Edgar Savisaare valitsus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 18. september 2012, kell 18:05

Edgar Savisaare valitsus (20. august 1991 – 29. jaanuar 1992) oli Eesti Vabariigi 34. (ülemineku) valitsus.

Savisaare valitsus tuli võimule Eesti NSV valitsusena 3. aprillil 1990. Eesti Vabariigi taastamise järel 20. augustil 1991 toimis Savisaare valitsus kuni tagasiastumiseni 29. jaanuaril 1992 de facto Eesti Vabariigi valitsusena.

Ajalugu

18. märtsil 1990 toimusid Eesti NSV Ülemnõukogu valimised, kus Rahvarinne sai 24% häältest. Rahvarinde nimekirjas kandideerinud said 45 kohta 105-st. Edgar Savisaare Eesti NSV valitsuse esimeheks (peaministriks) saamise poolt anti 54, vastu 32 häält ^[1]. Peaministriks saamiseks vajaliku piiri ületas Savisaar vaid 2 häälega. 3. aprillil nimetati Savisaar Eesti NSV valitsuse juhiks. Savisaare valitsus moodustus suures osas Rahvarinde liikmetest. Samal ajal tegutses aktiivselt ka Interrinne, kelle rünnakut 15. mail 1990 Toompeal kutsus Savisaar inimesi raadio teel tõrjuma ja paljud läksidki appi.

12. oktoobril 1991 asutati Rahvarinde baasil Rahva-keskerakond, mis hiljem arenes Keskerakonnaks.

Suurem osa Savisaare valitsuse tegevusest möödus hüperinflatsiooni ja kasvava kaubanappuse olukorras. Savisaare valitsus võttis kasutusele ostukaardid ja toiduainete talongid. Talvel 1991/1992 valmistuti Tallinna uuselamurajoonide evakueerimiseks kütusenappuse tõttu. 31. detsembril 1991 seisid inimesed tundide kaupa leivajärjekorras ning paljud jäidki ilma leivata. Ka või kadus 1992. aasta jaanuaris lettidelt, sest oodati hinnatõusu. Savisaar käis isiklikult võiladusid üle vaatamas. Selles olukorras võitis ta tema vastu korraldatud umbusaldushääletuse, kuid astus seejärel tagasi 23. jaanuari hommikul 1992 - selle peale, kui kütuse- ja toidukriisi tõttu olid Tallinnas kasutusele võetud leivatalongid, kuid Ülemnõukogu ei toetanud peaministri kava kehtestada eriolukord.

Eesti Vabariigi järgmiseks 35. (ülemineku) valitsuse peaministriks sai Savisaare valitsuse transpordiminister Tiit Vähi.

Ministrid

Peaminister Edgar Savisaar (3. aprill 1990 – 23. jaanuar 1992)
Riigiminister Raivo Vare (17. aprill 1990 – 29. jaanuar 1992)
Ehitusminister Gennadi Golubkov (11. aprill 1990 – 29. jaanuar 1992)
Haridusminister Rein Loik
Justiitsminister Jüri Raidla (19. aprill 1990 – 29. jaanuar 1992)
Materiaalsete ressursside minister Aleksander Sikkal (17. aprill 1990 – 31. detsember 1991) ametikoht kaotati
Kaubandusminister Ants Laos (3. aprill 1990 – 31. detsember 1991)
- Aleksander Sikkal (1. jaanuar – 29. jaanaur 1992)
Keskkonnaminister Toomas Frey (11. aprill 1990 – 13. veebruar 1991)
- Tõnis Kaasik (13. veebruar 1991 – 29. jaanuar 1992)
Kultuuriminister Lepo Sumera (10. aprill 1990 – 29. jaanuar 1992)
Majandusminister Jaak Leimann (11. aprill 1990 – 29. jaanuar 1992)
Põllumajandusminister Vello Lind (7. aprill 1990 – 13. veebruar 1991)
- Harri Õunapuu (13. veebruar 1991 – 29. jaanuar 1992)
Rahandusminister Rein Miller (7. mai 1990 – 29. jaanuar 1992)
Sideminister Toomas Sõmera (3. aprill 1990 – 20. juuni 1991)
Transpordiminister Tiit Vähi (3. aprill 1990 – 16. aprill 1991)
Transpordi- ja sideminister Tiit Vähi (16. aprill 1991 – 29. jaanuar 1992)
Siseminister Olev Laanjärv (17. aprill 1990 – 29. jaanuar 1992)
Sotsiaalhooldusminister Siiri Oviir (25. aprill 1990 – 29. jaanuar 1992)
Sotsiaalminister (hiljem tööminister) Arvo Kuddo (17. aprill 1990 – 24. oktoober 1991)
- Tööminister Arvo Kuddo (24. oktoober 1991 – 29. jaanuar 1992)
Tervishoiuminister Andres Ellamaa (10. aprill 1990 – 29. jaanuar 1992)
Tööstus- ja energeetikaminister Jaak Tamm (25. aprill 1990 – 12. detsember 1991)
Välisminister Lennart Meri (11. aprill 1990 – 29. jaanuar 1992)
Minister Endel Lippmaa (11. aprill 1990 – 29. jaanuar 1991)
Minister Artur Kuznetsov (24. aprill 1990 – 29. jaanuar 1991), kelle ülesandeks olid rahvussuhete problemaatika Eestis^[2]

