Omakaitse

See artikkel on vabatahtlikust relvastatud organisatsioonist, mis tegutses Eestis 1941–1944; samanimelise organisatsiooni kohta 1917–1918 vaata artiklit Omakaitse (1917–1918); 1940. aastal moodustatud sovetimeelse organisatsiooni kohta vaata Rahva Omakaitse; raadiosaate kohta vaata vaata artiklit Rahva Oma Kaitse.

---

Omakaitse

Asutatud	1941
Tegevuse lõpetanud	1944
Peakorter	Tallinn
Tegevuspiirkond	Eestimaa
Juhtkond	Major Friedrich Kurg Jaan Maide Arnold Sinka
Peaorgan	Politsei ja Omakaitse Valitsus (1941–1942) Eesti Politseivalitsus (1942–1943) Omakaitse Valitsus (1944)
Emaorganisatsioon	Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium

Omakaitse (lühend OK) oli vabatahtlik relvastatud organisatsioon, mis tegutses Saksa okupatsiooni eel ja ajal 1941–1944.

Omakaitse Suvesõjas 1941. aastal

 Pikemalt artiklis Suvesõda

Pärast Teise maailmasõja algust 22. juunil 1941, moodustusid 1941. aasta suvel omakaitseüksused end selle ajani nõukogude võimu, repressioonide ning mobilisatsiooni eest varjanud metsavendadest.

Nõukogude vägede taganemise ajal võttis Omakaitse Lõuna-Eestis paljudes kohtades võimu enda kätte. 10. juulil kontrollis Otepää Omakaitse Otepääd ja vabastati Lõuna-Tartumaa. Peale 29. juuli 1941 Tartu paraadi tuli sakslaste korraldus ära anda trofeerelvad, Lõuna-Eesti omakaitseüksused saadeti laiali. Omakaitse asemele oli sakslastel plaanis luua abipolitsei üksusi.

29. juulil avaldati Fr. Kure käskkiri:

„Enamik Eestit on vaba. Kohaliku Saksa sõjaväe poolt on minule tehtud ülesandeks partisanisalgad ümber formeerida abipolitseisalkadeks. Käsin partisan asendada nimetusega abipolitseinik. Minu ametinimetuseks on tänasest alates referent abipolitsei küsimusis Saksa välikomandandi juures.“

Maakondades formeeriti igas omavalitsusühikus (linn, alev, vald) abipolitsei salk, kelle suurus ei tohi ületada 1% rahvaarvust. Komplekteerimisel koos töötada kohapealsete politseijuhtidega. Siis lähevad abipolitsei salgad kohalikkude politseijuhtide alluvusse, ümberformeerimine lõpetada 1. augustil kell 18.

2. augustil 1941 avaldati Postimehes teadaanne, et laialisaadetud partisaniorganisatsioonid kutsutakse uuesti kokku Omakaitse nimetuse all. Kurg andis korralduse kõigil viivitamatult kohale ilmuda.

• Major Friedrich Kurg, Eesti omakaitseüksuste üldjuht.
• Kapten Richard Tammemägi, staabiülem.
  • Jaan Maide.

Pärnumaa omakaitse, ülem Paul Lilleleht; Omakaitse Harju polk, ülem Ernst Leithammel, 3. septembrist Harjumaa omakaitse; Valgamaa omakaitsegrupp, ülem kapten Sergei Maripuu; Võrumaa omakaitse, ülem kolonelleitnant Aleksander Tilgre; Tartu linna omakaitse, ülem nooremleitnant Olev Reintalu; Viljandimaa omakaitse, ülem Peeter Kutsar;

Virumaa omakaitse, ülem kapten Jakob Vaska; Narva linna omakaitse, ülem nooremleitnant Boris Meret; Järvamaa omakaitse, ülem kapten August Jaakson; Tallinna omakaitse, organiserija major I. Madise ja ülem Alfred Luts; Läänemaa omakaitse, Haapsalu linna ja Läänemaa OK ülem Ago Talvar; Saaremaa omakaitse, algselt Pärnu OK osana hiljem ülem major Karl Sääsk.

15. septembril 1941 nimetas Väegrupp Nord tagala ülemjuhataja Franz von Roques ametisse Eesti Omavalitsuse ning tegi Omavalitsusele ülesandeks teostada ülemjuhataja nimel tsiviilvalitsemist Eesti Vabariigis valitsenud seaduste kohaselt. Omakaitseüksused jäid Eesti territooriumile paigutatud julgestusdiviiside (207. 281. 285.) alluvusse.

