Esindusdemokraatia: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
RedBot (arutelu | kaastöö)
P r2.7.2) (Robot: muudetud es:Gobierno representativo
Gerakibot (arutelu | kaastöö)
P r2.7.1) (Robot: muudetud es:Democracia representativa
26. rida: 26. rida:
[[el:Αντιπροσωπευτική δημοκρατία]]
[[el:Αντιπροσωπευτική δημοκρατία]]
[[en:Representative democracy]]
[[en:Representative democracy]]
[[es:Gobierno representativo]]
[[es:Democracia representativa]]
[[eu:Demokrazia ordezkatzaile]]
[[eu:Demokrazia ordezkatzaile]]
[[fr:Démocratie représentative]]
[[fr:Démocratie représentative]]

Redaktsioon: 13. juuni 2012, kell 13:03

Esindusdemokraatia on demokraatia vorm, mille puhul rahvas teostab oma võimu kaudselt, esindajate kaudu. Parlamentaarses riigis valib rahvas oma esindajad ainult parlamenti (näiteks Eestis, Suurbritannias, Rootsis). Presidentaalses riigis (näiteks Venemaal, USA-s) valib rahvas nii parlamendi kui ka presidendi.

Esindusdemokraatia ja muud demokraatia vormid

Kuna esindusdemokraatia kõige suuremaks probleemiks võib pidada täieliku läbipaistvuse puudumist[viide?] ja seetõttu võimu kaugenemist rahvast, siis rakendatakse paljudes kogukondades ühiskonna juhtimisel otsedemokraatia ja osalusdemokraatia põhimõtteid.

Otse- ja osalusdemokraatia probleemiks on võrreldes esindusdemokraatiaga suurem aja- ja muude ressursside kulu otsuste tegemisel. Seetõttu rakendatakse suuremate üksuste (linn, riik, riikide liit) juhtimisel eelkõige esindusdemokraatiat.

Esindusdemokraatia ja otsedemokraatia

Esindusdemokraatia vastandub otsedemokraatiale, mille puhul rahvas teostab oma võimu otseselt.

Esindusdemokraatia ja osalusdemokraatia

Esindusdemokraatia teisendit, mis sisaldab otsedemokraatia elemente, kutsutakse osalusdemokraatiaks. Tavaliselt toimib osalusdemokraatia paremini väiksemate kogukondade või otsustusüksuste tasemel (näiteks perekond, korteriühistu, küla). Selleks, et vähendada üksikisikust kaugele jääva esindusdemokraatia vahenditega tehtud otsuste negatiivset mõju üksikisikule, peab võimalikult palju kohalikke probleeme leidma lahenduse väikestes kogukondades. Kõrgemate tasandite otsustada tuleb jätta ainult põhimõttelised küsimused. Nii pole ka vaja kõrgematele tasanditele suurtes kogustes tööjõudu (bürokraatia), keda võib rakendada muul tööl.