Sillamäe: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
29. rida: 29. rida:


Elanike arvu muutus{{lisa viide}}:
Elanike arvu muutus{{lisa viide}}:
*1940: 999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999
*1940: 1476
*1965: 9838
*1965: 9838
*1994: 20 104
*1994: 20 104

Redaktsioon: 12. juuni 2012, kell 12:00

Sillamäe

Pindala 10,54 km²
Elanikke 16 183 (1.01.2010)[1]
15 000 (1.01.2010, arvestatud rännet)[1]

EHAK-i kood 0736[2] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid 59° 24′ N, 27° 46′ E
Sillamäe (Eesti)
Sillamäe
Kaart
Vaade Mere puiesteele

Sillamäe on linn Ida-Viru maakonnas. Ta asub Soome lahe lõunarannikul Narva lahe kaldal Sõtke jõe suudmes.

Sillamäe kaugus maakonnakeskusest Jõhvist on 24 kilomeetrit. Lähim raudteejaam on 3 km lõunas asuv Vaivara raudteejaam. Narva jääb 25 km kaugusele itta.

Sillamäe sai linnaõigused 1957. aastal.

Rahvastik

Sillamäel on 2006. aasta seisuga 16 567 elanikku ja elanikkond on valdavalt venekeelne.

Elanike arvu muutus[viide?]:

  • 1940: 999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999
  • 1965: 9838
  • 1994: 20 104
  • 2003: 16 901
  • 2006: 16 567

Alates 1946. aastast värvati Sillamäe tehase ehitusele vabatahtlikke Leningradi, Pihkva ning teistest Venemaa, Valgevene ja Ukraina oblastitest. Paljud neist deporteeriti Sillamäele.[küsitav]

Sillamäe tehase ehitusel kasutati väga palju vabakäiguvange. Paljud nendest jäid pärast karistuse kandmist Sillamäele elama.

Sillamäe elanikonna hüppeline kasv toimus pärast 1968. aastat, kui hakati ehitama elamuid Eesti Põlevkivi töötajatele.

NSV Liidu ajal oli eestlastel Sillamäele elamisluba (korterit) saada praktiliselt võimatu. Eestlasi elas Sillamäel 1989. aastal 656 ehk 2,5% ja 1994. aastal 636.

Sillamäe oli 19471991 kinnine linn.

1990. aastail soodustas riik eestlaste sisserännet, kuid eestlaste osatähtsus oluliselt ei suurenenud. 1990. aastate lõpus hakkas elanike arv väljarände tõttu vähenema, keskmine vanus suurenema ja tööhõive vähenema. Linna elanikest oli 1989 tööhõivelisi inimesi 60%, 2000 ainult 36%.

Rahvuste osakaal 2000. aastal:

  • eestlasi 4,2%
  • soomlasi 1,0%
  • valgevenelasi 2,8%
  • ukrainlasi 3,0%
  • venelasi 85,8%
  • muid rahvuseid 3,2%

Ajalugu

Sõtke jõgi

Sillamäed mainiti ürikutes esmakordselt 1502 kõrtsikohana (tor Bruggen), Türsamäed mainiti esmakordelt 1520 (Turrisel). 17. sajandil rajati seal asunud kaluriküla kõrvale mõis (Türsel), aastast 1700 on teada veski. Türsamäe mõis oli rüütlimõis ja kuulus paljudele aadlisuguvõsadele, näiteks Seidlitzidele. Viimasena omandas mõisa eesti soost Tõnu Walk (Waldman). Kogu Sillamäe ala kuulus Vana-Sõtke mõisale, 1849 eraldus sellest Uus-Sõtke (Sillamäe) poolmõis.

19. sajandil kujunes mereäär Hungenburgist (Narva-Jõesuu) alates suvituspiirkonnaks. Sajandi lõpus kujunesid suvituskohaks ka Sillamäe ja Türsamäe, eriti Peterburi kõrgete ametnike ja haritlaste seas.