Süüdistused sõjakuritegudes, 1941. aastal

Juba enne 6. juulit alustasid Omakaitse liikmed Lõuna-Eestis (Võrumaa, Valgamaa, Tartumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa) kommunistide, Nõukogude võimuorganite liikmete, nõukogude aktivistide ja Nõukogude võimu ajal 1940–1941 elanikkonna suhtes repressioone korraldanud tegelaste kinnipidamist, neid kohati ka omakohtu korras hukates. Saksa vägede pealetungi jätkudes Põhja-Eestisse allutati Omakaitseüksused Saksa Wehrmachti tagalajulgestusega tegelenud 207. julgestusdiviisile.

Nõukogude ajaloolased on süüdistanud juutide ja mustlaste sihilikus tapmises Läänemaa Omakaitse staabi operatiivosakonna ülemat Aleksander Laaki ja tema adjutanti Ralf Gerretsit.

Osa Omakaitse liikmeid osales tõepoolest juutide tapmises. Ajaloolase Meelis Maripuu järgi: "Pärnus algasid juutide mahalaskmised juba viis päeva pärast sakslaste tulekut 13. juulil 1941. aastal. 10. septembriks oli 46 juudi mehest tapetud 44. Naised lasti maha Rae metsas 2. novembril, kõik lapsed hukati samal ajal sünagoogis. Ligi tuhandest Eestisse jäänud juudist pääses vähem kui tosin inimest. Hukkamisi korraldas Eesti poliitiline politsei."

„"Juutide mahalaskmisi Pärnus teostasid poliitilise politsei eestlastest töötajad ja Omakaitse liikmed. Oli moodustatud 30meheline erikomando kapten Villem Raidi ja Arkadi Valdini juhtimisel, kes pidi poliitilise politsei määratud surmanuhtlused täide viima. Seitset selle komando liiget on karistatud surmanuhtlusega."“

– Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni töös osalenud Meelis Maripuu kokkuvõte" , ""

Juhtimine ja organisatsioon

22. septembril 1941. aastal nimetas Eesti Omavalitsuse sisedirektor Oskar Angelus politsei ja omakaitse juhatajaks Johannes Soodla ja 28. septembrist juhtis J. Soodla nende ametkondade koordineerimiseks loodud Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Politsei ja Omakaitse Valitsuse tööd.

1. augustil 1942. aastal muudeti Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi POV E. Omavalitsuse Sisedir. Eesti Politseivalitsuseks eesotsas politseidirektoriga, Omakaitsemalevate ülemad aga allutati piirkondlikele prefektidele.

1. oktoober 1942. aastal allutati Omakaitse territoriaalsed üksused otse Saksa sõjaväe tagalajulgestusüksustele (Saksa 207.,281.,285. julgestusdiviisile) ja omakaitse kasarmeeritud üksused Saksa Korrapolitseile.

1. märtsil 1943. aastal loodi eraldi Eesti Omavalitsuse Sisedir. Omakaitse Peavalitsus.

Omakaitse aastail 1942–1943

14. jaanuaril 1942. aastal toimus Estonia teatris prefektide ja Omakaitse juhatajate koosolek, kus Saksa Korrapolitsei komandör andis Omakaitsele edaspidiseks tegevuseks juhiseid, mille kohaselt moodustatud uue koosseisu kohaselt olid Omakaitse malevates kasarmeeritud ehk kindlapalgalised üksused ning territoriaal- ehk kindla palgata üksused.

Olenevalt piirkonna Omakaitsel lasuvaist rakendusülesandeist oli kindlaks määratud maakondlikus Omakaitses kasarmeeritud üksuste arv. Kasarmeeritud üksused asusid peamiselt linnades ja tähtsamate valveesemete läheduses, kus oli vajadus alalise meeskonna tegevusvalmis hoidmiseks. Suuremate kasarmeeritud üksustena olid Narva, Tartu ja Petseri Omakaitse üksikpataljonid. Tallinnas oli 12 kasarmeeritud sadakonda, kuna seal territoriaalüksusi alguses ei formeeritud. Teistes maakondades oli vajaduse järgi 1-3 kasarmeeritud kompaniid ja üksikrühmi.

