Karl Burman vanem: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
| 20. rida: | 20. rida: | ||
| Auhinnad = |
| Auhinnad = |
||
}} |
}} |
||
'''Karl Friedrich Burman''' ('''Buhrman, Burmann'' [[17. mai]] [[1882]] [[Sumõ]] – [[10. mai]] [[1965]] [[Tallinn]]) oli eesti [[arhitekt]] ja [[akvarellist]]. |
'''Karl Friedrich Burman''' ('''Buhrman, Burmann''' [[17. mai]] [[1882]] [[Sumõ]] – [[10. mai]] [[1965]] [[Tallinn]]) oli eesti [[arhitekt]] ja [[akvarellist]]. |
||
Ta oli üks esimesi Eesti kutselisi arhitekte ja ka üks Eesti rahvusliku arhitektuuri alusepanijaid. |
Ta oli üks esimesi Eesti kutselisi arhitekte ja ka üks Eesti rahvusliku arhitektuuri alusepanijaid. |
||
Redaktsioon: 6. november 2012, kell 15:27
| Karl Burman | |
|---|---|
| Sünninimi | Karl Friedrich Burman |
| Sündinud |
17. mai 1882 Sumõ, Harkovi oblast |
| Surnud |
10. mai 1965 Tallinn |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Stieglitzi kunstikool, Peterburi Kunstiakadeemia |
| Tegevusala | arhitekt ja akvarellist |
Karl Friedrich Burman (Buhrman, Burmann 17. mai 1882 Sumõ – 10. mai 1965 Tallinn) oli eesti arhitekt ja akvarellist.
Ta oli üks esimesi Eesti kutselisi arhitekte ja ka üks Eesti rahvusliku arhitektuuri alusepanijaid.
Elukäik
Lõpetas 1896 Tallinnas Peetri algkooli, aastal 1900 õppis Moskvas Stroganovi rakenduskunsti koolis joonistamist ja maalimist. 1901–1902 täiendas end Peterburis Stieglitzi kunstikoolis. Aastatel 1902–1909 tudeeris Peterburi Kunstiakadeemias arhitektuuri. 1910. aastast tegutses ta Tallinnas projekteerijana.[1]
Isiklikku
Ta oli Paul Burmani vend, Karl Burman noorema isa ja Kristi Burmani vanaisa. Tema abikaasa oli Helene (neiuna Veltman; 1887–1963), abikaasa õde Clarissa (1889–?) oli Herzeni-nimelise Leningradi Pedagoogilise Instituudi vähemusrahvuste osakonna eesti keele ja kirjanduse lektor, kälimees Artur Vallner oli eesti ja nõukogude poliitik, abikaasa õe Käthe (1896–1979) abikaasa oli kirjanik Anton Hansen-Tammsaare[2].
Arhitektina
Karl Burman oli arhitekt, kes igasse projekti väga sügavalt sisse elas.[1] Ta ehitas justkui oma jaoks ning tegelikult elaski mitmes enda projekteeritud majas.[1] 1912. aasta sügisel asus ta elama Tatari 21b viimasele korrusele korter-ateljeesse, mida valgustas ülalt klaaskuppel. [1] Maja omanikuks oli ajakirjanik, kirjastaja ja seltsitegelane August Busch ning rahvasuus nimetatigi maha Buschi majaks.
Rahvusromantilise suuna viljelejana püstitas ta ühena esimestest küsimuse eesti arhitektuuri rahvuslikkusest. Tema projekteeritud "Kalevi" seltsimaja Pirital (1911–1912, hävinud), mis ilmekalt sünteesis moodsust ja rahvuslikkust, on jäänud Eesti arhitektuuri sümbolehitiseks.
Burmani loomingust tuleks kindlasti ära mainida Raua 39, endine postipeavalitsuse hoone Kreutzwaldi 10/12, Eesti Panga maja Viljandis, Toompea lossi ja Balti jaama ümberehitamine ning Iseseisvuse panteoni projekt.[3]
Burmani arhitektuur oli valdavalt juugendstiilis.
Kunstnikuna
Akvarellistina lõi ta aastatel 1908–1909 rea impressionistlikke Peterburi ja Helsingi sadamamotiive ning seeria maastikke Soomest. Ta võttis on pea kõigist suurematest kunstinäitustest Eestis. 1911. esines koos Paul Burmaniga Riias ning 1917. toimus isikunäitus Tallinnas.
1939. käis koos pojaga kuuajalisel reisil Rootsis, kus osales rahvusvahelisel ehituskongressil ning maalis seal hulga huvitavaid Stockolmi motiive.[3] 1941. aastal hävis Burmanite kodu Kadriorus. Koos kunstnike Peet Areni ja August Janseni rajatud kunstnikemajaga hävis hulk Paul Burmani töid[3] ning Karl Burman vanema orginaalprojekte
Kuulus Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingusse, oli korduvalt selle esimees ja juhatuse liige.