Viited

↑ Eesti NSV Ülemnõukogu stenogramm
↑ EESTI NSV ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU NELJAS ISTUNGJÄRK. Artur Kuznetsovi nimetamine Eesti NSV ministriks, EESTI NSV ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU NELJAS ISTUNGJÄRK TEINE ISTUNG 24. aprill 1990

Välislingid

Valitsuse programm 1990-1992 pdf

Eelnev Enno Penno valitsus	Edgar Savisaare valitsus 20. august 1991 – 29. jaanuar 1992	Järgnev Tiit Vähi esimene valitsus

[1] Eesti NSV Ülemnõukogu stenogramm

[2] EESTI NSV ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU NELJAS ISTUNGJÄRK. Artur Kuznetsovi nimetamine Eesti NSV ministriks, EESTI NSV ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU NELJAS ISTUNGJÄRK TEINE ISTUNG 24. aprill 1990

[1]

[2]

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
-{{ToimetaAeg|kuu=august|aasta=2006}}
 {{EestiPoliitika}}
-'''Edgar Savisaare valitsus''' ([[3. aprill]] [[1990]] – [[30. jaanuar]] [[1992]]) oli [[Eesti]] Vabariigi 28. valitsus.
+'''Edgar Savisaare valitsus''' ([[20. august]] [[1991]] – [[29. jaanuar]] [[1992]]) oli [[Eesti Vabariik|Eesti Vabariigi]] 34. (ülemineku) valitsus.
+Savisaare valitsus tuli võimule [[Eesti NSV]] valitsusena [[3. aprill]]il [[1990]]. Eesti Vabariigi taastamise järel 20. augustil 1991 toimis Savisaare valitsus kuni tagasiastumiseni 29. jaanuaril 1992 ''[[de facto]]'' [[Eesti Vabariigi valitsus]]ena.
-Savisaare valitsus oli võimul 22 kuud ajal, kui [[Nõukogude Liit]] kokku varises ja Eesti taas augustis [[1991]] iseseisvuse saavutas.
+==Ajalugu==
-[[18. märts]]il 1990 toimusid [[1990. aasta Eesti NSV Ülemnõukogu valimised|Eesti NSV Ülemnõukogu valimised]], kus [[Rahvarinne]] sai 24% häältest. Rahvarinde nimekirjas kandideerinud said 45 kohta 105-st. [[Edgar Savisaar]]e Eesti NSV valitsuse esimeheks (peaministriks) saamise poolt anti 54, vastu 32 häält <ref> [http://www.riigikogu.ee/index.php?rep_id=9786950&uni=1 Eesti NSV Ülemnõukogu stenogramm] </ref>. Peaministriks saamiseks vajaliku piiri ületas Savisaar vaid 2 häälega. 3. aprillil nimetati Savisaar Eesti NSV valitsuse juhiks. Savisaare valitsus moodustus suures osas Rahvarinde liikmetest. Samal ajal tegutses aktiivselt ka [[Interrinne]], kelle rünnakut [[15. mai]]l [[1990]] [[Toompea]]l kutsus Savisaar [[raadio]] teel inimesi tõrjuma ja paljud läksidki appi.
+[[18. märts]]il 1990 toimusid [[1990. aasta Eesti NSV Ülemnõukogu valimised|Eesti NSV Ülemnõukogu valimised]], kus [[Rahvarinne]] sai 24% häältest. Rahvarinde nimekirjas kandideerinud said 45 kohta 105-st. [[Edgar Savisaar]]e Eesti NSV valitsuse esimeheks (peaministriks) saamise poolt anti 54, vastu 32 häält <ref> [http://www.riigikogu.ee/index.php?rep_id=9786950&uni=1 Eesti NSV Ülemnõukogu stenogramm] </ref>. Peaministriks saamiseks vajaliku piiri ületas Savisaar vaid 2 häälega. 3. aprillil nimetati Savisaar Eesti NSV valitsuse juhiks. Savisaare valitsus moodustus suures osas Rahvarinde liikmetest. Samal ajal tegutses aktiivselt ka [[Interrinne]], kelle rünnakut [[15. mai]]l [[1990]] [[Toompea]]l kutsus Savisaar inimesi [[raadio]] teel tõrjuma ja paljud läksidki appi.