Tallinna ja Harjumaa omakaitsemalevate juhtorganid koosnesid: pataljonikomandörist ja kolmest jaoskonnast koosnevast staabist (operatiivjaoskond ehk juhtimine ja väljaõpe; haldus- ja majandusjaoskond), Harju malevas oli ka staabiülem. 11 maakonna omakaitsejuhtorganid olid minimaalsed: pataljoniülem, jaoskonnaülem, adjutant ja majandusülem, relvameister, laekur jne.

Tallinn-Nõmme prefektuurile alluv Tallinn-Nõmme omakaitse, milles 8 roodu (7 Tallinnas ja 1 Nõmmel). Ülem kolonelleitnant August Kivi, alates 14. jaanuarist 1942 Juhan Paul. Maleva staap asus Tallinnas Toompuiestee 4; Harju-Lääne omakaitse, milles 10 pataljoni (39 roodu) Harjumaal ja 5 pataljoni (24 roodu) Läänemaal. Ülem kolonel Ernst Leithammel, endine Läänema OK ülem Ago Talvar jäi Läänemaa piirkonna ülemaks, Läänemaa OK staabi operatiivosakonna ülem Aleksander Laak. Järvamaa omakaitse. Ülem kapten August Jakson; 1. aprillist 1942 major Jaan Jaagund. Virumaa omakaitse. Ülem kapten Jakob Vaska. Narva prefektile alluv Narva omakaitse. Ülem major Joosep Lääne.

Tartumaa omakaitse. Ülem kolonel Ants Lõhmus Võrumaa omakaitse. Ülem kapten Eduard Karjel; 1. veebruarist 1942 kapten Eduard Lübik; 6. augustist 1942 kapten August Tiivel Petserimaa korrakaitseteenistus. Ülem major Jaan Tamm. Valgamaa korrakaitseteenistus (omakaitse). Ülem major A Tsemann Viljandimaa omakaitse. Ülem major Anton Pori. Pärnumaa omakaitse. Ülem major August Sander. Saaremaal ja Hiiumaal omakaitseüksused puudusid.

Balti saarte komandandi, kindralmajor Walter Mylo korraldusel formeeriti 8. jaanuaril 1942 Saksa Korrapolitsei alluvuses Saaremaa Kaitsepataljon (Oeselschen Schutzmannschaften). Pataljoni komandöriks sai kapten Eduard Anari ja pataljoni tugevuseks 4 kompaniid: „1."W" Kompanie in Orissaare“ leitnant Herman Koppel, ; „2."W" Kompanie in Leisi“ korvetikapten Alfred Pupp; „3."W" Kompanie in Arensburg“ leitnant Valentin Härm ja „4. "O" Kompanie in Arensburg“ leitnant Erik Meisner.

1. oktoobril 1942. aastal allutati Omakaitse territoriaalüksused Saksa sõjaväele ja kasarmeeritud üksused Saksa korrapolitseile. Politseidirektor sai korraldusi ainult ja otse Tartus asuva Saksa 207. julgestusdiviisi ülemalt. Kasarmeeritud Omakaitse sai korraldused Saksa Korrapolitsei komandörilt.

Omakaitse aastail 1943–1944

Omakaitse Tallinna malev, keskus Tallinn, ülem Alfred Luts, kolonel Johan Paul (1943);

• Tallinna maleva 1. pataljon, ülem kapten Eduard Saulep,
• Tallinna maleva 2. pataljon, ülem kapten Jaan Laas,

Omakaitse Harju malev, keskus Tallinn, ülem kapten Evald-Voldemar Saidra (1943)

Harju maleva 1. pataljon Keilas, ülem major Rudolf Kukeste, Harju maleva 2. pataljon Kloostri, ülem kapten Boris Sepling Harju maleva 3. pataljon Nissis, ülem kapten Arnold Välja,

Harju maleva 4. pataljon Kohila, ülem vanemleitnant Emil Heinaru, Harju maleva 5. pataljon Pirita-Kosel, ülem kapten Johannes Soobik, Harju maleva 6. pataljon Kiiul, ülem major Karl Lind,

Harju maleva 7. pataljon Kose, ülem kapten Ernst Aastalu, Harju maleva 8. pataljon Rapla, ülem major Richard Lessel, Harju maleva 9. pataljon Loksal, ülem Aleksander Lehiste.

Omakaitse Järva malev, keskus Paide, ülem major Jaan Jaagund (1943)

Järva maleva 1. pataljon Paides, ülem vanemleitnant Herbert Puupill, Järva maleva 2. pataljon Türi, ülem leitnant Theodor Unt,

Järva maleva 3. pataljon Järva-Jaanis, ülem leitnant Henn Ründva, Järva maleva 4. pataljon Tapal, ülem kapten Roman Uudelepp.