19281929 ehitas Eestimaa Õlikonsortsium Rootsi kapitali abiga Türsamäele põlevkiviutmise tehase, rajati ka elektrijaam ja sadamasild. Majanduskriisi aastail tootmine peatati, kuid alustati taas 1935, kui põlevkiviõlist hakkas huvituma Saksamaa. Tehase kontor asus Türsamäe mõisas. Mõisa peahoone lammutati 1950. aastatel, kui alustati tehase uue kontorihoone ehitust samale kohale.

II maailmasõjas Türsamäe tehas hävis.

Sillamäe tööstuslinnana

Valvemajake, kust Nõukogude okupatsiooni ajal lasti mööda ainult uraanitehase töölised

1945. aastal toimus Moskva Kremlis nõupidamine, millest võtsid osa Jossif Stalin, Lavrenti Beria, Kliment Vorošilov, Geogori Malenkov, Anastass Mikojan, Zavenjagin, Juri Andropov ja teised. Nõupidamise teema oli uraanileiukohtade puudumine Nõukogude Liidus ja perspektiivse leiukoha avastamine Eestis. Sillamäe sai Moskva huviobjektiks pärast seda, kui avastati, et Ida-Virumaal leiduv diktüoneemakilt sisaldab uraanoksiide. 1944.-1945. aasta talvel saabusid Moskvast Sillamäele üleliidulise geoloogia instituudi geoloogid, kes uurisid kaldajärsakutes olevaid põlevkivilademeid. Kohale oli toodud ka tükk Eesti põlevkivi ja Narva katsetehases toodetud partii uraanikontsentraati. Tõenäoliselt sai see nõupidamine määravaks Eestisse uraanirikastustehase rajamisel. Algselt pidi tehas rajatama Narva, see oli ka üks põhjuseid, miks ei lubatud Narva tagasi tulla põlisnarvakatel. Kuid tehase asukohta muudeti ja selleks valiti endise Türsamäe õlitehase asukoht.

1947. aastal hakati Sillamäele rajama NSV Liidu Siseministeeriumi Kombinaati nr. 7 koodnimetusega "Värvivabrik", uraani rikastamise tehast, mis oli rangelt salastatud. Tehase ehitamist juhtis NSV Liidu Ministrite Nõukogu 1. peavalitsus. Uurimistööde Eesti-poolne koordineerimine ja järelevalve pandi isiklikult tolleaegsele Eesti NSV valitsuse juhile Arnold Veimerile.

Tehase ehitus vangitööna

Linnavalitsuse hoone
Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäevale pühendatud skulptuur linnavalitsuse hoone vastas
Sillamäe radioaktiivsete tööstusjäätmete hoidla on juba ohutu.

Tehase ehituseks oli vaja odavat tööjõudu. Selleks andis NSV Liidu Siseasjade Rahvakomisariaat välja käskkirja nr 00336 19. aprillist 1946, mis kohustas vangilaagrites olevate eestlastest, lätlastest ja leedulastest sõjavangide saatmise Eestisse. Loomulikult ei teadnud need inimesed enda "mobiliseerimisest" NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi poolt ehituspataljonidesse. Esimene partii tööjõudu saabus Narva 1946. aasta sügisel ja anti NSV Liidu Siseministeeriumi poolt üle 7. kombinadi ehitusvalitsusele ja neist formeeriti 4., 6., ja 7. tööpataljon kokku umbes 4000 meest, kes olid vabastatud NSV Liidu GULAGist, pärast saksa sõjaväeteenistuse eest määratud vanglakaristust. Esialgu saadeti Narva toodud endised sõjamehed Narva linna ja Narva-Jõesuu ehitus- ja taastamistöödele ning mitmesugustele transpordi- ja laadimistöödele.

Kõik 1946. aastal Sillamäele toodud ehituspataljonide soldatid elasid esimese talve üle riidetelkides, kuhu oli sisse ehitatud kahekordsed puunarid ja kus sooja andis telgi keskel olnud punkriahi. Talvel, tugeva pakasega, tuli hommikuti sageli jäätunud telgiseina külge külmunud meeste juukseid sooja veega lahti sulatada. Pesemiskoha puudumise tõttu käidi hommikul rivikorras Sõtke jões pesemas. Talvel raiusid barakkide päevnikud pesemiseks jäässe augud. 1947. aasta sügisel ehitati telkide asemele ümmargused kilpmajad.

