Karl Burman vanem

Karl Burman (17. mai 1882 Sumõ – 10. mai 1965 Tallinn) oli eesti arhitekt ja kunstnik (peamiselt akvarellist).

Ta oli üks esimesi Eesti kutselisi arhitekte ja ka üks Eesti rahvusliku arhitektuuri alusepanijaid.

Aastal 1900 õppis maalikunsti Moskvas Stroganovi kunstikoolis, hiljem 1901–1902 Peterburis Stieglitzi kunstikoolis. Aastatel 1902–1909 tudeeris Peterburi Kunstiakadeemias arhitektuuri.

1910. aastast tegutses ta Tallinnas projekteerijana. Karl Burman oli arhitekt, kes igasse projekti väga sügavalt sisse elas. Ta ehitas justkui oma jaoks ning tegelikult elaski mitmes enda projekteeritud majas. 1912. aasta sügisel asus ta elama Tatari 21b viimasele korrusele korter-ateljeesse, mida valgustas ülalt klaaskuppel.

Rahvusromantilise suuna viljelejana püstitas ta ühena esimestest küsimuse eesti arhitektuuri rahvuslikkusest. Tema projekteeritud Kalevi seltsimaja Pirital (1911–1912, hävinud), mis ilmekalt sünteesis moodsust ja rahvuslikkust, on jäänud Eesti arhitektuuri sümbolehitiseks.

Burmani viljakas looming jäi aastaisse 1910–1914, kui peale Kalevi seltsimaja valmisid ka Raua 39, Tatari 21b jpt ehitised.

Burmani arhitektuur oli valdavalt juugendstiilis.

Isiklikku

Ta oli Paul Burmani vend, Karl Burman noorema isa ja Kristi Burmani vanaisa. Tema abikaasa oli Helene (neiuna Veltman; 1887–1963), abikaasa õde Clarissa (1889–?) oli Herzeni-nimelise Leningradi Pedagoogilise Instituudi vähemusrahvuste osakonna eesti keele ja kirjanduse lektor, kälimees Artur Vallner oli eesti ja nõukogude poliitik, abikaasa õe Käthe (1896–1979) abikaasa oli kirjanik Anton Hansen-Tammsaare.