Omakaitse Viru malev, keskus Rakvere, ülem kapten Jakob Vaska (1943)

• Maleva staabi operatiivosakonna ülema asetäitja luurealal Harald Lindjärv

Viru maleva 1. pataljon Rakveres, ülem major Peeter Kahja, Viru maleva 2. pataljon Kadrina, ülem kapten August Valdur, Viru maleva 3. pataljon Haljalas, ülem Eduard Paurman,

Viru maleva 4. pataljon Kunda, ülem kapten Juhan Kallaste, Viru maleva 5. pataljon Väike-Maarja, ülem vanemleitnant E.Kaurla, Viru maleva 6. pataljon Viru-Roela, ülem leitnant Jõgis,

Viru maleva 7. pataljon Lüganusel, ülem major Eduard Rätsepp, Viru maleva 8. pataljon Jõhvis, ülem vanemleitnant Ants Tammaru, Viru maleva 9. pataljon Iisakul, ülem kapten Anton Kuusepalu.

Omakaitse Narva malev, keskus Narva, ülem major Joosep Lääne

Omakaitse Tartu malev, keskus Tartu, ülem kolonelleitnant Hugo Jaanson (1943); kolonel Ants Lõhmus

Tartu maleva 1. pataljon Tartus, ülem kapten Meinhard Niinepuu, Tartu maleva 2. pataljon Tartus, ülem kapten Kristjan Parres Tartu maleva 3. pataljon Tartus, ülem major August Uder,

Tartu maleva 4. pataljon Elva, ülem major Kusta Vesilo, Tartu maleva 5. pataljon Otepääl, ülem major August Kala, Tartu maleva 6. pataljon Ahjal, ülem kapten Juhan Jüriste,

Tartu maleva 7. pataljon Jõgeva, ülem major August Kitsapea, Tartu maleva 8. pataljon Mustvee, ülem kolonelleitnant August Kivi, Tartu maleva 9. pataljon Kallastel, ülem Enn Laasing.

Omakaitse Petseri malev, keskus Petseri, ülem Mart Kaerma (12. juuli 1941–1942); Jaan Tamm (1941–1942) hilisem 5. Eesti Piirikaitse Rügemendi ülem.; kol. ltn. Viilup (1943)

Petseri maleva 1. pataljon Petseris, ülem kolonelleitnant Karl Aru, Petseri maleva 2. pataljon Värskas, ülem kapten Richard Riitsaar,

Petseri maleva 3. pataljon Uus-Irboskas, ülem kapten Julius Kannelaud, Petseri maleva 4. pataljon Laural, ülem major Karl Kukk.

Omakaitse Võru malev, keskus Võru, ülem kapten Ernst Lübek; kapten Tiivel

Võru maleva 1. pataljon Võrus, ülem kapten Eduard Karjel, Võru maleva 2. pataljon Antsla, ülem major August Leist,

Võru maleva 3. pataljon Rõugel, ülem kapten Erich Matteus, Võru maleva 4. pataljon Põlvas, ülem kapten Juho Taimre,

Võru maleva 5. pataljon Verioral, ülem leitnant Randloo.

Omakaitse Valga malev, keskus Valga, ülem major August Sander (1943)

• Valga maleva 1. pataljon Valgas, ülem kapten Arnold Jakustant,
• Valga maleva 2. pataljon Tõrva, ülem kapten Arthur Nolk.

Omakaitse Viljandi (Sakala) malev, keskus Viljandi, ülem major Anton Pori (1941–1944)

Viljandi maleva 1. pataljon Viljandis, ülem vanemleitnant Merilai, Viljandi maleva 2. pataljon Mustlas, ülem leitnant Piir,

Viljandi maleva 3. pataljon Paistus, ülem vanemleitnant Mihkel Oiderma, Viljandi maleva 4. pataljon Suure-Jaanis, ülem kapten Johann Matson,

Viljandi maleva 5. pataljon Võhmas, ülem Johanes Multer, Viljandi maleva 6. pataljon Põltsamaal, ülem kapten Hartvig Reinvalla.

Omakaitse Pärnu malev, keskus Pärnu, ülem major Paul Lilleleht (1943), kolonel August Ratiste (1944)

Pärnu maleva 1. pataljon Pärnus, ülem kapten Robert Pärlist, Pärnu maleva 2. pataljon Toril, ülem kapten Kaarel Sillamilk,

Pärnu maleva 3. pataljon Kilingi-Nõmmel, ülem kapten Mats Mölder, Pärnu maleva 4. pataljon Pärnus, ülem vanemleitnant Peeter Ennet.

