Helios

See artikkel on vanakreeka jumalast; sõna teiste tähenduste kohta vaata artiklit Helios (täpsustus).

---

Helios päikesevankris
Johann Baptist Zimmermann

Helios (kreeka keeles Ἥλιος“ Päike) oli Päikesejumal Vana- Kreeka mütoloogias. Heliost kujutatakse nägusa jumalana, kes oli kroonitu päikese krooniga. Heliose sünnitas titaan Hyperionile veisesilmne Euryphaessa ehk Theia, keda peetakse Kuujumalannaks. Helios on Selene ja Eose vend. Helios juhib iga päev kuldses rüüs nelikrakendi üle taevavõlvi oma hiilgavast lossist kaugel idas Kolchise lähistel samavõrra toredasse paleesse kaugel läänes, kus teha lahti rakendatud hobused õndsate saare karjamaal söövad. Koju seilab Helios Maailmahoovuse voogudel, mis voolab ümber maailma. Ta ajab oma kaariku ja rakendi kuldsele parvlaevale, mille Hephaistos, tema isa, on tema jaoks meisterdanud. Kaarikut veavad päikese ratsud, kelle nimedeks olid Pyrois, Aeos, Aethon, ja Phlegon.

Helios võib näha kõike, mis maa peal toimub. Näiteks juhtis ta Demeteri tähelepanu Persephone röövimisele ning rääkis Hephaistosele, et Aphroditel on armusuhe Aresega. Võib-olla just tema aususe pärast sai temast vannete tunnistaja. Kuid kord jäi tal kahesilma vahele see, kuidas Odysseuse kaaslased tema püha veisekarja röövisid. Samuti, kui Zeus maailmaosad jumalatele kinkis, puudus Helios parajasti sellelt kohtumiselt ning ei saanud midagi. Zeus kartis, et peab nüüd otsast alustama, kuna Helios puudus ning Zeus unustas ta ära. Helios aga oli märganud uut saart, milleks oli Rhodose saar. Rhodose saarest saigi tema pärisvaldus. Seal sigitas Helios nümf Rhodega seitse poega ning ühe tütre. Seitse poega viitavad seitsmele nädalapäevale. Rhodose põlisasukateks olid telhiidid. Pärast Zeusi saadetud suurt veeuputust Rhodose saarele purjetasid telhiinid igasse ilmakaarde, eeskätt Lüükiasse ja loobusid kõigist oma nõuetest Rhodose saarele. Nõnda jäi Rhode ning tema ja Heliose seitse poega pärast seda, kui saar taas merest tõusis saare ainuvalitsejateks. Nendest said kuulsad astronoomid ja neil oli õdse Elyktrone, kes suri neitsina ja keda praegu kummardatakse kui pooljumalat. Üks vendadest, Aktis, pagendati saarelt vennatappu tõttu pärast ja ta põgenes Egiptusesse, kus ta rajas Heliopolise linna.

Lapsi oli heliosele veelgi: Nümf Naeraga kaks tütart: Phaetusa ja Lampedia, elasid Erytheial, Hispaania saarel ning hoolitsesid Sitsiilias Heliose karjade eest. Clemenega 3 last: Heliades, Phaeton, Astris. Phaeton oli poeg, kes laenas Heliose tõlda, kuid kaotas selle üle kontrolli. Esmalt juhtis ta rakendi nii kõrgele, et maa peal kõik külma käes värisesid, ja seejärel maapinnale niivõrd lähedale, et kuumus põllud kõrvetas. Raevuhoos tappis Zeus oma välguga Phaetoni. Lisaks on veel Heliosel palju lapsi teatud ja teadmata emadega. Mitmeid Heliosele omistatavaid lapsi on peetud ka Zeusi lasteks. Lisaks Rhodosele andis Zeus Heliosele Sitsiilia saare, mis oli gigantidega löödud lahingus viskerelvana merre heidetud.

Varastes müütides esines Helios tihti Päikese allutamine Kuule juttudes. Lõpuks tegi aga Apollon Heliosest intellektuaalse jumaluse ning omastas vägivaldselt Heliose koha. Nimelt polnud Helios isegi olümplane, vaid kõigest titaani poeg. Veiste arv karjades on meeldetuletuseks, et ta oli Suure Jumalanna eestkoste all. Veiste arv võrdus päevade arvuga kaheteistkümnes sünoodilises kuus. Samuti on see Kuu arvude- viiekümne ja seitsme korrutis.

Kasutatud kirjandus: 1. Walter Burkert, 1982. Greek Religion. 2. Eric Chaline, 2004, The book of gods and godnesses (Eesti keelde tõlkinud Andreas Ardus, Koolibri 2005, Jumalate raamat) 3. Gerhard Fink, Kes on kes antiikmütoloogias, eestikeelne tõlge 2000 4. Konrad Schauenburg, 1955. Helios: Archäologisch-mythologische Studien über den antiken (Mann) 5. Robert Graves, The Greek Myths: 1 (eestikeelde tõlkinud Triinu Pakk ja Tänapäev, 2000) 6. Karl Kerenyi. Apollo: The Wind, the Spirit, and the God: Four Studies 7. Karl Kerenyi, 1951. The Gods of the Greeks, "The Sun, the Moon and their Family" pp 190–94 et passim. 8. Smith, William; Dictionary of Greek and Roman Biography and Mythology, London (1873). "He'lios"