Siiri Iismaa

Siiri Epp Iismaa on eesti päritolu Austraalia molekulaarbioloog ja biokeemik.

Töötades Austraalias ja USAs on ta uurinud mitmeid olulisi bioloogilise tähtsusega proteiine ja tema uurimustulemused on edukalt selgitanud nende proteiinide struktuuri ja funktsiooni ensümoloogilisel ja füsioloogilisel tasemel.

Canberras sündinud Siiri Epp Iismaa on teise põlve väliseestlane. Tema mõlemad vanemad töötasid meditsiinis ja see mõjutas laste karjääri valikut – pere kõik kolm tütart on täna seotud teadusega. S. Iismaa alustas põllumajandustaimede geeniuuringutega ja sellest ajast on tema nimel tänini mitu ristikheina patenti.

Viimasel ajal Dr Iismaa on uurinud ühte proteiini, nimetatud TG2 ja on leidnud, et TG2 kuju ja asukoht mõjutavad tema tegevust. TG2 on pikerkuse kujuga raku välises miljöös, seob ennast mitmesuguste retseptorite külge ja nende kaudu aitab naha haava paranemist, silma kesta kriimustuse paranemist ja südamelihase paranemist peale infarkti. TG2 kuju raku sees on enamasti kokku tõmubunud, aga kui TG2 seob ennast kaltsiumiga kuju muutub pikerkuseks kusjuures tal on eriline ensümaatiline tegevus mida tal väljaspool rakku tavaliselt ei ole. Selle tegevusega TG2 muudab teisi proteiine rakus ja kui seda ensümaatilist tegevust aktiveeritatakse peaajuvähjarakus, vähjarakk enam ei jagune. Dr Iismaa loodab hõlvata TG2 ensüümi mõju vähikliinikus.

Hiljuti on Dr Iismaa leidnud oma uurimisrühmaga kuidas südamelihase raku pinnal olevat alfa1-Aadrenoretseptori aktiveerimine toimetab kaltsiumi südamelihase rakku ja võimaldab südame kokkutõmbumist. Alfa1-Aadrenoretseptorite aktiveerimine aitab haigel südamel kokku tõmbuda kui beeta‐adrenoretseptorid südamelihase raku pinnal kahanevad, näiteks peale isheemiatõbe, infarkti või südamepuudulikkuse puhul. Praegu Dr Iismaa ja tema töörühm uurivad miks südamelihase rakud tekivad kindlal hulgal organismi embrüonaalses eas ning ei jagune lapsepõlvest saadik ja neid ei asendata ka hävimise korral, näiteks peale infarkti. Tegemist on südamelihase raku pinnal oleva retseptoriga, nimetatud c‐kit. Esialgsed uurimustulemused näitavad, et peale infarkti, kui selles retseptoris on mutatsioon mis väldib retseptori korralikku töötamist, südamelihase rakud jagunevad ja asendavad hävitatud rakke. Dr Iismaa püüab leida kliinikus kasutamiseks sobivat vahendit mis takistaks selle retseptori mõju südamelihas peale infarkti.