Secret Intelligence Service: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P .
255. rida: 255. rida:


[[Kategooria:Luureasutused]]
[[Kategooria:Luureasutused]]
[[Kategooria:Suurbritannia]]
[[Kategooria:Suurbritannia asutused]]


[[ar:سلك الاستخبارات السرية]]
[[ar:سلك الاستخبارات السرية]]

Redaktsioon: 3. oktoober 2012, kell 12:36

Secret Intelligence Service
Asutatud 1909
Peakorter London
Asukoht PO Box 1300, Vauxhall Cross, 85 Albert Embankment, London SE1 7TP
Emaorganisatsioon Suurbritannia Välisministeerium
Veebileht https://www.sis.gov.uk/

Secret Intelligence Service (SIS, tuntud ka kui MI6) on Ühendkuningriigi luureühendusse kuuluv välisluureteenistus, Suurbritannia Välisministeeriumi haldusalas. Salaluureteenistus on välja arenenud Suurbritannia Sõjaministeeriumi sõjaväeluure struktuuriüksusest, sellest ka algne nimetus Military Intelligence-6, ehk M1.6

Suurbritannia Sõjaministeeriumis Salateenistuse Büroo loodi 1. oktoobril 1909. aastal Saksa Keisririigi poolse luuretegevuse vastu võitlemiseks, 1910. aastal jaotati organisatsioon kohaselt kaheks: sise- ja välisluurega tegelevaks osakonnaks. 1916. aastal reorganiseeriti seni ühises alluvuses olnud välisluureosakond MO6 Sõjaväeluure osakonnaks, mis varsti nimetati ümber MI6-ks ja siseriiklik vastuluureosakond Sõjaväeluure osakonnaks MO-5, mis hiljem nimetati ümber MI5-ks. MI5 ehk Salateenistus iseseisvus 1925. aastal.

Peale Teist maailmasõda muudeti Secret Intelligence Service peaminister Winston Churchilli otsusega tsiviilorganisatsiooniks-allutati välisministrile, Julgeolekuteenistus allutati aga Siseministeeriumile.

Ülesanded ja asukoht

SIS hoone Londonis Vauxhallis

SIS ülesanneteks on koguda sajast teavet ja läbi viia salaoperatsioone selleks, et toetada Suurbritannia valitsust tema ülesannete teostamisel. SIS tegevuse aluseks on 1994. aastal Teabeteenistuste Seadus (Intelligence Services Act 1994)[1], mille kohaselt SIS ülesanneteks hankida ja edastada teavet ning viia läbi teisi ülesandeid välisriikides asuvate isikute tegeude ja kavatsuste suhtes:

  • rahvusliku julgeoleku huvides, eriti küsimustes, mis on puutumuses valitsuse kaitse- ja välispoliitkaga;
  • Suurbritannia majandusliku heaolu ja
  • raskete kuritegude ärahoidmiseks ja avastamiseks.

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi välisluure peakorteri asukoht on London, postiaadress PO Box 1300, Vauxhall Cross, 85 Albert Embankment, London SE1 7TP. FO (Media) 020 7270 3100.

Juhid ja organisatsioon

Salaluureteenistuse juhi ametinimetuseks on Chief of Secret Service, kuid ingliskeelses kirjanduses kasutatakse lühendit C või CSS.

Organisatsioon

Asutuses on 5 direktoraati(1998. aasta andmed):

  • Halduse-ja personali Direktoraat, mis tegeleb haldusküsimustega, samuti personali valiku ja ettevalmistamisega,
  • Operatiivosakond/Üleannete püstitamine ja luureinfo ettevalmistamine, saab ülesandeid ja tellimusi infokogumiseks Välis- ja Kaitseministeeriumist. Töötleb ja analüüsib saadud teavet, valmistab ette tellijatele väljaminevaid informatioonilisi kokkuvõtteid.
  • Regionaalosakondade Direktoraat, mis koosneb regionaal-geograafilistest osakondadest.
  • Riigivälise vastuluure ja julgeoleku Direktoraat, tegeleb välisriikide luuretegevuse tõkestamise ning oma töötajate julgeoleku tagamisega,
  • Spetsiaalluure Direktoraat, tegeleb teabehanketööks vajaliku tehnikaga varustamisega,
    • Rahvusvaheliste suhete nõuniku grupp, Ameerika Ühendriikide ja teiste koostööpartnerite luureteenistustega sidepidamise grupp.

Ajalugu

Esimene kaasaegne tsentraliseeritud Suurbritannia välisluureteenistus loodi 1873. aastal, kui Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Sõjaministeeriumi Luurejaoskond, vastuluurealaseid ülesandeid täitis Sõjaministeeriumi Erijaoskond (Special Section X). Suurbritannia Sõjmerelaevastiku juhtorgani Admiraliteedi (staabi) luureorgan moodustati alles 1882. aasta detsembris. Briti laevastiku, kui saareriigi põhilise relvajõuliigi luureorgan (Sõjamerelaevastiku luurevalitsus) aga alles 1887. aastal.