 [[12. oktoober|12. oktoobril]] 1991 asutati Rahvarinde baasil Rahva-keskerakond, mis hiljem arenes [[Keskerakond|Keskerakonnaks]].
-Suurem osa Savisaare valitsuse tegevusest möödus [[hüperinflatsioon]]i ja kasvava kaubanappuse olukorras. Savisaare valitsus võttis kasutusele [[ostukaart|ostukaardid]] ja toiduainete [[talong]]id. Talvel 1991/92 valmistuti [[Tallinn]]a uuselamurajoonide evakueerimiseks [[kütus]]enappuse tõttu. [[31. detsember|31. detsembril]] 1991 seisid inimesed tundide kaupa [[leib|leiva]]järjekorras ning paljud jäidki ilma leivata. Ka [[või]] kadus 1992. aasta jaanuaris lettidelt, sest oodati hinnatõusu. Savisaar käis isiklikult võiladusid avamas. Selles olukorras võitis ta umbusaldushääletuse, kuid astus seejärel tagasi 23. jaanuari hommikul 1992 pärast seda, kui kütuse- ja toidukriisi tõttu olid Tallinnas kasutusele võetud leivatalongid, kuid [[Eesti Vabariigi Ülemnõukogu|Ülemnõukogu]] ei toetanud peaministri kava kehtestada eriolukord. Järgmiseks peaministriks sai senine transpordiminister [[Tiit Vähi]].
+Suurem osa Savisaare valitsuse tegevusest möödus [[hüperinflatsioon]]i ja kasvava kaubanappuse olukorras. Savisaare valitsus võttis kasutusele [[ostukaart|ostukaardid]] ja toiduainete [[talong]]id. Talvel 1991/1992 valmistuti [[Tallinn]]a uuselamurajoonide evakueerimiseks [[kütus]]enappuse tõttu. [[31. detsember|31. detsembril]] 1991 seisid inimesed tundide kaupa [[leib|leiva]]järjekorras ning paljud jäidki ilma leivata. Ka [[või]] kadus 1992. aasta jaanuaris lettidelt, sest oodati hinnatõusu. Savisaar käis isiklikult võiladusid üle vaatamas. Selles olukorras võitis ta tema vastu korraldatud umbusaldushääletuse, kuid astus seejärel tagasi 23. jaanuari hommikul 1992 - selle peale, kui kütuse- ja toidukriisi tõttu olid Tallinnas kasutusele võetud leivatalongid, kuid [[Eesti Vabariigi Ülemnõukogu|Ülemnõukogu]] ei toetanud peaministri kava kehtestada [[eriolukord]].
+Eesti Vabariigi järgmiseks 35. (ülemineku) valitsuse peaministriks sai Savisaare valitsuse transpordiminister [[Tiit Vähi]].
 == Ministrid ==
 *Peaminister [[Edgar Savisaar]]  (3. aprill 1990 – 23. jaanuar 1992)
 *Riigiminister [[Raivo Vare]] ([[17. aprill]] 1990 – 29. jaanuar 1992)
@@ 46. rida: / 46. rida: @@
 == Välislingid ==
 *[http://www.valitsus.ee/failid/Valitsuse_programm_1990.pdf Valitsuse programm 1990-1992] pdf
 {{algus}}
-{{eelnev-järgnev | eelnev=[[Valitsus]] | nimi=[[Eesti Vabariigi valitsus]] | aeg=[[1990]]–[[1992]] | järgnev=[[Tiit Vähi esimene valitsus]]}}
+{{eelnev-järgnev | eelnev=[[Enno Penno valitsus]] | nimi=[[Edgar Savisaare valitsus]] | aeg=[[20. august]] [[1991]] – [[29. jaanuar]] [[1992]]| järgnev=[[Tiit Vähi esimene valitsus]] }}
 {{lõpp}}
 [[Kategooria:Eesti valitsused|Savisaare valitsus]]