Erastamine: erinevus redaktsioonide vahel
P kat |
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
{{keeletoimeta}} |
{{keeletoimeta}} |
||
'''Erastamine''' ehk '''privatiseerimine''' ehk '''denatsionaliseerimine''' on omandiõiguse muutmise protsess, mille käigus ettevõtte, agentuuri, avaliku teenistuse või vara omandiõigus viiakse [[Avalik_sektor|avalikult sektorilt]] (kohalik omavalitsus või riik) üle [[erasektor]]ile (ehk tulundussektor ehk ärisektor – eraettevõtted) või eraomandis olevale mittetulundusorganisatsioonile. |
'''Erastamine''' ehk '''privatiseerimine''' ehk '''denatsionaliseerimine''' on omandiõiguse muutmise protsess, mille käigus ettevõtte, agentuuri, avaliku teenistuse või vara omandiõigus viiakse [[Avalik_sektor|avalikult sektorilt]] (kohalik omavalitsus või riik) üle [[erasektor]]ile (ehk tulundussektor ehk ärisektor – eraettevõtted) või eraomandis olevale mittetulundusorganisatsioonile. |
||
''Oxford English Dictionary'' järgi on terminit (inglise keeles ''Privatization'') kasutatud alates 1942. aastast. |
''Oxford English Dictionary'' järgi on terminit (inglise keeles ''Privatization'') kasutatud alates 1942. aastast. |
||
==Privatiseerimise ajalugu== |
==Privatiseerimise ajalugu== |
||
Privatiseerimise ajalugu ulatub tagasi [[Vana-Kreeka]]sse, kus valitsused kasutasid peaaegu igas vallas erasektori teenuseid, ja [[ |
Privatiseerimise ajalugu ulatub tagasi [[Vana-Kreeka]]sse, kus valitsused kasutasid peaaegu igas vallas erasektori teenuseid, ja [[Rooma riik|Vana-Roomasse]], kus riik kasutas eraettevõtteid näiteks maksude kogumiseks, armee varude kogumiseks, religiooseteks ohverdamisteks ja ehituseks.<ref name="ing wiki">http://en.wikipedia.org/wiki/Privatization 3.05.2012</ref> |
||
Privatiseerimist on teaduslikult uuritud peamiselt hiljutises majandusalases kirjanduses, aga selle algeid |
Privatiseerimist on teaduslikult uuritud peamiselt hiljutises majandusalases kirjanduses, aga selle algeid võib leida ka [[Adam Smith]]i töödest. Smith kirjutas sellel teemal juba 18. sajandi lõpus. Nimelt ütles Smith, et inimesed on võõra varaga lahkemad kui enda omaga ja see võib viia avaliku sektori ettevõtete ebaefektiivse juhtimiseni. Seega muudaks privatiseerimise majanduse efektiivsemaks.<ref name="bortolotti">Bortolotti, B., Siniscalco, D. "The Challenges of Privatization" 2004</ref> |
||
===Lähiajalugu=== |
===Lähiajalugu=== |
||
Viimase aja privatiseerimiste alguseks võib pidada 1960ndatel [[Saksamaa]]l toimunud [[Volkswagen]]i erastamist (1961) ja sellele järgnenud [ |
Viimase aja privatiseerimiste alguseks võib pidada 1960ndatel [[Saksamaa]]l toimunud [[Volkswagen]]i erastamist (1961) ja sellele järgnenud [[VEBA]] privatiseerimist (1965). <ref name="bortolotti"/> |
||
Tõeliselt populaarseks muutsid privatiseerimise aga 1980ndatel [[Suurbritannia]] peaminister [[Margaret Thatcher]] ja [[USA]] president [[Ronald Reagan]]. 1990ndateks aastateks oli privatiseerimine levinud juba üle maailma, üks suurem privatiseerimise laine toimus veel [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] lagunemise järel iseseisvunud riikides.<ref name="ing wiki"/> |
Tõeliselt populaarseks muutsid privatiseerimise aga 1980ndatel [[Suurbritannia]] peaminister [[Margaret Thatcher]] ja [[USA]] president [[Ronald Reagan]]. 1990ndateks aastateks oli privatiseerimine levinud juba üle maailma, üks suurem privatiseerimise laine toimus veel [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] lagunemise järel iseseisvunud riikides.<ref name="ing wiki"/> |
||
| 16. rida: | 17. rida: | ||
===Tänapäev=== |
===Tänapäev=== |
||
Privatiseerimine toimub edasi ka tänapäeval. Üks suuremaid käimasolevaid projekte on [[Jaapan |
Privatiseerimine toimub edasi ka tänapäeval. Üks suuremaid käimasolevaid projekte on [[Jaapan]]i postiteenistuse erastamine, milles osalevad [[Jaapani Post]] ja maailma suurim pank. Protsess, mida juhib [[Junichiro Koizumi]], algas pärast pikki arutelusid 2007. aastal ja viiakse plaanide kohaselt lõpuni 2017. aastal.<ref name="ing wiki"/> |
||
==Privatiseerimine Eestis== |
==Privatiseerimine Eestis== |
||