1888. aastast muudeti Sõjaministeeriumi Luurejaoskond – Sõjaministeeriumi Luuredirektoraadiks.

1899. aastal enne Buuri sõda viidi läbi sõjaväeluure organite reorganiseerimine, mille käigus allutati seni Sõjaministeeriumi alluvuses olnud (Special Section X), otse kindralkortermeistrile ning nimetati I3.

I 3

  • I-3(а) – "eriülesanded", ehk agentuurluure, sõjaväetsensuur, sõjavangide ülekuulamised, šifrid ja koodid ja korrespondentide ligipääsu lubamine rindele. Vaatamata laiale ülesanneteringile kuulus allosakonda 3 ohvitseri ja 1 asjaajaja;
  • I-3(b) – andmete kogumine sõjakaartide koostamiseks ja muude selleks vajalike ülesannete täitmine. Allosakonnas teenis 3 ohvitseri ja 1 vanem ning 3 reaasjajajat ning 21 tehnikut;
  • I-3(с) – sõjakaartide koostamine;
  • I-4(d) – raamatukogu. Allosakonna ülesannete hulka kuulus luure avalikest allikatest, eelkõige välismaise ajakirjanduses avaldatust.

1904. peale Buuri sõja lõppu toimunud muudatusi sõjaväesüsteemis reorganiseeriti Luuredirektoorium Sõjaoperatioonide Direktoraadi Luurejaoskonnaks ning aastail 19041914 kandsid nimetuses tähekombinatsiooni MO (Military Operations). See nimetus säilis ka peale peale Sõjaoperatsioonide Direktooriumi nimevahetust Operatiiv- ja luuredirektooriumiks.

I3 liitmisel Sõjaliste operatsioonide Direktooriumiga sai allüksus uue nimetuse MO3, kuid kooseisust jäid välja 2 sõjakaartidega tegelenud allosakonda.

1906 aastal läbiviidud ümberkorralduste käigus muudeti allüksuse allosakondade nummerdust:

Secret Intelligence Service Esimeses maailmasõjas

Secret Intelligence Service pärast Esimest maailmasõda

Pärast Esimest maailmasõda toimunud sõjaväe ja sõjaväekulutuste kokkuhoidu reorganiseeriti ja koondati Suurbritannia luureasutused ühisesse organisatsiooni: endine Admiraliteedi Luureosakonna dešifreerimisteenistus/Valitsuse koodide ja šifrite kool 1923. aastal, välisministeeriumi poliitilise luure osakond (1921).

1921. aastal viidi läbi organisatsiooni struktuuri korrastamine, mille tagajärjel moodustati 4 piirkondlikku osakonda G1, G2, G3, G4 ja 1929. aastal neli Kommunikatsioonisektorit (Circulating Sections) välisministeeriumiga, sõjaväega Military MI-1C, (mis hiljem 1925. aastal eraldus MI-6-na), sõjalaevastikuga Naval NI-1C ja lennuväega Air AI-1C.

1930-ndate aastate lõpus täiendati organisatsioooni ning kujunes välja organisatsioon:

  • Section I, (piirkondlikud osakonnad)
  • Section II,
  • Section III,
  • Section IV,
  • Section V, vastuluure,
  • Section VI, majandusluure (Industrial intelligence),
  • Section VII, finantsluure (Financial intelligence),
  • Section VIII, kommunikatsioon teiste luureühenduse liikmete ja riigiasutustega,
  • Section IX, šifrid ja koodid,
  • Section X, ajakirjandus ja press.

Välisfiliaalid ja residentuurid pärast Esimest maailmasõda

Enne kahe maailmasõja vahel moodustasid Suurbritannia välisluure välisesindused: legaalsed residentuurid, mis tegutsesid Suurbritannia diplomaatiliste esinduste juures asuvate passikontrollliametnike juhtimisel (avalik saladus) ning Euroopas illegaalsed residentuurid (Section-Z (Z Organization)), mida juhendas kolonel Claude Dansey (Z-1). Välisfiliaalide juhtimiskeskus asus eraldi välisluure keskaparaadist Bush House, Aldwych, London WC2.

Secret Intelligence Service Teises maailmasõjas

Teise maailmasõja alguses määrtai SIS-i juhiks Stewart Menzies, kes viis läbi luureteenistuse struktuuris reorganiseerimised, mille tulemusena moodustas kaks eraldiseisvat põhiosakonda.

