Betti Alver: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P r2.7.1) (Robot: lisatud fa:بتی آلور
94. rida: 94. rida:
[[en:Betti Alver]]
[[en:Betti Alver]]
[[eo:Betti Alver]]
[[eo:Betti Alver]]
[[fa:بتی آلور]]
[[hu:Betti Alver]]
[[hu:Betti Alver]]
[[no:Betti Alver]]
[[no:Betti Alver]]

Redaktsioon: 14. mai 2012, kell 23:33

Betti Alveri hauasammas Raadi kalmistul Tartus

Betti Alver (õieti Elisabet Alver, aastast 1937 Elisabet Talvik, aastast 1956 Elisabet Lepik; 23. november (vana kalendri järgi 10. november) 1906 Jõgeva19. juuni 1989 Tartu) oli eesti luuletaja.

Biograafia

Elisabet Alver sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeval raudteelase perekonnas.

19141917 õppis ta Tartu Puškini tütarlaste gümnaasiumis ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumis, mille lõpetas 1924. 1924–1927 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Pärast ülikooliõpingute katkestamist elas Alver vabakutselise kirjanikuna Tartus.

Betti Alver debüteeris 1927. aastal novelliga "Vaene väike", teosega "Tuulearmuke" sai ta II auhinna "Looduse" romaanivõistlusel. Samuti kirjutas ta teosed "Invaliid", "Viletsuse komöödia" ja "Kõmpa", mis toetub tema lapsepõlve mälestustele.

Värsse hakkas Alver avaldama 1931. aastast ning kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Poeem "Lugu valgest varesest" kujutab irooniaga tõusikute ebavaimset seltskonda. Seda teemat jätkavad ka poeemid "Vahanukk", "Pirnipuu" ja "Mõrane peegel". Poeemis "Pähklikoor" on ühendatud realistlik olustikukujutuse ja legendipärane esitus. Samuti on ta kirjutanud poeemid "Raudsed roopad", "Leib" ja "Pärast pikka põuda". Tema luulekogud on Tolm ja tuli, Tähetund, Eluhelbed ja Korallid Emajões.

Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Ta oli luuleühingu Arbujad liige.

1940ndate teisel poolel ja 1950ndatel tõlkis ta saksa ja vene kirjandust. Tema tähtsaimaks tõlkeks on Aleksandr Puškini "Jevgeni Onegin". Tänu temale on eestikeelseina olemas ka Kristjan Jaak Petersoni saksa keeles kirjutatud värsid. Tema haud asub Tartus Vana-Jaani kalmistul.

Isiklikku

Ta oli abielus Heiti Talvikuga. 1956. aastal abiellus ta Mart Lepikuga. Eduard Alver ja Siim Kallas on Betti Alveri sugulased.

Teosed

Luuleraamatud

Luuletused koguteostes

  • Arbujad: valimik uusimat eesti lüürikat, Tartu 1938
  • Kümme luuletust. – Ammukaar: kirjanduslik koguteos. I, Tallinn 1942
  • Leib: luuletus. – Ammukaar: kirjanduslik koguteos. II, Tallinn 1943
  • Kummituslikud laulud, Stockholm 1965 (luulevalimik)
  • Me hoiame nõnda ühte, Tallinn 1982 (luulevalimik)
  • Tasakaal, Tallinn 1982 (luulevalimik)
  • Seitse naist, Scarborough 1988 (seitsme eesti naisluuletaja luuletused)

Betti Alveri luule tõlked

Proosa

  • Tuulearmuke, Tartu 1927 (romaan)
  • Invaliidid, Tartu 1930 (romaan)
  • Kirjandusnädala album: "Vabaharidustöö" kirjandusnädala erinumber: II-III, Tallinn 1930 (koguteos)
  • Viletsuse komöödia, Tartu 1935 (proosapoeem; 2. trükk Tallinn 1990)
  • Teosed, 2. kd: Tuulearmuke; Invaliidid; Viletsuse komöödia; Kõmpa; Proosa 1927-1976, Tallinn 1992

Bibliograafia on pooleli

Betti Alveri mälestusmärk Jõgeval

Tunnustused

Kirjandus

Välislingid