Eestis toimus suurem erastamislaine 1990ndate aastate alguses pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja [[Eesti |
Eestis toimus suurem erastamislaine 1990ndate aastate alguses pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja [[Eesti|Eesti Vabariigi]] taasiseseisvumist. Üldiselt ei olnud endised [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] maad privatiseerimises eriti edukad. Eesti sai aga hästi hakkama. On hinnatud, et edu aluseks oli kiire toimetamine. 20. juunil 1992 toimus rahareform, 28. juunil 1992 võeti vastu [[põhiseadus]]. Juba vähem kui kahe kuu pärast – 13. augustil 1992 – võeti vastu otsus suurerastamise kohta. Sama aasta septembris loodi juba erastamisettevõte [[EERE]], mille esimeheks valiti [[Andres Bergmann]]. Ettevõte alustas hoogsalt tööd ja 17. novembril 1992 avaldasid maailma ajakirjandusväljaanded neljas keeles esimese pakkumiskutse 38 Eesti ettevõtte müügiks.<ref name="ekspress">http://paber.ekspress.ee/arhiiv/Vanad/1998/02/tempo/art-05.html 3.05.2012</ref> |
||
Erastamise esimene ja ainuke kriis toimus novembri lõpus, mil värske [[peaminister]] [[Mart Laar]] vallandas kogu EERE juhatuse ning tühistas pakkumiskutse, öeldes, et see on vastuolus |
Erastamise esimene ja ainuke kriis toimus novembri lõpus, mil värske [[peaminister]] [[Mart Laar]] vallandas kogu EERE juhatuse ning tühistas pakkumiskutse, öeldes, et see on vastuolus Eesti Vabariigi seadustega. |
||
Kuna turg oli esimesele pakkumiskutsele aga intensiivselt reageerinud, siis oli EERE jaganud laiali juba mitmeid ettevõtete külastuslubasid ja protsess oli alanud. 11. |
Kuna turg oli esimesele pakkumiskutsele aga intensiivselt reageerinud, siis oli EERE jaganud laiali juba mitmeid ettevõtete külastuslubasid ja protsess oli alanud. 11. detsembril 1992 avaldas Mart Laar pressiteate, milles kinnitas erastamise jätkumist: {{tsitaat|Erastamine peab jätkuma ja jätkub. Avaldatud pakkumiskutse on saanud suurepärase vastukaja /.../ on tähtis, et investeerijad teaksid: Eesti võtab tõsiselt liikumist vaba turu ja ettevõtete eraomanduse suunas /.../ meie jaoks on kõige tähtsam asi investeeringute usaldusväärsus ja seaduslikkus|Mart Laar 11.12.1992}} Pakkumiskutse sulgemistähtaeg kinnitati ametlikult ja 22. detsembril lõppes edukalt erastamise esimene järk.<ref name="ekspress"/> |
||
1993. aastal sõlmiti 51 tehingut, 1994. aastal juba 214, mis teeb keskmiseks tempoks üks tehing tööpäevas |
1993. aastal sõlmiti 51 tehingut, 1994. aastal juba 214, mis teeb keskmiseks tempoks üks tehing tööpäevas. 1996. aasta lõpuks oli mõne erandiga kogu suurerastamine lõpule viidud. Paljude ettevõtete puhul läks aktsiate vähemuspakk avalikku müüki, millega pandi alus börsitegevusele. Lepingukontrolli hakati teostama juba 1995. aastal ning see toimib ka praegu hästi. |
||
EERE tegevukulusid aitasid maksta Saksa maksumaksjad, kelle taskust tuli umbes 8 miljonit [[Saksa mark |
EERE tegevukulusid aitasid maksta Saksa maksumaksjad, kelle taskust tuli umbes 8 miljonit [[Saksa mark]]a, millega tasuti maailmas avaldatud pakkumiskutsete reklaami, konsulteerimisteenuste, sidekulude ja muude kulude eest. Kasu, mida Eesti majandus on selle abi kaudu saanud, hinnatakse kahesajakordseks.<ref name="ekspress"/> |
||
Privatiseerimine Eestis toimus koostöös välismaiste nõustajatega. Aitamas käisid nii [http://en.wikipedia.org/wiki/Treuhand Treuhandi] konsultandid [[Saksamaa |
Privatiseerimine Eestis toimus koostöös välismaiste nõustajatega. Aitamas käisid nii [http://en.wikipedia.org/wiki/Treuhand Treuhandi] konsultandid [[Saksamaa]]lt, [http://en.wikipedia.org/wiki/United_States_Agency_for_International_Development US AIDi] ja [[Euroopa Liit|Euroopa Liidu]] [[PHARE]] programmi konsultandid.<ref name="ekspress"/> |
||
==Viited== |
==Viited== |
||
Redaktsioon: 8. august 2012, kell 10:47
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Erastamine ehk privatiseerimine ehk denatsionaliseerimine on omandiõiguse muutmise protsess, mille käigus ettevõtte, agentuuri, avaliku teenistuse või vara omandiõigus viiakse avalikult sektorilt (kohalik omavalitsus või riik) üle erasektorile (ehk tulundussektor ehk ärisektor – eraettevõtted) või eraomandis olevale mittetulundusorganisatsioonile.