  • 1938-1940, Diversioonisektor, mis hiljem liideti Majandussõjaministeeriumi Erioperatsiooonide üksusega Special Operations Executive/(SOE);
  • YP Välisjaamad (YP Overseas Stations).
    • SIS juures tegutses ka sideohvitseride teenistus Inter-Service Liaison Departments: Inter-Service Liaison Departments for the Middle East ISLD(ME) ja Inter-Service Liaison Departments for Far East ISLD(FE).

Välisfiliaalid ja residentuurid Teises maailmasõjas

Pärast Teise maailmasõja algust Euroopa mandril ning Saksamaa ja NSV Liidu vallutusi kaotas SIS enamiku legaalseid residentuure mandri-Euroopas: Pariisis, Brüsselis, Haagis, Prahas, Varssavis, Bukarestis ja Berliinis, Oslos. Suurima kaotuse osaliseks sai välisluure pärast Saksamaa sõjalise vastuluure Abwehr ja SD poolt läbiviidud operatsiooni, mille tulemusena vahistati Venlos SIS Hollandi legaalse ja illegaalse residentuuri juhid: kapten Sigismund Payne-Best (Z) ja SIS esindusest major Richard Stevens, kes ülekuulamisel Saksamaal paljastasid Briti luurevõrgustiku Madalmaades.

Pärast Talvesõja algust Soome ja NSV Liidu vahel evakueeriti Helsingi residentuur (Helsinki Station) Rootsi Stockholmi ning Suurbritannia oli sunnitud likvideerima välisesindused Tallinnas ja Riias. Suurbritannia välisesindusete evakueerimine likvideeris ka seni tegutsenud välisluure kattevarjuks olnud passikontrolli bürood, mis tegutsesid välisesinduste juures.

SIS-ile jäid vaid välisesindused neutraalsetes riikides: RootsisStockholmis; PortugalisLissabonis ja ŠveitsisBernis.

  • major Frank Foley, Berliini tugijaama (Station) ülem;

Secret Intelligence Service pärast Teist maailmasõda

Pärast Teise maailmasõja lõppu, külma sõja algust ning likvideeritud SOE üksuste liitmist SIS-iga muudeti ka SIS keskaparaadi ülesehitust, moodustati (Directorate of Production):

Directorate of Requirements: (kommunikatsioon teiste riigiasutuste ja teabehankeorganisatsioonidega)

  • R1 Political Section,
  • R2 Military Section,
  • R3 Naval Section,
  • R4 Air Section,
  • R5 vastuluure, kuhu ühendati endised V ja IX sektor. 1964. aastal moodustati neile liidetud Julgeoleku ja järelvalveinspektsioonist Julgeoleku ja vastuluure Direktoraat (Directorate of Counter-Intelligence and Security).
  • R6 majandusluure,
  • R7 sõjatingimustes teaduslik-tehniline luure
  • R8 koostöö Suurbritannia signaalluur ja dešifreerimisasutuse – Valitsusside Peakorteriga;
  • R9 (Scientific Intelligence)
  • Directorate of Administration and Finance

1968. aastal toimunud organisatsiooni muudatused lihtsustasid ülesehitust veelgi:

19781979. aastatel toimud muudatuste käigus muudeti Requirement and Production Directorates ülesehitust, mis põhines järgnevalt kuuel põhiosakonnal:

Secret Intelligence Service ja Venemaa Keisririik

Secret Intelligence Service ja NSV Liit

  • 1962. aastal, peeti Moskvas kinni GRU kõrge ohvitser Oleg Penkovski ja Tšehhoslovakkias Penkovski materjalide edasitoimetaja ja kontaktisik Greville M. Wynne;
  • 1979. aastal, peeti kinni Leningradis sõjaväeatašee abi Lieutenant-Commander Aubone Pyke, kahtlustatuna sõjaliste objektide fotografeerimises[7];

Secret Intelligence Service ja Eesti

Kirjandust

  • Dukes, Paul. ST 25 lugu:Briti salaluure teenistuses punasel Venemaal. Tallinn: Grenader, 2008 ISBN 9789949448173
  • Augustus Agar, Balti episood. Briti salateenistuse tegevus Venemaa vetes. Olion 2004, ISBN: 9985663861
  • Ronald Seth, "Langevarjurina Eestis", 1957 Estoprint, [1]
  • Richard Tomlinson, The Big Breach; From Top Secret to Maximum Security, 2001,
  • Stephen Dorril, MI6: Inside the Covert World of Her Majesty's Secret Intelligence Service, Chatper 35:Uncensored, ingliskeelne kirjeldus luureametnike ettevalmistusprotsessist ja tööst, mille avaldamine oli keelatud SB valitsuse poolt;

MI-6/Secret Intelligence Service teemaline filmograafia

Välislingid

Kirjandus

  • Harry Hinsley, British Intelligence in the Second World War (London, 1979–90).

Vaata ka

Viited