Varangu (Haljala)

Varangu on küla Lääne-Virumaal Haljala vallas Selja jõe ääres, endise Haljala kihelkonna territooriumil, 80 elanikku (2003).

Küla kuulus aastani 1938 samanimelise valla koosseisu, pärast haldusreformi Haljala valda. 1977 liideti Jõeküla, Tõugu küla, Varangu küla ja Varangu-Raja küla Karulõpe külaks; Haljala vallavolikogu otsusega nimetati 1997. aastal Karulõpe küla taas Varanguks.

Inimasustus oli Selja jõe orus tõenäoliselt juba nooremal kiviajal. Varangu küla territooriumil asuvad kivikalmed (rahvasuus tuntud kui Kääpamäed), mitu kultusekivi ning Veskikantsi nime all tuntud 11-13. sajandist pärinev linnamägi. Veskikants asub Selja jõe kirdekaldal jõelooke sees. Viiekandiline linnuseõu hõlmab umbes 4500 ruutmeetrit, seda ümbritses arvatavasti kividest kuivmüür.

Esmakordselt on küla mainitud 1241 Taani hindamisraamatus nime all Uvarangalae. Nimi võib tuleneda sõnast varang või võreng, mis tähendas sügavat hauakohta jões. Teise teooria järgi tähendas sõna varang paksu metsatihnikut. Vähem tõenäoliselt tuleneb küla nimi germaani sõnast varang või vaering (< *var 'leping, liit'), mis tähendas (viikingilaeva) meeskonda. 13. sajandil oli Varangu küla suuruseks 32 adramaad, mis oli ligi kaks korda rohkem Virumaa keskmisest. Elanike arv võis tollal olla u 200.

Varangu järgi on nime saanud Wrangelite aadlisuguvõsa, kust on võrsunud näiteks arktikauurija Ferdinand von Wrangell (1796-1870) ning Venemaa kodusõja valgekaartlaste üks juhte Peter von Wrangell (1878-1928).

Wrangelite esiisale rüütel Eilardusele, kes pärines Lüneburgi kandist Löwenwolde (või Levenwalde) soost ning Taani hindamisraamatu andmeil langes 1241. aastal, läänistati selle kandi maad juba 13. sajandi algul. Eilardusele ja tema vennale Robertusele kuulusid Põhja-Eestis ulatuslikud maa-alad. Eilarduse järeltulijaks oli ilmselt Heinrich von Löwenwolde, kes hiljem esineb juba Varangu külalt saadud nime all Hinricus de Wrangele ja Heinrich von Frangen. 1277. aastal oli ta läänistamise tunnistajaks Riia peapiiskopi territooriumil ning muutus ka ise Riia peapiiskopi vasalliks muidu Taani valitsemise all olevas Põhja-Eestis. 1279. aasta märtsis langes ta lahingus leedulastega. Wrangellidele kuulus Varangu aastani 1402, pärast seda kuulus küla Liivi sõjani Rakvere foogtile.

Tõenäoliselt 16. sajandil tekkis Varangu rüütlimõis (sks k Wrangelshof), mille 1613 sai Rootsi kuningas Gustav Adolfilt Moritz Wrangel. 1652-1656 rajas kapten Fabian Moritz Wrangell mõisa esindusliku peahoone, osade teadete järgi valmis ehitus 1666. Mõis sai kannatada 1905. aasta rahutuste ajal ning on tänaseks varemetes; säilinud on maakividest viinaköök, kus asub raamatukogu, ning osaliselt tallihoone. Osaliselt on säilinud mõisa park. Külakeskusest ja mõisasüdamest veidi eemal asub omapärase arhitektuuriga kabel.

1930. aastal avati Varangul algkooli uus hoone. Kool suleti pärast Teist maailmasõda ning hoone on tugevasti lagunenud. Nõukogude aastail oli Varangu küla elus tooniandvaks jõuks "Õitsengu" kolhoos, mis 1990. aastate omandireformi käigus muutus osaühinguks.

1946. aastal alustati Varangul Selja jõele vana vesiveski asukohta hüdroelektrijaama ehitust. Ehitus käis lööktöö korras ning 70kW jaam andis voolu 1961. aastani, mil lõpetas töö seoses põlevkivienergeetika eelisarendamisega.