Sirvikalender

Lundi ajaloomuuseumis Rootsis säilitatavad sirvilauad

Sirvikalender (ehk sirvilauad või sirvid) on ruunikalender, mida on tarvitanud eri rahvad kogu Põhja-Euroopas.

Eestis kasutusel olnud ruunikalendrid võib jagada kahte rühma. Esimesse kuuluvad päevakriipsudega-, teise kalendriruunidega kalendrid.

Kõik Eestis säilinud ruunikalendrid on igavesed, s. o. neid võib kasutada igal aastal. Kõik nad vastavad juuliuse kalendrile, ehkki neid ei ole raske kohandada gregooriuse kalendriga. Peaaegu ühelgi kalendril ei esine jaotust kuudeks, nende aluseks on nädal. Ruunikalendrite abil on kerge arvestada nädalapäevi, kuid väga ebamugav on määrata kuupäevi ja kuid. Võib arvata, et ruunikalendrite tekkimise perioodil kuupäevi ja kuid ei fikseeritud ning päevi loendati nädalate järgi ühest tähtpäevast teiseni. (L. Maistrov. „Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist“ 1 kogumik 1968. a.)

Sirvikalendris vastab igale päevale kahe horisontaalse joone vahel olev vertikaalne kriips, kalendri- või ruunimärk. Skandinaavias tähistab tihtipeale iga nädalapäeva üks ruunitähestiku seitsmest esimesest märgist, mis kalendris on tavapärases, F-ist algavas järjestuses.

Tähtpäevi märgitakse, jätkates nädalapäeva kriipsu või kalendriruuni läbi ülemise horisontaalse joone ja tähistades tähtpäeva äratuntava märgiga. Enamus puukalendritel on keskmise rea peal päevamärgid. Märgid on lauakujulistel kalendritel joonte vahel. Saua või mõõga kujulistel kalendritel aga lõigatud tahkudele. Tahkude vahelised kandid moodustavad märke piiravad jooned. Päevamärkidest üleval pool on tavaliselt päikesekalendri tähtpäevadega-, kirikupühade- ja talutöödega jne. seotud märgid. päevamärkidest all pool on kuu faasidega või kõvade ja pehmete aegadega seotud märgid.

Kalendri tavapärasemad kujud on pikem sau, kus on esitatud pool aastat või terve aasta või üksikute aja perjoodidega sirvilaudadest koosnev komplekt. Lauakeste arv on olnud 6,7 või 13. Skandinaaviast on leitud ka 22-,16- ja 8-jaolisi kalendreid.

Tänapäevane tarvitus maausuliste hulgas

Eestis säilinud 18.–19. sajandi sirvilaudade eeskujul koostatud kalender on 1978. aastast saati tarvitusel olnud maausuliste hulgas. Tänapäeval annab sirvikalendrit igal aastal välja Maavalla Koda "Maavalla kalendri" nime all, kus aastaid nummerdatakse alates Billingeni katastroofist.

Kalendri kuunimed, pühad ja tähtpäevad ning kuuseisude kord lähtub maarahva pärimusest. Pühade–tähtpäevade valikul on reeglina jäädud nende juurde, mille maausuline tähendus ja tavad on teada. Erandiks näiteks tõnnipäev (7. detsember) või kolletamispäev (14. oktoober), mille kohta pole teada üldse mingeid tavasid.

Aasta jagamisel on aluseks võetud kristlik kalender 12 kuu ja 7–päevase nädalaga. Kuude nimed on võetud erinevatest murretest ja murrakutest. Teatavasti leidub maakeelseid kuunimesid rohkesti ja neid on kasutatud paiguti erinevalt. Näiteks sydakuuks on nimetatud nii jaanuari kui veebruari. Sirvikalendris on pakutud välja vaid üks võimalik valik maakeelseid kuunimesid.

28 aasta jooksul on sirve välja antud peamiselt käsitrükis (linool- ja siiditrükk, hiljem ka valguskoopiad). Viimastel aastatel on sirvid ilmunud trükis.

Kuude nimed maausuliste sirvikalendris

• jaanuar – sydakuu
• veebruar – radokuu
• märts – urbekuu
• aprill – mahlakuu
• mai – lehekuu
• juuni – leedokuu
• juuli – heinakuu
• august – lõikuskuu
• september – sygiskuu
• oktoober – porikuu
• november – kooljakuu
• detsember – jõulukuu

Vaata ka

• Kalender
• Maavalla rahvakalender

Välislingid

• ajastaeg
• Kaido Kama: "Kymme aastat nyydisaegseid sirvilaudu"