 Pikemalt artiklis NSV Liidu relvajõud Eestis#Tööpataljonid pärast Teist maailmasõda

1947. aasta algul rajati Türsamäe vangilaager, mis asustati Nõukogude Liidust toodud umbes 3000 kriminaalvangiga (vargad, vägistajad, tapjad). 1947. aasta algul rajati endisesse Türsamäe mõisa vangilaager, kuhu toodi 3000 mees- ja nais kriminalvangi. Tööpataljoni soldatid piirasid ehitatava tehase territooriumi ümber kahekordse okastraataiaga, ehitasid vahitornid ja laagrisse toodud vangid hakkasid koos soldatitega tehase ehitustöödel käima.

Sillamäe tehase ja töölisasula selle juurde ehitasid tööpataljonide sõdurid, Saksa sõjavangid ja kriminaalvangid. Tehase tööjõud, esialgu insenertehnilised töötajad, värvati Venemaalt. 1946. aastal oli Sillamäe postiaadress Moskva 10. 1947. aastast oli Narva postkast 2. 1949 sai Sillamäe, mis oli seni halduslikult allutatud Narvale töölisasulaks.

Ehki ehitus juba täie hooga käis eraldati Vaivara vallast 3202 ha maad alles 31. detsembril 1948 Eesti NSV Ministrite Nõukogu otsusega nr 082.

Sillamäe külje alla rajatud kaevanduses töötasid põhiliselt vangid. Kaevandusest veeti maak tehasesse vagonettidega. Sillamäel toodeti enam kui viiendik (100 022 tonni) NSV Liidus toodetud uraanist, millest saanuks plutooniumi umbes 60–70 tuhande tuumalaengu valmistamiseks. Oletatavasti oli ka NSV Liidu esimese aatomipommi uraan Sillamäel toodetud. 1953 hakati uraanimaaki tooma Tšehhoslovakkiast ja Saksa DV-st. Selleks ehitati Vaivara raudteejaamast kuni tehaseni haruraudtee, mida samuti, alates vedurijuhist kuni laadijateni, teenindasid ehituspataljoni soldatid.

Sillamäe uraanikaevandusväli paiknes praeguse linna lääneosas kunagise Türsamäe mõisa maadel, klindist lõunas. Tegelikult rajati kaks pisikaevandust numbritega 1 ja 2, esimene kaevevälja põhja-, teine lõunaosale. Kaevandused kavatseti ühendada, kuid kaevanduse varing jättis selle pooleli. Kaevandus nr 1 tegutses aktiivselt 1949. aastast kuni 1952. aasta juunini ja suleti lõplikult 1969. Kaevandus nr 2 ei saanudki valmis ja selle käigud kanti maha 1957. aastal.

Esimesed Sillamäe põlisasukad olid 1948 Leningradist siia toodud 14–18-aastased kodutud, valdavalt vargad, röövlid ja "kotipoisid", keda hakati tehasetöölisteks õpetama. Kohe pärast nende saabumist algasid Sillamäel ladude ja poodide röövimised. Selle takistamiseks moodustati tööpataljonide meestest relvastatud vahisalgad. Toimus mittu inimohvritega kokkupõrget uute töölistega, kuni Leningradist toodud miilitsaüksus korra majja lõi.

Sõjavangidest moodustatud tööpataljonid töötasid Sillamäel kuni 1952. aastani.

Sillamäe elanikkonna eripära

Sillamäe SEJ varustab linna elektri- ja soojusenergiaga.
Mere puiestee

Venemaalt toodud tööliste osakaal Sillamäe tehase ehitusel oli kuni 1951. aastani väike. Massiline vene rahvusest tööliste tulek Sillamäele algas viiekümnendate algul, kui linnas valmisid esimesed tööpataljonide ehitatud korterelamud. Pärast seda hakkas elanike arv jõudsalt kasvama. Viiekümnendate esimesel poolel oli Sillamäel juba üle 10 000 elaniku. Tunduvalt paremad töö- ja elutingimused olid peamiseks põhjuseks, miks Sillamäele saabus suurel arvul vene rahvusest töölisi sõjatules laastatud Venemaa oblastitest.

