Madlike ja Jaanikingu põnn

Madlike ja Jaanikingu põnn
Originaali pealkiri	Madicken och Junibackens Pims
Autor	Astrid Lindgren
Tõlkija	Vladimir Beekman
Päritolumaa	Rootsi
Keel	rootsi
Žanr	lastekirjandus
Ilmumisaeg	1976 (originaal) 1994 (eesti keeles)
Lehekülgi	182

"Madlike ja Jaanikingu põnn"on Astrid Lindgreni lasteraamat. Sellele eelneb"Madlike" .

Sisu

Lood:

• 1. Madlike tunneb, et tal on elu sees
• 2. Abitu vaesus – mis see on
• 3. Ema sünnipäev
• 4. Miia
• 5. Suvepäev täidega
• 6. Maaelu polegi nii ohtlik, kui ema arvab
• 7. Alva läheb ballile
• 8. Minu õhusõitjast poeg
• 9. Madlike ja Liisbet saavad endale õndsuseseasja
• 10. Oi, kui kaunilt naerab maikuu päike!

Inspiratsioon

Madlikese karakter on paljuski võetud Astrid Lindgreni parima lapsepõlvesõbra Anne-Marie pealt. Ta oli härra Ingeströmi tütar ja nad elasid suures valges majas, olles autori lähimad naabrid. Mardie - Rootsi versioon Madlikesest - oli Anna-Marie hüüdnimi. Paljud raamatus kirjeldatavad mängud on pärit nende lapsepõlvemängudest. Mardie oli julge ja tugev, ta õpetas Astridit kaklema ning koos ronisid nad puude otsa ja katustele. Liisbet, Madlikese väike õde, on paljuski sarnane Anna-Marie õe Stinaga. [1]

Tegelased

Madlike ehk Margareta Engström on 7-aastane tüduk. Ta hakkas ennast väiksena ise Madlikeseks hüüdma ja sestsaadik jäi see nimi talle külge. Margaretaks hüütakse teda ainult siis, kui ta on mingi pahandusega hakkama saanud – tõsi küll, seda juhtub üpris tihti. Madlike tahaks väga olla hea ja kuulekas, seepärast on lihtsalt kahju, et see ei kipu alati õnnestuma. Tegelikult on ta hooliv tüdruk, kes tahab, et kõik alati õnnelikud oleksid. Välimuselt on Madlike päevitunud, paksude pruunide juuste, pikkade tumedate ripsmete ning siniste silmadega. Ta on peenike ja sihvakas, tugev ning väle nagu kass.

Liisbet ehk Elisabet Engström on Madlikese ~5-aastane väikeõde. Ta on ilus ja naerune laps, heledate lokkis juustega ning näolt ema moodi. Liisbet tahab igas asjas olla nagu suur õde Madlike. Liisbet on kärme teistelt väljendeid üle võtma, nii õppis ta Mattiselt selgeks „laku panni“ ja Alvalt „siis ma lähen ja uputan ennast järve“. Liisbet kogubki sõnu. Keelatud sõnu ütleb ta salaja enne magamaminekut riidekapis. Ta põhiväljend on „Madlike, sa oled arust ära!“ (Du är inte klok, Madicken!). Liisbet on kangekaelne ja teda on võimatu kunagi vabandama panna. Samas saab ta väga hästi aru, mida ta teha tohib või ei tohi ning oskab õiges olukorras inglinäo ette manada. Ta oma sõnul armastab natuke Martin Berglundi.

Ema Kaisa on hoolitsev ja korralik, ta hoiab perekonda väga ning teeb kõik selleks, et lastel tore oleks. Jõulude puhul võetakse ette suurpuhastus ja kodukaunistamine ning sünnipäevadeks on lastel alati hommikusöögiks kakao ja vahvlid voodisse serveeritud. Jõulude puhul saadab ta alati ka Liinuse Idale jõulukorvi, mis on täidetud hea-parema toiduga. Emale ei meeldi Nilssonid ning ta eelistaks, et tütar nendega ei suhtleks, kuid isa leiab, et lapse peavadki igasugust elu nägema.

