik“.

1935

• Robert Dudley (F. Schilleri „Maria Stuart“) 30. I.
• Vilhelm Voigt (C. Zuckmayeri „Köpenicki pealik“) 8. III.
• Martin Jool (K. A. Hindrey „Raidaru kirikumõis“) 5. V.
• Malvolio (W. Shakespeare’i „Mida soovite“) 15. IX.
• Marc Fournier (E. Bourdet’ „Äsja ilmunud“) 18. X.
• Naatan (E. O’Neilli „Oi, noorus!“) 15. XII.

Lavastused

• H. Bergmani „Nobeli auhind“ 29. III.
• A. Kalda „Mare ja ta poeg“ 15. XI.
• „Oi, noorus!“.

1936

• Christian Ivanovitš Hübner (N. Gogoli „Revident“) 31. I.
• Benedict (W. Shakespeare’i „Palju kära ei millestki“) 17. V.
• Wilhelm Tell (F. Schilleri „Wilhelm Tell“) 21. IX.
• Aarne (H. Wuolijoe „Niskamäe naised“) 15. XI.

Lavastused

• H. Raudsepa „Mikumärdi“ 22. II.
• J. Devali „Preili“ 29. III.
• W. S. Maughami „Peavõtt“ 16. X.
• A. Kitzbergi „Püve Talus“ 2. II Valga teatris „Säde“.

1937

• Vinnal (H. Raudsepa „Lipud tormis“) 24. II.
• Graziano (W. Shakespeare’i „Veneetsia kaupmees“) 9. IV.
• Kaarel (A. Kitzbergi „Tuulte pöörises“) 12. IX.
• Theseus (W. Shakespeare’i „Suveöö unenägu“) 17. IX.

Lavastused

• „Lipud tormis“.
• O. Lutsu „Paunvere“ 14. V.
• „Suveöö unenägu“.
• H. Raudsepa „Mees, kelle käes on trumbid“ 17. X.

1938

• Figaro (P. Beaumarchais’ „Figaro pulm“) 14. I.
• Karla (A. H. Tammsaare-A. Särevi „Andres ja Pearu“) 18. II.
• Kaarle Kristjan Soratie (H. Wuolijoe „Juuraku Hulda) 25. III.
• Frank Haines (D. Smithi „Esimene kevadpäev”) 8. V.
• Mehe hääl valjuhääldajast (K. Capeki „Ema”) 16. XI.

Lavastused

• „Andres ja Pearu”.
• „Esimene kevadpäev”.
• E. Vilde „Pisuhänd” 11. IX.
• W. Perzynski „Kergemeelne õde” 18. XII.

1939

• Kapten (A. Kivika-A. Annisti „Nimed marmortahvlil”) 24. II.
• Aarne (H. Wuolijoe „Niskamäe leib”) 2. IV.
• Johannes Niglas (H. Raudsepa „Ameerika Kristus”) 10. IX.
• Dr. Hans Lepik (A. Jakobsoni „Viirastused”) 17. XI.

Lavastused

• „Nimed marmortahvlil”.
• „Niskamäe leib”.
• I. Turja „Kohtunik Marta” 18. X (lõpetas P. Alpo lavastuse).
• M. Metsanurga „Vagade elu” 19. XI.

1940

• Hans Ilves (E. Vilde „Side”) 14. IX.
• Härra Topaze (M. Pagnoli „Eluaabits”) 3. XI.
• Vincentio (W. Shakespeare’i „Tõrksa taltsutus”) 22. XII.

1941

• Andrei Nahhodka (M. Gorki „Ema”) 23. II.
• Tammaru peremees (A. Kitzbergi „Libahunt”) 4. IV.
• Cotillard (R. Fauchois’ „Ettevaatust! Värske värv!” 23. V.

1944

• Topaze (M. Pagnoli „Eluaabits”) 19. XI.

Lavastus

• K. Simonovi „Vene inimesed” 22. XII.

1945

• Cotillard (R. Fauchois’ „Ettevaatust! Värske värv!”) 4. II.
• Riho Laiksaar (J. Semperi „Aja käsk”) 8. XI.
• Claudius (W. Shakespeare’i „Hamlet”) 2. XII.

Lavastused

• I. Štoki „Udu lahe kohal” 24. VI.
• „Aja käsk” – näitejuht, lavastaja F. Moor.

