Filantroopia

Filantroopia ("inimesearmastus", inimsõprus, heategevus) kõige laiemas mõttes on teadlik annetamine või vabatahtlik tegevus ühiskonna üldiseks hüvanguks.

Filantroopia ajalugu

Filantroopia kui ühiskondliku nähtuse juured on peidus Euroopas, antiiksete Kreeka ja Rooma tavades aga ka piibliaegades. Tegelikult võimegi leida Piiblist kõige esimesi näiteid filantroopiast ja filantroopiliseks otstarbeks annetuste kogumisest. Tänapäeval on aga filantroopia ühiskondliku mõtteviisina väga tunnuslik nähtus just Põhja-Ameerikale, eelkõige Ameerika Ühendriikidele ja nn Vana-Maailm on pisut maha jäänud.

Filantroopia algusaeg keskendus isiklikule heategevusele. Muutuse mõtteviisi tõi Benjamin Franklin, kes uskus kogukonda ja üldisesse heaollu. Franklin arvas, et ühiskond võib ise võib ise ennast ümberkujundada nii, et ei jää enam abivajajaid ja kaob ka vajadus heategevuseks. Ta kasutas inimeste ühenduste (assotsiatsioonide) mõistet, kus inimesed töötavad ühise heaolu nimel.

18. sajandi lõpus hakatigi Ameerikas looma massiliselt ühendusi, esialgu spontaanselt sarnaste huvide ja eesmärkidega inimeste poolt. Üha enam hakati aga tegutsema ka avaliku poliitika raames ja ühendused muutusid juriidilisteks isikuteks. Heategevus, mis tähendas puudust kannatavate kaaskodanike otsest ja kaastundliku teenimist, andis teed filantroopiale, mis pakkus kaudset ja mitteisikustatud tegevus, olles suunatud terve kogukonna sotsiaalsetele probleemidele.

19. sajandi lõpu poole kerkis esile kaks silmapaistvat filantroopi, kes avaldasid maailma filantroopilisele mõtteviisile ja tegevusele mõju pika aja jooksul. Tööstur Andrew Carnegie uskus filantroopia ennetavasse jõusse. Ta arvas et elus edasijõudnud peaksid head tegema kogu ühiskonna muutmiseks, mitte ainult parandama üksikuid ühiskondlike probleeme. Tema ideedel põhineb tänaseks väga levinud filantroopilise organisatsiooni vorm – fond ehk sihtasutus. John D. Rockefeller andis fondide liikumisele edasise tõuke. Tema teeneks on filantroopilise tegevuse süstemaatiliseks muutmine – enne annetuse tegemist uuriti põhjalikult organisatsiooni või ürituse eesmärke ja vajadusi.

Alates 20. sajandi teisest poolest on filantroopia alane tegevus eelkõige ettevõtete poolt muutunud veelgi süsteemsemaks ja kaalutlevamaks. Kasutusele on tulnud terminid, korporatiivne sotsiaalne vastutus, sponsorlus ja sotsiaalseosega turundus. Üha enam arvestavad ettevõtted head tehes oma äriliste huvidega katsudes siduda toetuspoliitikat ettevõtte missiooni, visiooni ning toodete ja teenustega. Kasvanud on ka ootused ja nõudmised toetatavatele ühendustele, eeldatakse üha enam professionaalsust organisatsiooni- ja projektjuhtimisel, teadmisi turundusest.

Vaata ka

• Strateegiline filantroopia
• Heategevus
• Vabatahtlik

Kasutatud allikad

• "Filantroopiaprojekt" EMSLI veebilehelt (vaadatud 28.06.2012)