Isa Jonas töötab ajalehes toimetajana. Isa ja Madlike lähevad pea igal hommikul koos välja, kui isa suundub toimetusse ning Madlike kooli. Nad jõuavad päris palju rääkida, kuni nurga peal kompvekipoe juures lahku lähevad. Jonas ei ole traditsiooniline oma aja mees, näiteks peseb ta kodus põrandat. Kui teenija Alva koos linna ilusaima mehe härra Bergiga ballilt lahkunud on ning algab ballikuninganna valimine, hõikab isa üle terve saali: „See on võimatu, sest ballikuninganna läks just praegu koju.“ Teda iseloomustatakse sotsialistina. Isa ei käi kunagi kirikus, aga ta on kõige parem ja lahkem pagan, keda Madlike teab. Ta on tark mees ega huvitu väikestest seltskondlikest vestlustest. „Tänan väga, mis minusse puutub, siis ei mingit volangiloba,“ ütleb isa naiste juttude kohta, kui ema tahab, et ta tuleks ja ütleks külalistele vähemalt tere.

Alva on Madlikse pere teenija, kes lapsi väga hoiab ja nii Madlike kui Liisbet armastavad teda väga ning neil on raskusi otsustamisega, kumb on õigupoolest ilusam, kas Alva või nende ema. Alva kasutab võimalikest halbadest sündmustest rääkides väljendit „siis ma lähen ja uputan ennast järve“, mille pisike Liisbet kärmelt üle võtab. Alval oli 7 väiksemat õde-venda ja ta oleks hea meelega natuke rikkam, nii ostab ta aeg-ajalt ka loteriipileteid.

Berta on Alva täditütar, kes pidi abielluma leintandiga, kuid viimane lasi jalga. Nii ei saanudki Alva pulmas tantsida, kuid Madlikese ja Liisbeti ema kutsus ta hoopis ballile kaasa.

Liinuse Ida on vanem naine, kes käib reedeti Jaanikingul koristamas ning pesu pesemas. Talle meeldib laulda ja kõik tema laulud on ühtemoodi kurvad: emad muudkui surevad ja surevad ja isad istuvad kogu aeg kõrtsis kuni ka lapsed surevad ja siis kui nad ükskord koju lähevad ja nutavad ja kahetsevad on kõik juba otsas. Madlikesele meeldib väga ta laule kuulata, kuigi need ajavad teda vahel nutma. Liinuse Ida elab linna kõige väiksemas majakeses, kus on üks tibatilluke tuba ja köök ning nii madal lagi, et Ida ise vaevu püsti seisma mahub. See kõik on aga väga kena ja õdus, akendel on lilled ja seinal ripuvad kaks pilti. Lisaks on kirjutskapil fotod Ida kahest tütrest, Estris ja Rutist, kes elavad Chicagos. Kapi kõval ripub Liinuse Ida kitarr. Alati kui Liisbet ja Madlike talle külla tulevad, küpsetab ta tüdrukutele õunu. Jõulude puhul saadab Madlikese ema talle uhke korvi jõulutoiduga.

Abbe Nilsson on Madlikese 15-aastane naabripoiss. Ta on kõhetu, aga ilus poiss heledate juuste, siniste silmade ja suure suuga. Pügamata juuksepahmaku peale surub ta tihti oma soni. Abbe küpsetab suhkrukringleid ja müüb neid turul, kuigi tegelikult peaks kringleid küpsetama isa ja turul peaks seisma ema, aga enamasti jääb kõik poja õlgadele. Abbe ise tahaks hoopis meremeheks saada. Vahel ta küll lollitab väikese Madlikesega, aga tegelikult on ta hea poiss.

