Wilhelm Canaris: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
AvocatoBot (arutelu | kaastöö)
P r2.7.1) (Robot: lisatud eu:Wilhelm Canaris
55. rida: 55. rida:
[[es:Wilhelm Canaris]]
[[es:Wilhelm Canaris]]
[[eo:Wilhelm Canaris]]
[[eo:Wilhelm Canaris]]
[[eu:Wilhelm Canaris]]
[[fr:Wilhelm Canaris]]
[[fr:Wilhelm Canaris]]
[[ko:빌헬름 카나리스]]
[[ko:빌헬름 카나리스]]

Redaktsioon: 11. aprill 2012, kell 13:36

Wilhelm Canaris

Friedrich Wilhelm Canaris (1. jaanuar 1887 Aplerbeck Dortmundi lähedal – 9. aprill 1945 Flossenbürgi koonduslaager) oli Saksamaa sõjaväeluure Abwehri ülem.

Noorus ja päritolu

Wilhelm Canaris oli pärit metallitöötluskombinaadi direktori perekonnast, kuid valis mereväelase elukutse. Pärast merekadetikorpuse lõpetamist viibis ta merepraktikal väikeristleja Bremen pardal, millele seilas Ladina-Ameerika rannikul.

1912. aastal viidi leitnant Cabaris üle teenistusse risteja "Dresden"ile, mis suunati seoses pingelise olukorraga Balkani poolsaarel seilama Vahemere piirkonda. Piirkonnas olid vastuolud Saksa pankade poolt finantseeritavate raudteede ehitamisel, mille käigus Canaris esmakordselt asus täitma teabehankeülesandeid selgitamaks välja kohalike olusid.

Esimese maailmasõja ajal teenis Canaris ristlejal "Dresden", mis uputati 1915. aastal Suurbritannia ristleja poolt Tšiili ranniku ääres ning meeskond interneeriti. Ta põgenes kasutades võltsitud dokumente interneeritute laagrist ning suundus omal käel läbi Suurbritanniale sümpatiseeruvate riikide Argentina ja Hollandi kaudu Saksamaale.

Aastal 1916 saatis mereväeluure ta Hispaaniasse, kus ta Saksamaa mereväeatašee abina lõi agentuurvõrgu, mille eesmärk oli varustada saksa allveelaevu Hispaania ja Portugali territooriumilt ning koguda andmeid Nelikriikide sõjalaevade kohta, mis liiklesid Vahemeres.

1916. aastal määrati Canaris allveelaeva U-34 komandöriks ning ta tegeles rünnakutega Suurbitannia ja Prantsusmaa laevadele.

Weimari vabariik

Canaris oli vabakorpuste juhi Hermann Ehrhardti usaldusisik. 1919. aastal kuulus ta sõjakohtusse, mis käsitles Rosa Luxemburgi ja Karl Liebknechti tapmistes süüdistavate vabakorpuslaste süüasja. Sama sõjakohus mõistis mitu süüalust õigeks.

Aasta hiljem osales ta Kappi putšis, mille järel ta arreteeriti, kuid lasti lühikese aja möödudes taas vabadusse.

Natsionaalsotsialismi ajal

1935. aastal sai temast Saksamaa sõjaväe Wehrmachti ülemjuhatuse Oberkommando der Wehrmacht luureosakonna Abwehri ülem.

Pärast Stalingradi lahingut plaanis Canaris riigipööret terve natsirežiimi vastu. Selle käigus oleks paljusid juhtivaid natse süüdistatud kuritegudes. Hitler oleks vahistatud hullumeelsena, lähtudes sellest, et Esimeses maailmasõjas sattus ta mürkgaasirünnaku kätte, ja eluks ajaks vangi mõistetud.

Heinrich Himmler kahtlustas Canarist pikka aega ja saavutas 1944. aasta veebruaris tema asendamise Walter Schellenbergiga Abwehri juhi kohal. Mõni nädal hiljem pandi ta koduaresti, mis ei võimaldanud tal osaleda 20. juuli vandenõus. Pärast vandenõud paigutati Canaris koonduslaagrisse, kuid esialgu teda ei hukatud, sest Himmler plaanis teda kasutada kontaktisikuna läbirääkimistel inglastega sõja lõpetamiseks, nii et temast oleks saanud Saksamaa uus juht. Kui need plaanid läbi kukkusid, laskis Himmler Canarise hukata.

Isiklikku

Noorpõlves Canaris uskus, et on Kreeka admirali ja paljukordse peaministri Konstantinos Kanarise järeltulija. 1938 tõestas genealoogiline uuring, et see polnud nii. Tema vanaisa oli Itaalia emigrant Canarisi, kes saksapärastas oma nime, kui astus luteri usku.

Eesti ja Canaris

27. aprillil 1937 autasustati Canarist Eesti Kotkaristi II klassiga.

Kirjandus