Pärisorjus: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Xqbot (arutelu | kaastöö)
P r2.7.3) (Robot: lisatud io:Serfeso
59. rida: 59. rida:
[[Kategooria:Ajalugu]]
[[Kategooria:Ajalugu]]
[[Kategooria:Ühiskond]]
[[Kategooria:Ühiskond]]
[[Kategooria:Eesti keskaeg]]

[[Kategooria:Eesti varauusaeg]]
[[als:Leibeigenschaft]]
[[als:Leibeigenschaft]]
[[ar:قنانة]]
[[ar:قنانة]]

Redaktsioon: 11. november 2012, kell 22:12

Pärisorjus on isiku, kui pärisorja feodaalse sõltuvuse raskeim aste, mida iseloomustab feodaalide politsei- ja kohtuvõim, talupoegadest pärisorjade sunnismaisus ja teoorjus, nende müümine maast ja perest lahus ning omandiõiguste kitsendamine: andami nõudmine abiellumise puhul ja surnud käe õigus.

Sõna ise on eesti keeles tänapäeva keelekasutusega võrreldes mõnevõrra eksitav, sest tuleneb omaaegsetest tähendustest "orjus" (siin – töö, teenimine) ja "päris" (siin – omand, vrd. vastandus "päris ja prii").

Pärisorjus Euroopas

Euroopas tekkis pärisorjus varakeskajal peale orjandusliku korra üleminekut feodalismile. Orjandusliku korra lõpus maaharimisega tegelenud orjad (servid) muutusid feodalismi ajal esimesteks pärisorjadeks. Pärisorjadeks muudeti Euroopas ka enamik vabu kogukonnatalupoegi nende sunnismaisteks muutmise tagajärjel 8.–10. sajandil Prantsusmaal, 8.–11. sajandil Saksamaal ja 10.–11. sajandil Inglismaal. Prantsusmaal moodustasid pärisorjad 11.–13. sajandil rahvastiku enamuse.

Pärisorja tapmist hakati käsitlema seaduserikkumisena ja selle eest oli ette nähtud trahv ehk meheraha, mida maksti omanikule.

Pärisori erines orjast õiguse poolest abielluda vabalt valitud elukaaslasega, seega omada peret. Pärisorjal oli õigus omada vallasvara.

Saksamaa idapoolsetes osades tugevnes pärisorjus eriti 16.–18. sajandil, kui kasvas vilja tarbimine, mille tagajärjel suurendati teorenti.

Kuigi Lääne-Euroopas algas pärisorjusest vabaksostmine juba 13. sajandil, oli näiteks Prantsusmaal veel 1789. aastal 7% talupoegi pärisorjad. Pärisorjus kaotati enamikus riikides ajavahemikul 1721–1820. Rumeenias 1864. aastal.

Norras ja Rootsis ei ole pärisorjust olnud.

Pärisorjus Eestis

Eestis hakkas pärisorjus tekkima alates 13. sajandist, kui peale vallutamist andsid maahärrad oma vasallidele kodukariõiguse ja 1315. aastal kõrgema kohtuvõimu õiguse Harju ja Virumaal.

14. sajandil tekkisid sunnismaisuse ilmingud, kuna talupoeg, kes oli omavoliliselt asunud elama teise feodaali valdustesse, pidi maksma senisele isandale trahvi. 15. sajandi esimesel poolel hakati pagenud talupoegi tagasi nõudma ja sõlmiti ka vastastikuseid kokkuleppeid talupoegade tagastamiseks. 1458. aastast on säilinud selline kokkuleppe Tartu piiskopkonnast. Moodustati Adrakohtu ringkonnad ja pandi ametisse adrakohtunikud.

15. sajandil sai alguse ka talupoegade müümine maast ja perest lahus. Esialgu säilis talupoegadel küll omandiõigus vallasvarale, kuid 16. sajandi algusest piiras seda peale feodaalkoormiste ka mõisnike ostueesõigus, samuti eirati talupoegade pärimisõigust. Samal ajal muudeti sunnismaisus üldiseks.

1671. aastal anti välja maapolitseikorralduse seadus, mis suurendas veelgi mõisnike õigusi.

Seoses Rootsi valitsemise ajal toimunud mõisate reduktsiooniga määras Rootsi riigivõim kindlaks riigimõisate talupoegade koormised. 1681. aastal kaotati Liivimaa ja 1687. aastal Eestimaa riigimõisates kroonutalupoegade pärisorjus eraõigusliku omandi mõistes, kuid säilis sunnismaisus ja seotus mõisaga. Riigimõisa rentnike ja talupoegade suhted reguleeriti reglementidega Liivimaal 1691. ja Eestimaal 1696. aastal. Reglementide alusel sai talupoeg õiguse esitada kaebusi rentniku ja kohalike võimukandjate peale, kuni kuningani välja.

Riigimõisate talupoegade õigused Rootsi aladel tõid leevendust ka ülejäänud mõisate talupoegadele, stabiliseerisid olukorda ning kindlustasid talupoegade maakasutus- ja pärimisõigust praktikas.

Tegelikkuses ei jõudnud rootslaste alustatud reformid juurduda, kuna Põhjasõjaga läks Eesti ala Venemaa valdusse ja pärisorjus taastati kõikjal.

18. sajandil pärisorjuse tugevnemine jätkus ja seda toetas ka 1739. aastal välja antud Roseni deklaratsioon.

Pärisorjus kaotati 1816. aastal Eestimaal ja 1819. aastal Liivimaa talurahvaseadusega, kuid kehtima jäid paljudki pärisorjusega kaasnevad igandid nagu teoorjus, liikumiskitsendused (likvideeriti alles 1863. aasta passiseadusega), piiratud kodukariõigus (muudeti ära aastal 1865) ja raudvara. 1868. aastal keelustati teoorjus.

Pärisorjus Venemaal

Venemaal olid pärisorjuse alged olemas juba Kiievi-Vene riigi ajal, kui talupoegi sunnismaisteks muudeti. Üldine talupoegade pärisorjastamine algas Venemaal 15. sajandil.

1497. aastast tohtisid talupojad ühe mõisniku juurest teise juurde minna ainult nädal enne ja pärast sügisest jüripäeva sudebniku loal, makstes endisele mõisnikule lahkumisandamit. 16. sajandil viidi Venemaal pärisorjastamine lõpule kehtestades keeluaastad ja määraastad.

1649. aasta Maakogu seadustik vormistas pärisorjuse Venemaal seaduslikult ja muutis mõisa kirjetesse kantud talupojad mõisniku pärandvaraks. 18. sajandi algul levis pärisorjus ka Ukrainasse. 1760. aastal said mõisnikud õiguse oma vastuhakanud talupoegi karistuseks Siberisse saata.

Pärisorjus kaotati Venemaal 1803., 1842. ja 1861. aasta talurahvareformiga.

Vaata ka

Kirjandus