Onu Nilsson ehk E. P. Nilsson on Abbe isa, kel pole tahtmist tööd teha ning kes veedab laupäevad tihti väikeses pätikõtsis nimega Keera Sisse (Trill-In). Maldikest hüüab ta „Jaanikingu väike Madli“ ning Liisbetti „Jaanikingu põnn“. Kuigi napsulembene, pole ta ilmaski kuri ei Abbe ega tädi Nilssoni vastu.

Emma Nilsson on Abbe ema. Ta ei ütle pea-aegu kunagi onu Nilssonile halvasti. Tema müüb tavaliselt turul suhkrukringleid, mida Abbe küpsetab. Proua Nilsson ütleb ikka, et vaese inimese ainus rõõm on ausad matused.

Vabrikant Lind laenas kunagi ammu härra Nilssonile raha Vaikuse krundi ostmiseks ja nüüd peavad Nilssonid talle igal aastal 200 Rootsi krooni maksma.

Miia on Madlikese klassiõde, kellel on täid. Ta kaitseb enda väikest õde sama tuliselt kui Madlike Liisbetti. Miia varastab rahakoti ja saab selle eest karistada. Kui ta vastust ei tea või vastata ei taha, vaatab ta aknast välja ja nagu ei olekski kohal. Veel näib, nagu ta ei tunnekski valu. Pärast seda, kui Madlike teda kaitseb, toob ta õhtul talle kaks viimast šokolaadikompvekki ja kaob, enne kui Madlike jõuab aitähki öelda. Neist saavad sõbrad. Ta tunnistab, et pole kuigi mõnus, kui sind täi-Miiaks hüütakse. Liinuse Ida meelest on Miia paha laps, aga samas leiab ta, et ega too polegi selles ise süüdi, kui tal selline ema on. Miial on piinlik, kui ta õde ebaviisakalt käitub, olgu see siis jõululaupäeval ebasõbralik olles või külas liiga palju süües. Hiljem rõhutab kogu aeg, et nad on Madlikesega sõbrad ja see muutub veidi koormavaks, aga mängida oskab ta tõepoolest imehästi.

Mattis on Miia väike õde, kellelt Liisbet võtab üle väljendi „laku panni“. Tal on kaks küülikut ning tal on kõhu peal pimesooleoperatsiooni arm. Mattis õpetab Liisbetile keelatud sõnu.

Koolipreili on Madlikese õpetaja. Ta hoiab lapsi väga, rahustades neid enne eksamit, et pole hullu kui ka kellelgi mõni sõna veidi valesti läheb. Õpetaja annab Miiale tagasi tema foto ja varastatud raha eest ostetud ingliga järjehoidja. Ta annab omalt poolt parima, et tüdruk peksust pääseks.

Paks Viktor on Madlikese klassivend, kes temasse armunud on ja talle kompvekke pakub. Miia kiusab seepärast Madlikest ning viimane ei teagi, kumb teda seejuures rohkem vihastab, kas Miia või Viktor ise. Et Madlikesele muljet avaldada, norib Viktor Miia kallal ning isegi lööb Miiat otse näkku. Madlike selle peale positiivsemaks ei muutu, otse vastupidi. Üldse on ta tuntud kitumise poolest.

Anna-Liisa on Madlikese pinginaaber, kes šokolaadikommide peale ilmutab ootamatut poolehoidu Miia suhtes.

Axel on Viktori sõber, Madlikese klassivend.

Elof on Viktori sõber, Madlikese klassivend.

Ülemõpetaja lahutab kaklemast Madlikese ja Miia ning ähvardab viimast tõsiselt käsile võtta. Ülemõpetaja pole Madlikesele kunagi meeldinud, kuid seepeale ta lausa põlgab seda meest. Madlike saab nimelt väga hästi aru, et sellise vahetegemise taga on suuresti sotsiaalne staatus: tema isa töötab ajalehes, Miial pole aga üldse isa. Ülemõpetaja on ka see, kes annab Miiale varastamise eest rooska.

