Satelliittelevisioon: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 3. august 2012, kell 12:06

Ühtaegu mitmelt tehiskaaslaselt lähtuvate signaalide vastuvõtuks kavandatud paraboolantenn.

Satelliittelevisioon, ka Sat TV, on televisiooniprogrammide edastamine sidesatelliitide vahendusel. Programmide vastuvõtmiseks kasutatakse välisantenni, milleks on tavaliselt paraboolpeegel, mida harilikult kutsutakse satelliiditaldrikuks. Kodutarbimises edastatakse signaal antennist kas välisesse vastuvõtuplokki (STB) või telerisse sisseehitatud spetsiaalsesse Sat TV tuuneri moodulisse. Satelliittelevisiooni ehk Sat TV tuunerid on saadaval ka personaalarvutiga ühendatava kaardi või USB välisseadme kujul. Paljudes maailma piirkondades pakuvad satelliittelevisiooni edastajad mitmekülgset kanalite ja teenuste valikut, seda sageli piirkondadele, mida maapealse telesignaali ja/või kaabel-TV võrgud ei teeninda.

Ajalugu

Esimene satelliittelevisiooni signaal transleeriti Euroopast Põhja-Ameerika kohale Telstari tehiskaaslasele 1962. aastal. Esimene geosünkroonne sidetehiskaaslane, Syncom 2, lennutati orbiidile 1963. aastal. Maailma esimene kommertsiaalne sidetehiskaaslane, Intelsat I (hüüdnimega "Varajane lind", Early Bird), lennutati geosünkroonsele orbiidile 6. aprillil 1965. Esimene riiklik satelliittelevisioonivõrk, Orbita, loodi 1967. aastal Nõukogude Liidus. Esimene teleprogramme edastav kommertsiaalne Põhja-Ameerika tehiskaaslane oli Kanada geostatsionaarne Anik 1, mis lennutati orbiidile 1972. aastal.

Tehnoloogia

Satelliidisignaali edastatakse tehiskaaslastelt maale kahes lainealas:

C-laineala (4–8 GHz) – oli kasutusel peamiselt analoogtelevisiooni ajastul. Kuna seda sagedusvahemikku kasutatakse tänapäeval ka IEEE 802.11a WiFi ja juhtmevabade telefonide tarbeks ja ilmaradarites, siis pole sellel lainealal vastuvõtt paljudes kohtades enam võimalik.
K_u-laineala (12–18 GHz).

Tavalisel sidesatelliidil on kuni 32 transponderit K_u-lainealale ja kuni 24 transponderit C-lainealale. Igal transponderi sagedusriba laius on 27 MHz kuni 50 MHz. Häirete vältimiseks peab iga geostatsionaarne C-laineala edastav tehiskaaslane olema paigutatud 2 kraadise vahega kõrvalasuvast satelliidist. K_u-laineala puhul võib paigutus olla 1 kraadise vahega. Paigutustiheduse teoreetiliseks ülempiiriks maailma geostatsionaarsel orbiidil kokku on 360/2 = 180 C-laineala tehiskaaslast ja 360/1 = 360 K_u-laineala tehiskaaslast. Praktikas ei õnnestu ringhäälingu tehiskaaslasi geostatsionaarsele orbiidile maksimaalse tihedusega paigutada olemasolevate tehiskaaslaste asukoha ja selle muutmise või hoidmise võimaluste piiratuse tõttu, samuti geograafilistel põhjustel.

Päikese ja atmosfäärimõjud

Geostatsionaarse orbiidi korral on roheline (sidesatelliit) ja pruun punkt (vastuvõtja) Maa keskpunktiga alati ühel joonel.

C-laineala vastuvõttu mõjutavad selle madala sageduse tõttu maapealsed häired, samas kui K_u-laineala vastuvõtt on mõjutatud vihmast (vihmapiisad on mikrolainete suurepärased neelajad sellel sagedusel). K_u-laineala signaal on veelgi rohkem mõjutatud jääkristallidest äikesepilvedes. Näiteks Eesti oludes võib signaali oluliselt nõrgendada ka tuisk ja lumesadu. Antennile kogunev lumi takistab signaali edastamist vastuvõtuseadmesse.

Lisaks sellele on kaks korda aastas hetkeline katkestus, kui päikesekiired on täpselt geostatsionaarse tehiskaasalase taga millele vastuvõtuantenn on suunatud. See toimub 2 korda aastas kevadeti ja sügiseti keskpäeval kuni kahe nädalase perioodi joosul ja sellest on mõjutatud nii C-laineala kui ka K_u laineala vastuvõtt. Vastuvõtt katkeb päikeselt tulevate samasageduslike mikrolainete segava mõju tõttu.

Signaalide saatekiired ja levialad

Iga tehiskaaslase igal transponderil on erinevalt suunatud saateantennid. Signaali kiire keskel vajatakse vastuvõtuks väiksemat paraboolantenni, äärealades aga suuremat.

Edastusstandardid

Digitaalseid TV ja raadiosignaale edastakase kahes standardis:

DVB-S
DVB-S2

Lisaks sellele on pildi- ja helivoog erinevatel kanalitel pakitud erinevate meetoditega (MPEG2, MPEG4 h.246 AVC, AAC jt.). Vaatamiseks ja kuulamiseks peab vastuvõtja vastavat pakkimistehnoloogiat toetama.

Analoog-TV standardite (PAL, NTSC ja SECAM jt.) kasutus väheneb tänapäeval kiirelt.

Vaata ka

@@ 5. rida: / 5. rida: @@
 Esimene satelliittelevisiooni signaal transleeriti [[Euroopa]]st [[Põhja-Ameerika]] kohale [[Telstar]]i tehiskaaslasele [[1962]]. aastal. Esimene geosünkroonne sidetehiskaaslane, Syncom 2, lennutati orbiidile [[1963]]. aastal. Maailma esimene kommertsiaalne sidetehiskaaslane, Intelsat I (hüüdnimega "Varajane lind", ''Early Bird''), lennutati geosünkroonsele orbiidile [[6. aprill]]il [[1965]].  Esimene riiklik satelliittelevisioonivõrk, [[Orbita]], loodi [[1967]]. aastal [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidus]]. <!-- , ning tugines põhimõte of using the ülielliptilise [[Molnija (satelliit)|Molnija]] satelliit for re-eetrisse anda ja delivering of telesignaali TV [[Signalling (telecommunication)|signal]] to maapealsetele satelliidisignaali raadiojaam. -->Esimene teleprogramme edastav kommertsiaalne [[Põhja-Ameerika]] tehiskaaslane oli [[Kanada]] geostatsionaarne Anik 1, mis lennutati orbiidile [[1972]]. aastal.
+==Tehnoloogia==
 Satelliidisignaali edastatakse tehiskaaslastelt maale kahes lainealas:
 * [[C-laineala]] (4–8 GHz) – oli kasutusel peamiselt analoogtelevisiooni ajastul. Kuna seda sagedusvahemikku kasutatakse tänapäeval ka IEEE 802.11a [[WiFi]] ja juhtmevabade telefonide tarbeks ja ilmaradarites, siis pole sellel lainealal vastuvõtt paljudes kohtades enam võimalik.