Paul Vent: erinevus redaktsioonide vahel
| 25. rida: | 25. rida: | ||
{{JÄRJESTA:Vent, Paul}} |
{{JÄRJESTA:Vent, Paul}} |
||
[[Kategooria:Eesti Teises maailmasõjas]] |
|||
[[Kategooria:Ratsarügement]] |
[[Kategooria:Ratsarügement]] |
||
[[Kategooria:Eesti metsavennad]] |
[[Kategooria:Eesti metsavennad]] |
||
[[Kategooria:Vabadusristi kavalerid]] |
[[Kategooria:Vabadusristi II liigi 3. järgu kavalerid]] |
||
[[Kategooria:Kotkaristi teenetemärgi kavalerid]] |
[[Kategooria:Kotkaristi teenetemärgi kavalerid]] |
||
[[Kategooria:Saksamaa sõjaväelased]] |
[[Kategooria:Saksamaa sõjaväelased]] |
||
Redaktsioon: 8. juuni 2012, kell 13:00
Paul Vent VR II/3 (11. veebruar 1900 Ahja vald – november 1944 Lõuna-Eesti) oli Eesti (major) ja Saksa sõjaväelane (kolonelleitnant, Obersturmbannführer).
Paul Vent oli kogenud ja hea juhtimisvõimega rindemees. Vent teenis oma elu jooksul välja nii Vabadusristi kui ka Raudristi.
Elulugu
Vent omandas üldhariduse Tartu Reaalkoolis, kust ta 1917. aastal astus vabatahtlikult Vladimiri sõjakooli. Kommunistide riigipöörde tõttu jäi ta ohvitseriks ülendamata. Vabadussõja tegi kaasa vabatahtlikuna 2. Ratsarügemendi koosseisus, lahingutes ülesnäidatud vahvuse eest ülendati lipnikuks. Vent võttis osa lahingutest lõunarindel, Landeswehri vastu ja ja Läti vabastamisel. Ta oli pikka aega Ratsarügemendis tegev varustusalal ning tagalaülemana. 1940. aastal oli Vent major.
Teine maailmasõda
Kui Kaitsevägi muudeti Punaarmee 22. Territoriaalkorpuseks, siis nimetati Vent 182. Diviisi (Tartus) tagalaülemaks. Kui diviis saadeti 1941. aastal Pihkva taha, jäi Vent Eestisse ning varjas ennast Otepää kandis kuni sakslaste tulekuni. Olles Otepää sõjaväekomandant, määras ta komitee, kes hakkas korraldama legendaarsete Otepää markide väljaandmist.
1944. aastal juhatas Vent 45. SS-Vabatahtlike Grenaderirügementi. Sakslased ülendasid ta Obersturmbannführeriks. Venti rügement võttis osa lahingutest Vepsküla ja Siivertsi juures. Tihti võitlusväljal viibides sai ta näidata oma oskust operatsioone otstarbekohaselt juhtida. Oma isikliku vaprusega oli Vent kõigile alluvatele eeskujuks. Nende lahingute eest anti Ventile 11. märtsil 1944 üle I klassi Raudrist.
1944. a. aprillist juhatas Vent 45. SS-Vabatahtlike Grenaderirügemendi asemel 47. SS-Vabatahtlike Grenaderirügementi. 14. augustil 1944 sai Vent Võitlusgrupp "Vent" ülemaks ja saadeti Tartu rindele. Võitlusgrupp taganes lahingutega Emajõeni ja jäi seal kaitsele. Tema surma kohta liigub kaks versiooni. Ühe järgi langes ta lahingus 17. septembril 1944, teise järgi tegutses ta Lõuna-Eestis metsavennana ning langes lahingus 1944. aasta novembris.
Teenetemärgid
- Vabadusristi II liigi 3. järk (18. veebruar 1925)
- Kotkaristi teenetemärgi IV klass (20. veebruar 1935)