Härra Berg on korstnapühkija, ta on abielus ja tal on viis last. Ta on kõige ilusam mees terves linnas ja teeb silma kõigile noortele naistele, temast on sisse võetud ka Alva. Ballil tantsib ta Alvaga.

Karl Berglund on arst, kelle juures käib ka Madlikese pere. Ta jagab üht-teist abitust vaesusest ning aitab Emma Nilssonit, tõsi küll, tolle enda teadmata. Berglundid elavad linna keskel suure platsi ääres.

Backman on fotograaf, kelle ateljee paikneb Parkali põiktänavas. Seal käib Madlikese pere igal aastal ema sünnipäeval perepilti tegemas. Pühapäeviti naudib härra Backmann kalal käimist.

Härra Norström peab linnakeses kalapoodi.

Preili Jenny on õmbleja, kes õmbleb ka Madlikesele ja Liisbetile kleite.

Linnapeaproua Dalin

Härra linnapea näib tugevalt alluvat oma naisele. Ta on lühike, paks ja lahke arglik mehike, kel ei ole kunagi selliseid bravuurikaid nõudmisi nagu tema naisel. Terve sügisballi aja istub ta vaikelt oma lauas ja joob punšši, kuni märkab, et korstnapühkija Berg ja Alva on tõeliselt kaunis tantsupaar. Nilssonitelt kringleid ostes maksab linnapea jõulude puhul alati natuke peale ja pakub ka sigarit.

Nanna Nutt on vanadekodu elanik, tädike, kes Liisbetile meeldib

Lindkvist on vanadekodu elanik, kes ei ole päris terve mõistusega ning seetõttu ei ela ta teistega koos, vaid hoopis õuepealses osmikus, kuhu vaid juhataja julgeb sisse minna. Lindkvist oli täiesti normaalne mees, kellel oli naine ja väike laps, aga ühel päeval uputas ta naine end koos lapsega jõkke ära ja pärast seda ei ole Lindkvist enam endine. Ta on ka väga tugev ja seepärast ei tea keegi mida ta ette võib võtta, kui talle märatsushoog peale tuleb. Kõik kardavad teda, kuigi enamasti on ta hoopis lahke ja tagasihoidlik. Ta näeb välja nagu jõuluvana enda suure valge habeme ja pea-aegu õlgadeni rippuvate valgete juustega. Tema ainuke rõõm on nuusktubakas.

Peetrus Karlsson on Uibukingu talu peremees. Kui onu Karlsson juba midagi ütleb, võib selles kindel olla. Ta on väga abivalmis, rahulik ja sõbralik nagu kõik Uibukingu peres.

Tädi Karlsson on Peertuse naine. Ta kaalub laste sõnul ligi sada kilo. Tema peab maja ja lüpsab lehmi. Tädi Karlsson kaotab ära oma kunsthambad Peetrus ütleb, et ta olevatki selline tuisupea.

Tore on Karlssonite poeg, umbes 20-aastane. Tore on Alvast sisse võetud.

Maaja on Karlssonite tütar, umbes 20-aastane. Ta andis Madlikesele ja Liisbetile mängimiseks oma nukke, mida ta alles oli hoidnud.

Martin on doktor Berglundi poeg, kellega Liisbet ballil mängib. Oma sõnul Liisbet armastab teda natuke.

Proua Ekberg on linnakese ämmaemand, kes tuleb alati oma väikese musta paunaga sinna, kus oodatakse last, olgu siis tegemist kas või jõululaupäevaga.

Kaisa on Madlikese ja Liisbeti väikeõde, kes saab nime ema järgi. Ta sündis jõululaupäeval ning on väga armas laps mustade juuste ja siniste silmadega.

Sasso on Madlikese pere must puudel, kes elab esikus korvi sees.

Miisu on Madlikese pere kass, kes elab pliidiesisel. Raamatu viimases loos sai Miisu endale kolm poega.

Viited

• Raamatu kirjeldus Astrid Lindgreni kodulehel