Duell

See artikkel räägib kahevõitlusest; Steven Spielbergi filmi kohta vaata artiklit Duell (film 1971)

---

Duell ehk kahevõitlus on duellireeglite alusel peetav võitlus, mille aluseks on ühe osapoole väljakutse talle või kolmandale isikule tehtud solvangu eest. Tänapäeval on duellid haruldased. Duelli mõte oli au kaitsmine ja taastamine. Duellid toimusid harilikult satisfaktsioonivõimeliste isikute vahel (aadlikud, sõjaväelased, üliõpilased jne.).

Kasutatud duellirelvad

• nuga, kinžall või pistoda
• mõõk (eelistati Prantsusmaal, Hispaanias ja Itaalias)
• saabel (eelistati Austria-Ungaris ja Saksamaal)
• rapiir
• püstol või püstolipaar

Kuulsad duellandid

• Otto von Bismarck, Saksamaa riigikantsler
• Aaron Burr, USA asepresident
• Aleksandr Gribojedov, vene kirjanik ja luuletaja
• Aleksandr Gutškov, Venemaa keisririigi III Riigiduuma esimees
• Alexander Hamilton, USA välisminister
• Mihhail Lermontov, vene kirjanik ja luuletaja
• Aleksandr Puškin, vene kirjanik ja luuletaja
• Otto Skorzeny, NSDAP, kaitsemaleva Schutzstaffel diversiooniüksuse juht
• Friedrich Walter

Duellid Eestis

1. veebruaril 1935 jõustunud Kriminaalseadustiku järgi (eriosa 24. peatükk) oli kahevõitluste pidamine karistatav vangimajaga mitte üle ühe aasta (§ 443).

Viimane duellil hukkunud Tartu üliõpilane oli Friedrich Walter (suri 20. veebruaril 1933).

Auvahekordade lahendamine kahevõitluse teel oli väheste eranditega kombeks ainult üliõpilas- ja ohvitserkonnas. Kahevõitlus ei olnud sunduslik, kuid isik, kes oli kord osalenud kahevõitluses, ei saanud end hiljem antiduellandiks nimetada.

Kahevõitlusele eelnes tavaline auvahekorra lahendamise menetlus aukohtus.

Kahevõitlus võis toimuda peamiselt mõõkade (rapiiride) või harva ka püstolitega (eriliste eestlaetavate duellipüstolitega). Relvad valis solvatu (väljakutsuja).

Kahevõitlus tuli pidada võimalikult kiiresti, kui ei olnud mõjuvaid põhjusi selle edasilükkamiseks. Sõja ajal lükati duellid edasi kuni rahutegemiseni.

Vastaste volinike, sekundantide, kohuseks oli teha kõik, et konflikt lahendada rahumeelselt; kui see ei olnud võimalik, tuli määrata võitlustingimused. Kokku ei tohtinud leppida võitlust elule ja surmale, vaid ainult võitlusvõimetuseni. Kui võitlustingimusi pole kindlaks märatud ja võitlus toimus ilma sekundantide juuresolekuta, ei olnud see avaliku arvamuse ega seaduse silmis kahevõitlus.

Kõige kahevõitlusel toimuva eest vastutasid sekundandid. Korra vastu eksinud sekundanti võis asendada. Kui duellil rikuti võitlusreegleid, üks pool sai mõõgavõitlusel haavata, kaotas relva või kukkus maha, pidid sekundandid, kasvõi oma elu kaalule pannes, võitluse silmapilkselt katkestama.

Sekundandid ja kõik teised asjaosalised pidid oma ausõnaga kahevõitlusest vaikima. Ainult kohtu ees tuli tunnistada täit tõtt.

Kahevõitlusega, sõltumata selle tulemusest, loeti konflikt likvideerituks ja vastased kohtlesid teineteist endiselt, nagu poleks midagi juhtunud.

Mensuur

Mõõgaga oli lubatud ainult lüüa. Torked olid keelatud ja loeti võrdväärseks hariliku tapmiskatsega.

Mensuuril viibisid erapooletu, mõlema poole sekundandid, kummagi poole kaks tunnistajat ja kaks arsti. Kellegi puudumisel jäi duell pidamata. Pealtvaatajaina võisid juures viibida kõik oma organisatsiooni liikmed.

Pooled kandsid erilist kaitseriietust (takelaaži).

Võitlusväljale astudes tervitasid vastased ja sekundandid üksteist viisakalt. Esimesed pidid muidu vaikima.

Võitlust juhtis erapooletu ühes mõlema poole sekundantidega. Enne võitluse algust pani erapooletu vastastele ette veel kord leppida ja tuletas meelde, et võitlus on seadusevastane (tegelikult oli leppimine sel hetkel juba välistatud). Seejärel kohustas ta vastaseid oma au juures kinni pidama võitlustingimustest, mitte lööma enne ega pärast vastavat komandot ega torkama. Ise kohustus ta erapooletult juhtima võitlust oma parema arusaamise ja südametunnistuse järgi.

Võitlus algas komando järel ja kestis 7, raskematel juhtudel kuni 14 käiku. Võitlust võis lõpetada ka varem, kui üks pooltest sai haavata niivõrd raskelt, et ei olnud arsti hinnangul võimeline enam võitlust jätkama.

Püstoliduell

Kummalgi poolel pidi olema kaks sekundanti. Kõrvalisil isikuil oli juuresviibimine keelatud. Püstolitega varustati ka sekundandid, et nad tarbekorral saaksid kaitsta oma mandanti.

Püstolid laeti võitlusvaljal vastase sekundandi poolt, laadimist kontrollis oma sekundant ja ulatas püstoli laskevalmilt võitlejale.

Vahemaaks võeti harilikult 20–30, kunagi mitte alla 15 sammu.

Lasta lubati ainult jalgadesse, väga raskete solvamiste eest ka üle kogu keha.

Harilikult lasti üks kord, mitte kunagi üle kolme korra.

Pärast ettevalmistusi ja viimast lepituskatset andis erapooletu käskluse "Tuld!" ja luges kolmeni. Lasta võis ühe ja kolme vahel. Enne ühte või pärast kolme laskmine oli rangelt keelatud, seda tegijat loeti harilikuks mõrtsukaks. Sekundandid pidid seda takistama oma elu hinnaga, ka ise tulistades võitlusreeglite rikkujat.

Kahevõitlus loeti lõpetatuks pärast tulistamisaja möödumist, olenemata, kas osapooled tegelikult lasksid või mitte.