Omakaitse Lääne malev, keskus Haapsalu, ülem Ago Talvar; major August Kõrgmaa (1943);

Lääne maleva 1. pataljon Haapsalus, ülem kapten Valdemar Veelmaa, Lääne maleva 2. pataljon Ristil, ülem vanemleitnant Paul Pärtel,

Lääne maleva 3. pataljon Märjamaal, ülem leitnant Artur Saaliste, Lääne maleva 4. pataljon Lihulas, ülem kapten Rudolf Rünk,

Lääne maleva 5. pataljon Kärdlas Hiiumaal, ülem leitnant Richard Saaliste.

Omakaitse Saaremaa malev, keskus Kuressaare, ülem endine Eesti mereväe kaptenmajor Karl Sääsk ja Eesti armee vanemleitnant Verner Väli; kapten Peeter Kangro (1943)

• Saaremaa maleva 1. pataljon Kuressaares, ülem leitnant Rätsep,

• Saaremaa maleva 2. pataljon Kihelkonnal, ülem leitnant Heino Linsi,

• Saaremaa maleva 3. pataljon Leisis, ülem korvetikapten Alfred Pupp.

Omakaitse kool, asukoht Tallinn ja Kehtna, ülem major Karik (1943)

23. juulil 1942. oli Omakaitses 43 347 inimest, kellest 38 890 olid maakondlikes üksustes ja 4457 kasarmuolukorras. Mais-juunis 1943 oli Omakaitses ligi 38000 inimest (282 kompaniid).

Eesti kaitselahingud 1944. aastal

1944. aastast allus Omakaitse kindralinspektor Johannes Soodlale. Maakondades allusid Omakaitseüksused kohalikule politseiprefektile ning omakaitseülem oli ka prefekti asetäitja. Juunist septembrini 1944. aastal moodustati 9-10 Omakaitse Lahingpataljoni, mis koondati 4 Omakaitse Lahingrügementi. Pataljoni suuruseks määrati 1000 meest. Omakaitse rügemendid ja pataljonid võitlesid pealetungiva Punaarmee vastu.

• Tartumaa Omakaitse Lahingurügement, ülem kolonel Kivi. Rügement oli kaitsel Peipsi järve rannikul Mustvee piirkonnas.
  • Võru Maleva Lahingpataljon, ülem major Leisk, pataljoni koosseisus oli 5 kompaniid
  • Tartu Maleva Lahingpataljon, ülem leitnant Paul Onno
• Sakalamaa Omakaitse Lahingurügement, ülem kapten Tiivel. Järva maleva pataljon oli kaitsel Võrtsjärve läänerannikul Mustla piirkonnas; Sakala maleva I pataljon oli kaitsel Võrtsjärve põhjarannikul ja II pataljon oli Võrtsjärve rannikul Järva pataljoni ja Sakala I pataljoni vahel.
  • Järva Maleva Lahingpataljon, ülem leitnant Puupill
  • Sakalamaa Maleva I Lahingpataljon, ülem kapten Pork)
  • Sakalamaa Maleva II Lahingpataljon
• Pärnumaa Omakaitse Lahingurügement, ülem kolonel Elmar Saal. Pärnumaa rügement oli kaitsel Võrtsjärve rannikul.
  • Pärnu Maleva I Lahingpataljon
  • Pärnu Maleva II Lahingpataljon
• Lääne-Harju Omakaitse Lahingurügement, ülem kapten Evald-Voldemar Saidra. Rügement oli paigutatud kaitsele Emajõe põhjakaldale Võrtsjärvest kuni Jänese sillani.
  • Lääne Maleva Lahingpataljon
  • Harju Maleva Lahingpataljon

Iseseisva üksusena võttis kaitselahingutest osa Tartumaa Omakaitse V Lahingpataljon, ülem major Kitsapea. Pataljon asetses kaitseliinil Peipsi kaldal, Koosast Varnjani.

Vaata ka

• Piiriomakaitse
• Metsavennad
• Suvesõda
• Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

Välislingid

• Omakaitselased keetsid punaseid elusalt - Eesti Ekspress, 8. aprill 2004.
• Karl Hintzer, OMAKAITSE TAGALA TEENISTUSES, FOTOALBUM VII