Nõukogude ajal allusid linnas kõik, miilitsast kuni lasteaiani, tehasele. Tehase direktor oli nagu jumal, kelle positsiooni ei kõigutanud isegi formaalne allumine Eestimaa Kommunistlikule Parteile. Objekti salastatuse ja range tööliste valiku tõttu puudus linnas peaaegu täielikult eesti rahvusest elanikkond. Sillamäe varustamine kõige eluks vajalikuga toimus Moskva kaudu ja see oli tunduvalt parem kui teistes Eesti linnades. Kogu Sillamäe sõjajärgne ajalugu on seotud salajase ettevõtte rajamisega. Kõik teised objektid ehitati vaid kombinaadi huve silmas pidades.

Sillamäe/Silmet tehase direktorid:

Sillamäe sai iseseisvaks linnaks Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 29. juuni 1957. aasta otsusega. Ta muudeti kohe vabariikliku alluvusega linnaks.

Sillamäe vana osa, kesklinn, on üks kõige paremini säilinud viiekümmnendate aastate arhitektuuri näide Eestis. Seal valitseb korrapärane planeering koos haljasalade ja teiste tolleaegsete arhitektuurielementidega. Üks esimesi ühiskondlike kivihooneid Sillamäel on klubihoone, mille ehitust alustati viikümnendate alguses. Sellele järgnesid kivist elamud ja muud hooned.

Tööstus

Vaade Sillamäe sadamale Päite pangalt (2008)
Vaade Sillamäe sadamale Päite pangalt (2008)

Alguses tegeles Sillamäe tehas kohaliku diktüoneemaargilliidi kaevandamisega, sellest uraanoksiidi tootmisega ja selle rikastamisega. Algselt toodi maak Sillamäe kavandustest tehasesse vagonettides. Ajavahemikus 1. jaanuarist 1949 kuni 31. juunini 1952 väljastati Sillamäe kaevandusest 2405 tuhat tonni maaki keskmise uraanisisaldusega 0,036% ehk 63,3 tonni potentsiaalset uraani. Alates 1953. aastast hakati uraanimaaki sisse vedama Tšehhoslovakkiast ja Saksa DV-st, hiljem ka Ungarist. Selle tarbeks ehitati raudtee Vaivara raudteejaamast Sillamäe tehasesse. Vastavalt tootmise arendamisele ja uute tsehhide (5. tsehh) valmimisele toodeti Sillamäel uraanist juba lõpptoodet (vardaid). Sillamäel toodetud uraan moodustas üle 25% Nõukogude Liidu tolleaegsest uraanitoodangust. Uraanimaagi töötlemine lõpetati Sillamäel 1989.

Alates 1990. aastatest toodetakse tehases põhiliselt nioobiumi, haruldaste muldmetallide oksiide ja mitmesuguste keemiliste ühendite kontsentraate.

Tähtsaimad tegevusharud linnas on seotud metallidega. Haruldaste muldmetallide tootmisega tegeleb suurim tööandja AS Silmet. Uus ettevõte on vanadest akudest plii tootmisega tegelev Ecometal, plii toodang ca 9000 t.

Suuremate tööstusettevõtete toodangu müük oli 2007. aastal 1,0 miljardit krooni, sealhulgas metallide tootmine (Silmet ja Ecometal) 730 miljonit krooni.

Sillamäel otse Soome lahe rannal on 33 hektari suurune radioaktiivsete tööstusjäätmete hoidla. Seal leidub umbes 1200 tonni uraani ja 800 tonni tooriumi rikastamise jääke ning teisi mürgiseid aineid.

Linna majandusele lisab kaalu sadama arendamine.

Sadam

Sillamäe sadam on Venemaale kõige lähem Euroopa Liidu sadam.

Sillamäe sadam avati 2005. aastal. Laevaliin Kotkasse Soomes algas 2006. aasta märtsis kaubaveoga, millele 17. mail 2006 lisandus reisijatevedu. Saaremaa Laevakompanii korraldatud liiniliiklus lõppes 19. oktoobril 2007.

Sõpruslinnad

Sillamäe linnal on välja kujunenud sõprussidemed järgmiste omavalitsusüksustega välismaal:

Vaateid linnale

Vaata ka

Viited

Välislingid