Solfedžo

See artikkel räägib noodilaulmise tehnikast; õppeaine kohta vaata artiklit Solfedžo (õppeaine)

---

Solfedžo (itaalia solfeggio) on pedagoogiline nooditekstilaulmise tehnika, mille puhul õpetatakse, et igale noodile vastab teatud silp. Seitset kokkulepitud silpi nimetatakse (inglise keelt kõnelevates riikides): do, re, mi, fa, sol, la ja si. Muusikalistest silpidest räägib Rodgersi ja Hammersteini laul „Do-re-mi“ muusikalist „Helisev muusika“.

Solfedžos on kasutusel kaks kohandatud meetodit: liikumatu do (kasutusel Hiinas, Prantsusmaal, Itaalias, Portugalis, Hispaanias, Rumeenias, Venemaal, Lõuna-Ameerikas ning ka osaliselt Põhja-Ameerikas, Jaapanis ja Vietnamis) ja liikuv do (kasutusel Suurbritannias, Saksamaal, Indias ning Ameerika Ühendiriikides).

Päritolu

Seitsme noodi diatooniline muusikaskaala on igivana, ehkki algselt mängiti seda alanevas järjekorras.

11. sajandil töötas muusikateoreetik Guido Arezzost välja kuue-noodilise tõusva järjestuse, mis näeb välja järgmiselt: ut, re, mi, fa, sol ja la. Seitsmes noot "si" lisati pisut hiljem. Nimed võeti Ladina hümni esimesest salmist Ut queant laxis, kus silbid langevad oma vastavatele skaalaastmetele.

Ut queant laxis resonāre fibris

Mira gestorum famuli tuorum,

Solve polluti labii reatum,

Sancte Iohannes.

Noodinimed

Kindlaksmääratud do`ga maades, kasutatakse neid seitset silpi (koos si`ga), et anda nimed C-mažoori skaala nootidele, seda tähtede C,D,E,F,G,A ja B asemel. (Näiteks, ütleksid nad: "Beethoveni 9. sümfoonia on re-minooris, aga selle 3. osa on si-bemoll mažooris.) Saksakeelsetes riikides kasutatakse selleks otstarbeks tähti, ja solfedžo silpe võib kohata vaid nende kasutamisel lehest lugemisel ja kuulmise treenimisel.(Nad ütlekisd, Bethoveni 9. sümfoonia on d-mollis (D minooris).)