Siiditee: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 14. oktoober 2012, kell 01:42

See artikkel räägib kaubateest, sõna teiste kasutuste kohta vaata Siiditee (täpsustus)

Siiditee (絲綢之路) oli ida-läänesuunaline, paljude tuhandete kilomeetrite pikkune, ajalooline kaubateede võrk Hiinast Euroopasse. Kaubateid Läände oli vähemalt seitse. Kokkuleppeliselt loetakse Siiditee alguspunktiks Xi'ani. Sajandite jooksul oli siid kõige tuntum kaup, mida seda mööda veeti.

Lisaks olid kasutusel kaubateed Jaapanisse ja lõunapoolsed mereteed.

Termin "siiditee" on ise uus. Selle leiutas alles 1877 saksa geograaf Ferdinand von Richthofen, kes kasutas sõna "Seidenstraße", mis sõna-sõnalt tõlkides siiditeed tähendabki.

Siidi toodeti antikajal üksnes Hiinas, mitte Euroopas. Sellepärast saab siidi mainimise põhjal antiikaja Euroopas otsustada, millal Siiditee toimima hakas.

Siiski ei olnud Siiditeel mingit asutamise aastat. Sahara elanikud vedasid Aasiast koduloomi sisse juba aastatuhandete eest, näiteks kitsi ja lambaid Lõuna-Aasiast juba 7. aastatuhandel eKr. Egiptuse ja Mesopotaamia 4. aastatuhande eKr kultuurkihtidest on leitud lasuriiti, mille ainus antiikmaailmas tuntud leiukoht asub Põhja-Afganistanis Badahšanis.

Siidi mainis arvatavasti juba Herodotos. Kindlasti tegi seda Aristoteles. Aleksander Suure nauarhi Nearchose kirjutistes leidub esimest korda väljend "seeri nahad". Seerideks nimetati antiikajal hiinlasi. Hiinlaste teine nimetus "siinid" ehk "tinid" jõudis Vahemeremaadesse nähtavasti mereteed pidi. Pärastpoole kinnistus nimetus "seerid" Põhja-Hiina ja "siinid" Lõuna-Hiina elanikele.^[1]

Rooma riigis oli siidikaubandus riigi monopol. Siiditee kulges tollal kaht teed pidi: lõunast Egiptuse sadamatest meritsi läbi India ning põhjast maitsi läbi Pärsia ja Sogdiana. ^[1]

6. sajandil Justinianuse ajal õnnestus Bütsantsi munkadel õõnsate keppide sisse peidetuna siidiussi mune Bütsantsi tuua ^[1]. Siis hakati siidi ka Bütsantsis tootma, kuid Siiditee tähtsus oluliselt ei vähenenud, sest juba ennegi kaubeldi seal muudegi kaupadega. Mööda Siiditeed levisid orjad, satiin ja teised kangad, muskus ja teised lõhnaained, vürtsid, ravimid, juveelid, klaas ja isegi rabarber.

Peale kaupmeeste reisisid Siiditeed mööda näiteks palverändurid, misjonärid, sõdurid ja rändrahvad. Lisaks kaupadele levisid Siiditeed mööda mitmesugused tehnoloogiad, usulised ja filosoofilised õpetused, kuid ka haigused, millest tuntuim on muhkkatk (must surm).

Siiditee tähtsus hakkas oluliselt vähenema pärast Mongolite impeeriumi lagunemist. Mongolite hordide ajal oli suur osa Siiditeest kulgenud ühe riigi maaalal, nüüd jagunes see paljude riikide vahel ja harilikult tuli iga riigipiiri ületamise eest tollimaksu maksta. Pisut varem oli lagunenud teinegi impeerium, Bütsants. Varem olid palju kaupu transportinud rändhõimud, nüüd ei lubatud neil enam nii vabalt üle riigipiiride liikuda ja umbes selle aja paiku kaotasidki rändrahvad Kesk-Aasias tähtsuse.

Ehkki Siiditee algaastat pole võimalik määrata, võib paika panna umbkaudse lõpuaasta: Konstantinoopoli vallutamine 1453. Kogu Lähis-Ida sattus Osmanite impeeriumi võimu alla, mis oli meelestatud kristluse vastu, meenutades ristisõdu ja rekonkistat. Seetõttu suhtus Osmanite riik kaubitsemisse Euroopaga vaenulikult. Ta kontrollis nii Väike-Aasiat kui Punase mere rannikut ja seetõttu saigi kõik kaubateed, mis Euroopasse viisid, peaaegu katkestada. Alles saja aasta pärast suutsid Veneetsia kaupmehed saavutada kauplemisõiguse Osmanite riigi sadamates.