1946

• Mihhail Skrobotov (M. Gorki „Vaenlased”) 16. VI.
• Ivan Petrov (K. Simonovi „Praha kastanite all”) 21. IV.
• Haritonov (B. Lavrenjovi „Nende eest kes merel”) 31. XII.

Lavastused

• L. Hellmanni „Rebased” 20. II.
• „Vaenlased”.
• H. Raudsepa „Tagatipu Tiisenoosen” 29. IX.
• „Nende eest, kes merel” – näitejuht, lavastaja G. Tugolessov.

1947

• Soobik (A. Jakobsoni „Rooste”) 9. XI.
• Veršinin (A. Tšehhovi „Kolm õde”) 7. XII.

Lavastused

• K. Simonovi „Vene küsimus” 20. IV.
• „Rooste”.
• „Kolm õde”.

1948

• Doktor Ninko (B. Nušici „Proua minister”) 30. XI.

Lavastused

• G. Berjozko „Mehisus” 23. II.
• A. Jakobsoni „Kaks leeri” 26. IX.
• I. Ehrenburgi „Lõvi linnaväljakul” 16. XI.

1949

• Othello (W. Shakespeare’i „Othello”) 13. I.
• Einari Pitkäniemi (E. Grini „Tuul lõunast”) 16. II.
• 1949. a. märtsist Tallinna Riikliku Draamateatri peanäitejuht.
• Claudius (W. Shakespeare’i „Hamlet”) 2. VII.
• Luka Lukitš Hlopkov (N. Gogoli „Revident”) 15. X.
• Costa Varra (N. Vitra „Hukkamõistetute vandenõu”) 12. XI.

Lavastused

• A. Korneitšuki „Ukraina steppides” 22. V.
• G. Mdivani „Kes on süüdi?” 8. IX.
• „Revident”.
• A. Sfronovi „Moskva iseloom” 21. XII.

1950

• Sergei Aleksandrovitš Trubnikov (K. Simonovi „Võõras vari”) 12. II.
• Paralepp (A. H. Tammsaare-A. Särevi „Pankrot”) 12. XI.

Lavastus

• A. Jakobsoni „Ehitajad” 8. VII.

1951

• Lund (A. Jakobsoni „Öö ja päeva piiril”) 14. II.
• Ricaredo (Lope de Vega „Tantsuõpetaja”) 25. IV.
• Voronov (V. Višnevski „Unustamatu 1919”) 12. VI.
• Richard Berg (L. Šeinini „Sajandi keskel”) 4. X.
• Moki Parmjonõtš Knurov (A. Ostrovski „Kaasavaratu”) 24. XI.

1952

• Okajomov (A. Afinogenovi „Mašake”) 16. II.
• Karenin (L. Tolstoi „Anna Karenina”) 3. V.
• Sm. Stepanjan (A. Suorovi „Koit Moskva kohal“) 17. V.
• Adõlov (A. Kahhari „Siidsüžanee“) 4. X.
• Kindral de Frandchamp (H. De Balzaci „Võõrasema“) 28. XII.

Lavastused

• A. Jakobsoni „Šaakalid“ 26. I.
• J. Rainise „Puhu, tuul!“ 16. III.

1953

• Gunnar Hansen (A. Jakobsoni „Kaitseinger Nebraskast“) 11. IV.
• Roman Krugljakov (L. Zorini „Avameelne kõnelus“) 21. VI.

Lavastused

• A. Arbuzovi „Tanja“ 22. II. A. Salõnski „Ohtlik kaaslane“ 7. XI.

1954

• Dr. Villak (A. Jakobsoni „Viirastused“) 25. VI.

Lavastused

• A. Jakobsoni „Suremine“ 30. I.
• A. Tšehhovi „Kolm õde“ 1. V.
• W. Shakespeare'i „Mõõt mõõdu vastu“ 30. XII.

1955

• Anton Antonovitš Skvoznik-Dmuhhanovski, Linnapealik (N. Gogoli „Revident“) 8. V.
• Gustav Räni (A. Jakobsoni „Vana tamm“) 28. VI.
• Küüslauk (A. Kitzbergi „Laurits“) 26. XII.

Lavastused

• „Revident“.
• H. Wuolijoe „Põlev maa“ 18. IX.
• L. Leonovi „Tavaline inimene“ 7. X.

