Raymond Radiguet: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
MerlIwBot (arutelu | kaastöö)
DSisyphBot (arutelu | kaastöö)
P r2.7.2) (Robot: eemaldatud mzn:محک منو حذف کن 482
67. rida: 67. rida:
[[it:Raymond Radiguet]]
[[it:Raymond Radiguet]]
[[hu:Raymond Radiguet]]
[[hu:Raymond Radiguet]]
[[mzn:محک منو حذف کن 482]]
[[nl:Raymond Radiguet]]
[[nl:Raymond Radiguet]]
[[ja:レイモン・ラディゲ]]
[[ja:レイモン・ラディゲ]]

Redaktsioon: 28. august 2012, kell 16:09

Raymond Radiguet [rem'oon radig'ee] (18. juuni 190312. detsember 1923) oli noorelt surnud prantsuse kirjanik, kelle tuntuim teos on "Saatan ihus" ("Le diable au corps").

Elulugu

Raymond Radiguet sündis Saint-Maur-des-Fossés linnas, ilmajaamas Pariisi eeslinnas. Tema isa Maurice Radiguet oli tuntud karikaturist. Raymond'il oli viis nooremat õde ja venda. 1909 läks ta Saint-Mauri kooli. Ta õppis hästi, sai stipendiumi ja võeti 1913 vastu Pariisi Karl Suure lütseumi. 1913 nägi ta Saint-Mauris peal naabermaja lapsehoidja hullumeelsushoogu, mis kajastub romaanis "Saatan ihus". Raymond hakkas väga varakult joonistama ja kirjutama.

16-aastaselt sattus Radiguet dadaistide ja kubistide ringkonda. Dadaistidest Tristan Tzarast ja André Bretonist ta aasta pärast distantseerus. Seejärel sai temast Jean Cocteau soosik. Tal oli ka rida armulugusid naistega. Radiguet oli tuttav ka Max Jacobi, Juan Grisi, Pablo Picasso, Igor Stravinski ja Constantin Brâncuşiga.

Radiguet tegi kaastööd ajakirjale Sic, kuhu kirjutasid ka Louis Aragon, André Breton ja Philippe Soupault.

Koos Cocteau, Erik Satie ja Francis Poulenciga asutas ta ajakirja Le Coq.

Tema esimene raamat oli 15-aastaselt kirjutatud luulekogu "Les joues en feu", mis avaldati 1925. See oli mõjutatud sürrealismist (unenäod ja automaatkirjutamine).

1920 asus Radiguet elama Carqueiranne'i kalurikülla Touloni lähedal, ja hiljem Piquet'sse. Seal ta kirjutas luuletusi ja alustas tööd esimese romaani "Saatan ihus" kallal. Enne raamatu ilmumist luges Cocteau katkendeid sellest ette Jean Hugo stuudios Palais-Royalis. Kohal oli teiste seas ka Pablo Picasso. Madame de Beaumont jäi lugemise ajal magama. Selle romaaniga sai Radiguet rikkaks ja kuulsaks.

1924 ilmus Radiguet' viimane romaan "Krahv d'Orgeli ball", mis meenutab psühholoogilise analüüsi sügavuse poolest madame de la Fayette'i raamatut "La Princesse de Cléves" (1677).

Ettevaatust, järgneb romaani süžee!

Peategelane François de Séryeuse armub krahvinna d'Orgelisse. Kuigi nende suhe jääb platooniliseks, tunneb naine end süüdi olevat ja tunnistab abikaasale üles. Olukorra lahendamiseks tuuakse Pariisi ka François' ema. François'l ei õnnestu end kodust ja perekonnast lahti murda. Romaan lõpeb sellega, et krahv libiseb asjast kergelt üle, jätkates maskiballiks valmistumist.

On võimalik, et Cocteau töötas Radiguet' romaanid oluliselt ümber, kui nad suvel kõrvuti kirjutasid.

Radiguet suri 12. detsembril 1923 Pariisis 20-aastaselt kõhutüüfusesse. Oma viimased sõnad ütles ta 9. detsembril Cocteau'le: "Kuule, mul on sulle öelda midagi kohutavat. Kolme päeva pärast lasevad Jumala sõdurid mind maha." Cocteau nuttis ja "mõtles välja teistsuguseid seletusi", nagu ta jutustab. Cocteau jutustuse järgi jätkas Radiguet: "Sinu seletused ei ole nii head kui minu omad. Käsk on antud. Ma kuulsin käsku." Hiljem ta ütles: "On üks värv, mis liigub, ja inimesed värvi sees peidus." Cocteau küsis, kas Raymond tahab, et nad ära saadetaks." Raymond vastas: "Sa ei saa neid ära saata, sest sa ei näe värvi." Siis ta vajus kokku. Ta liigutas suud, kutsus juuresolijaid nimepidi, vaatas üllatunult ema, isa ja oma käsi.

Cocteau Radiguet'st

"Ta oli väike, kahvatu, lühinägelik, halvasti lõigatud juuksed rippusid tal kaelal (...). Ta tegi grimasse nagu päikese käes. Kõndides ta hüples. Oleks võinud öelda, et kõnniteed on tema jaoks elastsed. Ta võttis taskust väikesi koolivihikulehti ja kortsutas neid kokku. Ta silus neid peopesaga ning katsus lugeda väga lühikese luuletuse (...). Ta surus selle silma vastu."

Artikkel "Cet élève qui devint mon maître" (See õpilane, kellest sai minu õpetaja; 5. juunil 1952 Les Nouvelles littéraires, artistiques et scientifiquesis: "Ta on omamoodi kõnelev taim. Raamatus "Saatan ihus" jutustab see taim oma juurte saladuse. "Krahv d'Orgeli ballis" see taim õitseb, ja tema lõhn on sõna."

Teoseid

  • "Les joues en feu" (15-aastaselt kirjutatud sürrealismimõjuline luulekogu; ilmus 1920 või 1925)
  • "Devoirs de vacanes" (luulekogu; 1921)
  • "Les pélicans" (kahevaatuseline näidend; 1921; Pelikanid; Georges Aurici muusika)
  • "Le diable au corps" (romaan; lõpetatud 1921; ilmus 1923; Saatan ihus; eesti keeles Margot Endjärve tõlkes 2001 Tallinnas)
  • "Le bal du Comte d'Orgel" (romaan; algvariant valmis sügisel 1922; lõplik variant suvel 1923; surivoodil hoidis käes veerge, kuid ei teinud parandusi; Cocteau parandas hiljem veerge; ilmus 1924; Krahv d'Orgeli ball)
  • "Œuvres complètes" (1952; kogutud teosed)
  • "Règle du jeu" (1957)
  • "Œuvres complètes" (1959; kogutud teosed kahes köites)
  • "Paul et Virginie" (koomilise ooperi libreto, millele Erik Satie pidi muusika kirjutama; 1973; koos Jean Cocteau'ga)

Välislingid