Enver Paşa: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Xqbot (arutelu | kaastöö)
P r2.7.3) (Robot: muudetud tr:Enver Paşa
P Robot: lisatud ml:അൻവർപാഷ
38. rida: 38. rida:
[[kk:Әнуар паша]]
[[kk:Әнуар паша]]
[[hu:Enver pasa]]
[[hu:Enver pasa]]
[[ml:അൻവർപാഷ]]
[[arz:انور باشا]]
[[arz:انور باشا]]
[[nl:Enver Pasja]]
[[nl:Enver Pasja]]

Redaktsioon: 28. juuni 2012, kell 14:04

Enver Paşa või Enver Bey, sünninimi İsmail Enver (اسماعيل انور araabia keeles; 22. november 1881 Istanbul4. august 1922 Baldžuan, Tadžikistan) oli Türgi riigitegelane ja sõjaväelane, noortürklaste juht.

Enver sündis Istanbulis türgi ja albaania päritolu perekonnas. Ta omandas sõjaväelise hariduse, saades 1906. aastaks majoriks. Samal ajal sai temast ka Progressi ja Ühtsuse Komitee liige. 1908. aastal puhkes noortürklaste ülestõus ja Enver sai selle üheks sõjaliseks juhiks. Noortürklased tõusid võimule ja Enverist sai üks sõjaväe juhte. Ta asus sõjaväge vastavalt Saksamaa eeskujule reformima.

1911. aastal puhkes Itaalia-Türgi sõda, mille käigus Türgi kaotas Liibüa. See tõi kaasa noortürklaste populaarsuse languse, valitsuse moodustasid liberaalid. Kuid 19121913 toimunud Esimeses Balkani sõjas sai Türgi rängalt lüüa, mistõttu ka liberaalide populaarsus kukkus ning noortürklased said võimule tagasi. Enverist sai sõjaminister ning ta kasutas ära Bulgaaria rasket olukorda Teises Balkani sõjas, vallutades Adrianoopoli tagasi. Peale seda sai temast paša ning teda hakati kutsuma Enver Paşaks. Lisaks abiellus ta Türgi printsessi Emine Naciye Sultaniga, saades nii sultanipere sugulaseks. Sisuliselt kehtestus Türgis kolme paša sõjaline diktatuur (Enver Paşa, Talat Paşa ja Cemal Paşa).

Enver Paşa oli aktiivne Saksamaa toetaja ning seetõttu asus ta kohe Esimese maailmasõja alates propageerima sõjaga ühinemist. Viimaks, 1914. aasta oktoobris, ta saavutaski selle, misjärel puhkesid ägedad lahingud Venemaaga. Enver juhtis Türgi armeed Sarikamiši lahingus, mis lõppes Türgile ränga lüüasaamisega. Seejärel naasis Enver Istanbuli ning korraldas selle kaitset Gallipoli kampaania alguses, kuid andis väejuhtimise hiljem üle Liman von Sandersile ja Kemal Mustafa Atatürkile.

19171918 korraldas Enver Paşa Lõuna-Kaukasuse vallutamist, mille tõttu ta rikkus suhted sakslastega. Samas õnnestus tal sõlmida sõbralikud suhted Nõukogude Venemaaga. Kuid vallutused Kaukaasias osutusid kasututeks, kuna sama aasta oktoobris pidi Türgi Antandile alistuma. Enver põgenes Türgist, kus ta tagaselja surma mõisteti ja oli kuni 1920. aastani Berliinis. Seal kohtus ta enamlase Karl Radekiga, kelle soovitusel ta siirdus edasi Moskvasse. Seal kohtus ta mitmete enamlaste juhtidega ja veenis neid end lubama Turkestani, et maha suruda sealseid nõukogudevastaseid meeleolusid. 1921. aastal sinna saabudes asus ta aga korraldama enamlastevastast ülestõusu (basmatšide ülestõus), et luua Suur-Türgi riiki. Kuid tema plaanid kukkusid läbi ning ta hukkus 1922. aastal. 1996. aastal maeti tema säilmed ümber Istanbuli.