Programmeerimiskeel: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P r2.7.3) (Robot: muudetud kk:Бағдарламалау тілі
25. rida: 25. rida:


==Programmeerimiskeelte loend==
==Programmeerimiskeelte loend==
<div class="references" style="-moz-column-count:3; column-count:3;">
*[[ActionScript]]
*[[ActionScript]]
*[[Ada (programmeerimiskeel)|Ada]]
*[[Ada (programmeerimiskeel)|Ada]]
70. rida: 71. rida:
*[[Visual Basic]]
*[[Visual Basic]]
*[[WMLScript]]
*[[WMLScript]]
</div>


==Vaata ka==
==Vaata ka==

Redaktsioon: 31. mai 2012, kell 10:41

Programmeerimiskeel on süntaksi- ja semantikareeglite kogum arvutile programmi kirjutamiseks (programmeerimiseks).

Programmeerimiskeeli liigitatakse peamiselt toetatud programmeerimise paradigmade ja tüüpimise järgi.

Mõned programmeerimiskeeled on standardiseeritud.

Ajalugu

Esimesed arvutid olid käsitsi programmeeritavad: selleks, et panna ta teistsugust ülesannet täitma, tuli ta osaliselt lahti ühendada ja pisut teistmoodi uuesti kokku panna.

1945 avaldas John von Neumann kaks olulist ideed, mis aitasid kaasa programmeerimiskeelte tekkele:

Kõigepealt arenesid masinakeeled.

Seejärel assemblerkeeled, mis olid põhimõtteliselt needsamad masinakeeled inimsõbralikumas vormis.

1949 loodi programmeerimiskeel Short Code, mille kasutamiseks tuli programmeerijal endal esitada programmitekst nullide ja ühtede jadana. Seda nimetatakse masinakoodiks ehk masinakeeleks.[viide?]

1957 ilmus esimene laiemat kasutust leidnud programmeerimiskeel Fortran koos esimese kompilaatoriga, mis muutis programmeerimise palju lihtsamaks, sest programmeerija ei pidanud programmi enam ise masinakeelde transleerima. See keel oli lihtne ja tänapäeva standardite järgi piiratud: sisaldas ainult IF-, DO- ja GOTO-lauset, kuigi seegi oli väga suur samm edasi. Fortranist said alguse ka praegu kasutatavad andmetüübid: täis-, naturaal- ja ujukomaarvud.

Fortran oli küll hea numbritega töötamiseks, aga mitte andmete sisestamiseks ja väljastamiseks, mida oli vaja äritarkvara loomiseks. Sellepärast hakati arendama COBOLit. Selle keele ehitus pidas silmas lihtsust ja arusaadavust, sisaldades ainult andmetüüpe numbrite ja teksti jaoks. Lisaks oli võimalus rühmitada muutujaid massiividesse ja kirjetesse.

1958 loodi Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis keel Lisp. See oli mõeldud tehisintellekti uurimiseks ja arendamiseks. Seda võimaldab keele eriline omadus: ainuke andmetüüp on loend, ka programm koosneb loendite hulgast. Tänu sellele on võimalik kirjutada programme, mis muudavad iseend töö käigus.

Programmeerimiskeelte loend

Vaata ka

Mall:Link FA Mall:Link FA