Oxford English Dictionary järgi on terminit (inglise keeles Privatization) kasutatud alates 1942. aastast.
Privatiseerimise ajalugu
Privatiseerimise ajalugu ulatub tagasi Vana-Kreekasse, kus valitsused kasutasid peaaegu igas vallas erasektori teenuseid, ja Vana-Roomasse, kus riik kasutas eraettevõtteid näiteks maksude kogumiseks, armee varude kogumiseks, religiooseteks ohverdamisteks ja ehituseks.[1]
Privatiseerimist on teaduslikult uuritud peamiselt hiljutises majandusalases kirjanduses, aga selle algeid võib leida ka Adam Smithi töödest. Smith kirjutas sellel teemal juba 18. sajandi lõpus. Nimelt ütles Smith, et inimesed on võõra varaga lahkemad kui enda omaga ja see võib viia avaliku sektori ettevõtete ebaefektiivse juhtimiseni. Seega muudaks privatiseerimise majanduse efektiivsemaks.[2]
Lähiajalugu
Viimase aja privatiseerimiste alguseks võib pidada 1960ndatel Saksamaal toimunud Volkswageni erastamist (1961) ja sellele järgnenud VEBA privatiseerimist (1965). [2]
Tõeliselt populaarseks muutsid privatiseerimise aga 1980ndatel Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher ja USA president Ronald Reagan. 1990ndateks aastateks oli privatiseerimine levinud juba üle maailma, üks suurem privatiseerimise laine toimus veel Nõukogude Liidu lagunemise järel iseseisvunud riikides.[1]
Tänapäev
Privatiseerimine toimub edasi ka tänapäeval. Üks suuremaid käimasolevaid projekte on Jaapani postiteenistuse erastamine, milles osalevad Jaapani Post ja maailma suurim pank. Protsess, mida juhib Junichiro Koizumi, algas pärast pikki arutelusid 2007. aastal ja viiakse plaanide kohaselt lõpuni 2017. aastal.[1]
Privatiseerimine Eestis
Eestis toimus suurem erastamislaine 1990ndate aastate alguses pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Üldiselt ei olnud endised Nõukogude Liidu maad privatiseerimises eriti edukad. Eesti sai aga hästi hakkama. On hinnatud, et edu aluseks oli kiire toimetamine. 20. juunil 1992 toimus rahareform, 28. juunil 1992 võeti vastu põhiseadus. Juba vähem kui kahe kuu pärast – 13. augustil 1992 – võeti vastu otsus suurerastamise kohta. Sama aasta septembris loodi juba erastamisettevõte EERE, mille esimeheks valiti Andres Bergmann. Ettevõte alustas hoogsalt tööd ja 17. novembril 1992 avaldasid maailma ajakirjandusväljaanded neljas keeles esimese pakkumiskutse 38 Eesti ettevõtte müügiks.[3]
Erastamise esimene ja ainuke kriis toimus novembri lõpus, mil värske peaminister Mart Laar vallandas kogu EERE juhatuse ning tühistas pakkumiskutse, öeldes, et see on vastuolus Eesti Vabariigi seadustega.
Kuna turg oli esimesele pakkumiskutsele aga intensiivselt reageerinud, siis oli EERE jaganud laiali juba mitmeid ettevõtete külastuslubasid ja protsess oli alanud. 11. detsembril 1992 avaldas Mart Laar pressiteate, milles kinnitas erastamise jätkumist:
„Erastamine peab jätkuma ja jätkub. Avaldatud pakkumiskutse on saanud suurepärase vastukaja /.../ on tähtis, et investeerijad teaksid: Eesti võtab tõsiselt liikumist vaba turu ja ettevõtete eraomanduse suunas /.../ meie jaoks on kõige tähtsam asi investeeringute usaldusväärsus ja seaduslikkus“
– Mart Laar 11.12.1992
Pakkumiskutse sulgemistähtaeg kinnitati ametlikult ja 22. detsembril lõppes edukalt erastamise esimene järk.[3]
1993. aastal sõlmiti 51 tehingut, 1994. aastal juba 214, mis teeb keskmiseks tempoks üks tehing tööpäevas. 1996. aasta lõpuks oli mõne erandiga kogu suurerastamine lõpule viidud. Paljude ettevõtete puhul läks aktsiate vähemuspakk avalikku müüki, millega pandi alus börsitegevusele. Lepingukontrolli hakati teostama juba 1995. aastal ning see toimib ka praegu hästi.
EERE tegevukulusid aitasid maksta Saksa maksumaksjad, kelle taskust tuli umbes 8 miljonit Saksa marka, millega tasuti maailmas avaldatud pakkumiskutsete reklaami, konsulteerimisteenuste, sidekulude ja muude kulude eest. Kasu, mida Eesti majandus on selle abi kaudu saanud, hinnatakse kahesajakordseks.[3]
Privatiseerimine Eestis toimus koostöös välismaiste nõustajatega. Aitamas käisid nii Treuhandi konsultandid Saksamaalt, US AIDi ja Euroopa Liidu PHARE programmi konsultandid.[3]