1956

• Fjodor Favrilovitš Tereštšenko (A. Korneitšuki „Tiivad“) 26. II.
• Harald Lauer (A. Hindi „Peibutuslaul“) 15. IX.
• Rittmeister (A. Fredro „Daamid ja husaarid“) 30. IX.
• Organist Heinmann (E. Vilde „Tabamata ime“).

Lavastus

• „Daamid ja husaarid“.

1957

• Jaak Jooram (H. Raudsepa „Mikumärdi“) 21. IV.
• Felian O'Relian (H. Laxnessi „Müüdud hällilaul“) 27. VI.
• Maksim Fornostajev (K. Trenjovi „Ljubov Jarovaja“) 3. XI.

1958

• Shylock (W. Shakespeare'i „Veneetsia kaupmees“) 13. IV.

1959

• Pjotr Nikolajevitš Sorin (A. Tšehhovi „Kajakas“) 18. X.

1963

• Karpa (V. Pandi „Avarii“ V. Kingissepa nim. TRA Draamateatris) 7. XI.

1964 =Lavastus:

• A. Kitzbergi „Neetud talu“- diplomilavastus ETÜ lavakunsti stuudios V. Kingissepa nim. TRA Draamateatri juures 25. IV.

1966

• Sir Fogg (P. Kohouti „80 päevaga ümber maailma“ ENSV Riiklikus Noorsooteatris) 27. II.

Osad telelavastustes

• (A. Volodini „Minu vanem õde“) 2. V 1962
• Dopetrovski, Keefiri Teadusliku Instituudi direktor (L. Rakovi, D. Ali „Ohtlikum vaenlasest“) 18. III 1963
• Brosius (H. Pfeifferi „Kaks arsti“) 9. XII 1963.
• Bur Molottke (H. Bölli „Dr. Murke kogub vaikust“) 7. V 1965.
• Parkinson („Parkinsoni seadus“) 8 saadet 14. III – 20. VI 1965.
• Kirjanik (E. Krusteni „Vana võrukael“) 14. IX 1967.
• Muheim, ettevõtja (F. Dürrenmatti „Meteoor“) 29. III 1969.
• Klassik (E. Vetemaa „Illuminatsioonid keravälgule“) 11. V 1969.
• Draakon (J. Švartsi „Draakon“) 5., 6., 7. XII 1969.
• Vanamees Petruhhov (S. Grochowiaki „Kuu“) 23. II 1970.
• Matemaatika õpetaja (F. Karinthy „Tagastage kooliraha“) 12. VI 1971.

Osad filmides

• Kaljo, rahvavanem Olevi poeg („Mineviku varjud“). Eesti film 1924.
• Salapiirituslaeva kapten („W. M. W. 6“). Suomi-Film 1936
• Episoodiline osa („Elu tsitadellis“). Lenfilm 1947.
• Episoodiline osa („Valgus Koordis“). Lenfilm ja Tallinnfilm 1951.
• Arulaid („Andruse õnn“). Tallinnfilm 1955.
• Kallak („Pöördel“). Tallinnfilm 1957.
• Episoodiline osa („Esimese järgu kapten“). Tallinnfilm 1959.
• Polkovnik Kikas („Kutsumata külalised“). Tallinnfilm 1959.
• Telefilm („Mõistus, tahe, töö ja Lauter“. 1963.
• Preester („Hamlet“). Lenfilm 1964.
• Parun von Kremer („Mäeküla piimamees“). Tallinnfilm 1965.
• Episoodiline osa („Pimedad aknad“). Telefilm 1968.
• Üks kuuest mehest („Mehed ei nuta“). Telefilm 1968.
• Vanaisa („Kaugel läänes“). Mosfilm 1969.
• Kuninga nõunik („Nõukogude Liidu suursaadik“). Mosfilm 1969.
• Episoodiline osa („Viimne reliikvia“). Tallinnfilm 1970.
• Episoodiline osa („Kolme katku vahel“). Telefilm 1970.
• Arst („Kuningas Lear“). Lenfilm 1970.
• Päri („Valge laev“). Tallinnfilm 1971.
• Episoodiline osa („Tuuline rand“). Tallinnfilm 1972.

Tunnustused

Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk, 1938

Välislingid

• Ants Lauter andmekogus IMDb (inglise)
• Katri Aaslav-Tepandi artikkel "Ants Lauter ja "Estonia" kriisid": 1. osa, 2. osa
• Ants Lauter Eesti biograafilises andmebaasis ISIK